Nõuanded algajale tõlkijale ehk Kuidas üldse teha ei tohi

Romaan „Jelgava 94“ tundub iseenesest väga hea, aga kahjuks ei saa seda öelda tõlke kohta.

ILONA MARTSON

Jānis Joņevsi „Jelgava 94“ on romaan, mille eesti keeles ilmumist olen oodanud. Tegu on ühe lõunanaabrite viimaste aastate tõlgituma raamatuga, mis kõnetab kindlasti ka eesti lugejaid. Läti kirjanduse puhul, kui aus olla, see enamasti nii ei ole. Miks? Arvatavasti kahel põhjusel. Esiteks, eesti lugejate imelikud eelarvamused. Teiseks, heade tõlkijate puudus ja olemasolevate oskamatus Eesti raamatuturuga suhestuda. Viimasel ajal on näha, et mõlemas vallas on olukord paranemas: eelarvamused murenevad, uued tõlkijad kasvavad peale.

Ja – mis põhiline – Joņevs ise on suurepärane autor. Ta on täpne, vaimukas, siiras ja lahe. Ei heieta, ei ilule. Ei ole vastikult paljusõnaline ega sentimentaalne. Liiatigi iseloomustab tema debüütromaani mingi eriline õhkkond, mis meenutab natuke Salingeri „Kuristikku rukkis“. Selles on ehedat maailmavalu ja täiskasvanuks saamise nukrust, isegi mingit omapärast turtsakat pahameelt, et elu ei õigusta nooruki-ea lootusi. Ühesõnaga: pole mingi ime, et möödunud aasta lõpul kuulutasid mitmed kirjastajad ja kriitikud, muuhulgas ka Sirbi kirjandustoimetaja, nii Postimehes kui ka ERRi kultuuriportaalis „Jelgava 94“ üheks olulisemaks möödunud aastal ilmunud tõlkeraamatuks. Jah, ja üheksakümnendad tulevad tagasi, seda ka.

Niisiis, avasin raamatu parimate lootustega. Vene keelest tõlkijate nimekiri tiitlipöördel oli eriti võimas: Andrei Hvostov, Peeter Sauter ja Tatjana Stomahhina. Aga et romaan on põhiosas kirja pandud ometi läti keeles, siis on põhitöö raamatut eestindades ära teinud hoopis Mikk Grīns. Tõsi, Randvelti kirjastus võinuks ka kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali toetuse tiitlipöördel ära märkida. Aga kui raamat on eelmise aasta kirjandusülevaadetes välja toonud tõlkesündmusena, siis pole ehk tõesti tarvis pisiasjade kallal norida.

Siiski, mida kauem ma raamatut lugesin, seda mõtlikumaks jäin. Romaan tundus iseenesest väga hea, aga kahjuks ei saa seda öelda tõlke kohta. Tõsi, tegu on tõlkedebüüdiga – kas on minul lugejana õigust seda kohe (k)arvustama joosta? Sestap kõhklesin tükk aega, enne kui selle kirjatööga alustasin. Teisalt, kust see tõlkija ikka õpib, kui mitte iseenese vigadest. Seega, juhin siinkohal tähelepanu ainult suurematele lapsustele, mis tõlget lugedes silma jäid.

Imelik eesti keel

Eks keeletaju ole igal inimesel individuaalne, aga minu teada ei ütle eestlane mitte „pingikaaslane“, vaid „pinginaaber“ (lk 33). Samuti ei saa öelda „ta ajas silmad harali ja suu vingu“ – silmad aetakse ikka pärani (lk 92). Ja tagantjärele räägitakse ikka lõbusatest vahejuhtumitest, mitte „vahesündmustest“ (lk 112). Kui huuled värisevad, siis külmast, mitte „külmusest“ (lk 125). Oletan ka, et „koolipuhkus“ on ilmselt „koolivaheaeg“ (lk 188).

Seda sorti keelekasutusest võib paratamatult jääda mulje, et romaani minategelane on kerge kõnepeetusega isik, kes väljendab ennast puiselt ja aeg-ajalt segaselt. See ei lähe siiski kokku autori vihjetega, et minajutustaja, neljateistaastane nohik, on pärit väikelinna haritlasperest ning tohutu metal-vaimustuse kõrval ka päris palju raamatuid läbi lugenud. Ehk siis tema keel võib olla kõnekeel, võib olla üheksakümnendate släng, ta võib mingis seltskonnas rõõmsalt ropendada, aga kindlasti ei saa olla talle iseloomulik rääkida kohmakalt või arusaamatult.

Seega on pigem tõenäoline, et tõlkija on esimese suurema tööna ette võtnud liiga keerulise teksti. Ega meil läti keelest tõlkijatega just priisata ole ja sellel taustal on tore, et seda sorti romaan üldse on ilmunud. Aga kirjastus oleks võinud siis ka vähe tugevama toimetaja leida – soovitavalt sellise, kes ka läti keelt mõistab. Krister Kivi võib olla väga hea ajakirjanik, aga antud juhul on ta teinud puhast haltuurat. Peab tunnistama, et ei ole üldse tore lugeda, kui iga natukese aja järel vaatab sulle vastu kellegi tegemata töö.

Näiteks lausete „Kārlis koos vennaga läksid lava juurde, aga Surm jäi äärde. Ma käisin paar sammu vendade poole, aga peatusin kahe positsiooni vahele“ (lk 100) tähendusest saab ju aru, aga toimetaja pidanuks need kostöös tõlkijaga ümber sõnastama. Samuti selles kirjakohas: „Selle tõttu nad ju ringlesid siin ilmas, et kusagilt leida poolt krõpsupakki“ (lk 104). Veidralt kõlab ka järgmine lause: „Nad riietusid lahti, voltisid riided kimpu ja ujusid“ (lk 105). Muidugi on võimalik, et üheksakümnendate Läti noorukid on õppinud origamit ja voldivadki riideid kaunitesse kimpudesse, aga tõenäolisem näib siiski, et nad voltisid riided kokku (sobib ka kompsu sidumine) ja ujusid üle jõe, et ilma piletita kontserdile pääseda.

Edasi läheb asi veelgi kohmakamalt. „Saali eesotsas oli kõrgendus, lava eest. Selle otsas laud, laual makid ja võimendid, ja nende taga mu sõber Surm, kes oli äsja Ugo ära vahetanud …“ (mõeldud on ikkagi väljavahetamist, lk 134), „1995. aastal jõudis maailmasse kogu muusika paremus“ (pro maailma, paremik, lk 141). „Me seisime sõbralikku ringi, ja mõni aeg möödus sellega, et kõik kätlesid“ (kätlesime mõnda aega? lk 144), „hambad isegi värisesid korra“ (plagisesid, lk 182), „ma hingan torus nagu mingi tüdruk“ (hingeldan torusse, lk 243), „me jäime igatahes ajakeseks vait“ (korraks, silmapilguks, lk 259).

Lõpuks andsin alla ja palusin tuttaval läti keele oskajal selgitada, mida tähendab lause „Kohalik tegumood on ju selge, annad tühja kasseti kui ka raha (üks santiim iga lindistatud minuti kohta), siis saad nädala pärast kätte närvikõditavalt pungitava kasseti“ (lk 114). Tema tõlge kõlas sedasi: „Kohalik kord on ju teada [—] saad kasseti, mis on erutavalt täis“ (mida? – ilmselt siis muusikat – I. M.). Ja selline lause „Teisel pool teed jooksin ma ronima üle lumehange, kuni Zombi ja Urb mind kinni püüdsid ja piinasid“ (lk 146) tähendavat hoopis, et „Kui olin üle tänava saanud, hüppasin ja ronisin lumehangest üle vaid selleks, et Zombi ja Urb saaksid mu kohe kinni nabida ja piinama hakata“.

Vildak lauseehitus ja võõrsõnad

Peale selle oleks tõlget toimetades pidanud mõtlema ka eesti keele süntaksi peale. Romaan on kahjuks vildakaid lauseid täis. Väike näide: „Sees oli isegi telekas, kui nüüd keegi ihkas pursuilikku kodust hõngu. See püüdis mu pilku, kuna näitas lakkamatult armastus­stseene detailsete lähiplaanidega. Selle žanri filmid polnud tollal sugugi nii tihti nähtud. Ju siis soovisid Kaadri korraldajad, et külastajad saaksid osa võtta kõige paremast“ (lk 147).

Siinkohal pakun välja oma versiooni: „Sees oli isegi telekas neile, kes ehk väikekodanlikku kodust hõngu ihkavad. See köitis mu pilku, kuna näitas lakkamatult üksikasjalikke lähiplaanis armustseene. Seda sorti filme ei näidatud tollal kuigi tihti. Ju siis tahtsid Kaadri korraldajad pakkuda külalistele parimat.“

Nagu näha, sai lauseehituse kohendamise kõrval ära korjatud ka kolm võõrsõna. Läti keeles on need loomulikumad, kuid eestikeelses ilukirjanduses tuleks nendega olla ääretult ettevaatlik, kuna need koormavad keelt ülearu, teevad selle kohmakaks. Pealegi, Joņevsi tekstis on niikuinii päris palju eri keeltest tulnud slängi, vene roppusi, bändide ingliskeelseid nimesid ja muud seesugust. On täiesti selge – see ongi romaani eripära. Aga just selle eripära väljatoomise huvides võinuks mujal, kus seda tarvis pole, mõne võõrsõna ära jätta. Näiteks kasutada „estraadi“ asemel „lava“ ja „generatsiooni“ asemel „põlvkonda“.

Ja muidugi on omaette teema lauselühend. See on eesti keeles viimasel ajal nagu vähkkasvaja – sellest ei pääse. Kuid sellise lause nagu „Paiknedes täpselt poolkeldri kõrgusel olin ma vastamisi tema põlvedega …“ (lk 183) oleks võinud rahumeeli kõlada „Kuna ma seisin täpselt poolkeldri kõrgusel, olid ta põlved otse mu silme ees …“.

Koristamata jäetud

Kunagi ütles kogenud toimetaja Jaakko Hallas väga kenasti, et toimetaja töö on eeskätt tõlkija järelt koristamine. Näib, et on jäetud koristamata. Või siis pigem on koristatud rohmakalt, kiirustades. Miks on näiteks käibetervitus „tšau“ läti keelest tõlgituna ühtäkki „čau“? Kas see on mingi eriliselt peen vihje, et tegemist on lätlastega? Ja muidugi on maitse küsimus, kas jätta dialoogis tõlkimata „Davai, hloptsi!“ ja ära seletada, et „hloptsõ“ tähendab vene keeli semusid (no ukraina keeli tähendab poisse, võiks veel lisada), või lihtsalt tõlkida „Tavai, kutid!“ ja minna jutuga edasi.

Nojah, ja kui juba tõlkimiseks läks, siis Mihhail Krugi laulu venekeelsed (pealegi vigases kirillitsas reprodutseeritud) sõnad võinuks samuti ära tõlkida, kas või reaalusena. Need on jutustuse sisu seisukohalt olulised ning eesti lugeja ei pruugi vene keelt tänapäeval kuigi hästi mõista.

Ja muidugi – tavalised näpukad. „Õlu, tol õhtul olevat olnud väga palju õlu“ (lk 114). „Ma olin ju habras leheke, nohik, kes sai koolis kogu arg torkida ja lüüa“ (lk 132). Küllap piirdus korrektor seda romaani lugedes spelleri osundustega. Ja vähemasti minu speller ei näita, et neis lausetes midagi valesti on.

Lõpetuseks soovitan tõlkijal mitte eelöeldust ehmuda. See pole viimane kord, kui esimene vasikas aia taha läheb. Ainult et järgmise tõlke puhul tasuks leida mõni kompetentsem kirjastus, kellel on tõlkeilukirjanduse väljaandmisega rohkem kogemusi kui Randveltil. Ja kus osataks leida ja ära rääkida professionaalne, soovitavalt varem läti keelega kokku puutunud toimetaja. Tõlketöös on ju kõige traagilisem, et vigade parandamise võimalus puudub: kui raamat on ilmunud, on see ilmunud. Pealegi pole lätikeelse teose puhul kuigi tõenäoline, et keegi sama romaani parandatud tõlke uuesti välja annab.

Ühesõnaga, teinekord sooviks näha kvaliteetsemat tööd. Läti kirjandus väärib seda kindlasti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht