Mõttekirjanduse tõlkijail oma auhind

Märt Väljataga: „Hea auhind peaks andma ühtaegu midagi pärjatule ja aitama kaasa suuremale üritusele, suundumusele, ideele.“

PILLE-RIIN LARM

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital on asutanud mõttekirjanduse tõlkeauhinna. Auhind määratakse statuudi järgi eelmise kalendriaasta jooksul eesti keeles ilmunud mõttekirjandusteose parimale tõlkijale. Mõttekirjandusteose alla liigitub igasugune omaette raamatuna ilmunud mitteilukirjandusteos, millel on dokumentaalne, esseistlik, filosoofiline või teaduslik väärtus. Auhind suurusega 5000 eurot antakse välja emakeelepäeval koos ülejäänud kirjanduse sihtkapitali aastaauhindadega.

Tõlgitud mõttekirjandusest ja auhinnandusest räägib lähemalt esimese žürii esimees Märt Väljataga.

Kuidas kommenteerid eesti keelde tõlgitud mõttekirjanduse seisu? Kui suure hulga tõlgete seast tuli valik üldse teha?

Vaatasin üle „Avatud Eesti raamatu“ pealkirjad, ülikoolide kirjastuste toodangu, uurisin ESTERist, mis ajaloo vallas on ilmunud, jne. Oletan, et puhtvormiliselt kvalifitseeruvaid tõlketeoseid ajaloo, populaarse ja vähem populaarse reaal- ja humanitaarteaduse, teoloogia, filosoofia ja esseistika vallast ilmub aastas saja ringis. Lisaks võiks selle auhinna alla põhimõtteliselt minna ka poliitiline, äriline, eneseabiline, usuline ja hingehooldeline tõlkekraam, ühesõnaga igasugune non-fiction.

Asi ei käi aga nii, et hindajad loevad suure hulga raamatuid läbi ja otsustavad mingite kriteeriumide alusel tõlke headuse üle. Seda ei suudaks ka kümnepealine komisjon. Me võtame ikka arvesse tõlkijate seniseid saavutusi: debütandil siin suuri šansse ei ole, kui ta pole just tõlkinud midagi eriti väärtuslikku ja kaelamurdvat. Samuti on oluline tõlgitud teose tähtsus, suurus, raskus, aegumatus jne. Kui teenekas tõlkija on kõrgel tasemel vahendanud populaarteadusliku pildiraamatukese Hitleri veealustest kindlustest, siis sellega üksi ta konkurentsi ei pääse. Ja kui juba lõpuks tuleb võrdsete saavutustega tõlkijate võrdse tähtsusega ja võrdselt hästi tõlgitud teoste vahel otsustada, siis võib oma rolli hakata mängima keele eksootilisus. Sel juhul oleks tõlkel vanakreeka või hiina keelest eelis nüüdisinglise või -soome keelest tõlgitu ees.

Millised on mõttekirjanduse tõlgete levinumad vead või vajakajäämised?

Selektsioon on tehtud heade ja veel paremate saavutuste vahel ning nende põhjal ei oska mingeid eelmisele aastale tüüpilisi prohmakaid välja tuua. Laias laastus on (non-fiction’i puhul) kolme sorti tõlkevigu. Esiteks, mõnikord ei ole asjast aru saadud või on lohakusest mõte valesti edasi antud, nt eituse asemel on jaatus ja vastupidi. Toimetajad spetsialiseeruvad sageli muudele halbustele ega pane selliseid vigu tähele, eriti kui lausepind ise paistab sujuv ja laitmatu. Filosoofia ja vanade tekstide puhul võib algupärand olla mõttelt ka väga keeruline või siis vihjeline.

Teiseks, ei tunta terminoloogiat, eesti traditsiooni. See on probleem iseäranis ajaloo tõlkimisel: igasugu tiitlitel, sõjariistadel, lepingutel jms on eesti vasted olemas, aga erialaliteratuuri peale laiali pillatud, ja mõnikord ei vaevu tõlkija isegi ENEsse kiikama. Kolmandaks, stiilse ja loetava eesti lause tegemine võib tõlkijale üle jõu käia. Ja muidugi, kehv tõlkija parafraseerib seal, kus peaks tõlkima sõna-sõnalt, ja tõlgib sõna-sõnalt seal, kus peaks parafraseerima.

Kunagi, kui mulle veel tõlkekraami arvustamiseks pakuti, jäi silma igasuguseid naljakusi: „kivikirveste ajastu“ „telgajastu“ (ingl axial age, sks Achsenzeit) asemel või „viies veerg“ „viienda kolonni“ asemel. Arvatavasti tuleb ka korralikel tõlkijatel 500 lehekülje peale ikka tosin tõsist näpukat ja seega ei näita nende üleslugemine tõlke kvaliteedi kohta suurt midagi.

Hea tõlkija toimetajale lootma ei jää, vaid seab ise korda ka viited ja bibliograafia, otsib üles juba eesti keelde tõlgitud tsitaadid, koostab registri ja ajab vormistuse joonde.

Kas eesti kirjandus on viimaks auhindadega vajalikul määral kaetud? Alles mõne aasta eest loodi ju ka Edvin ja Lembe Hiedeli nimeline toimetaja- ning Ants Orase nimeline kriitikuauhind, Hasso Krull on käinud välja mõtte liita viimasele luuletõlkeauhind. Nüüd siis mõttekirjanduse tõlkeauhind.

Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital annab 14. märtsil, K. J. Petersoni sünnipäeval välja ühtekokku 11 auhinda. Igaühe puhul nimetatakse omakorda kuus kandidaati. Kirjanduse sihtkapital määrab veel jaanuaris üleantava kulka suure aastasaavutuse auhinna ja elutöö auhinna. Suur osa muidki kirjandusauhindu, nt Liivi, Alveri, Tuglase, Söödi, Orase ja Hiedelite oma, toimib kulka raha peal. Kui veel uusi auhindu teha, siis vähemalt nii, et need ei koormaks enam 14. märtsi.

Igal auhinnal on kaks poolt: au ja hind (s.t raha). Mõnele inimesele meeldiks võib-olla see, kui talle auhinnaraha vaikselt arvele kantaks, teine oleks valmis auhindamise eest pealegi maksma. Hea auhind peaks andma ühtaegu midagi pärjatule ja aitama kaasa suuremale üritusele, suundumusele, ideele. Riiklikud elutööauhinnad oma 64 000 euroga on mu meelest obstsöönselt suured – antagu selle asemel rohkem kümnetuhandelisi.

Mingi ürituse või idee edendamise huvides tasuks panna rõhku tseremoniaalsusele ja muule karnevalilikule. Selles mõttes on aasta kirjaniku valimine Alatskivi festivalil „Eesti kirjanik“ üks selline mõnusalt jabur sündmus. Olen saanud kaasa aidata sellele, et vähemalt kahe auhinnaga, Orase ja Krossi omaga, kaasneb ka auhinnakõne pidamise kohustus. Väga kihvt on ka Köler Prize (alates juba nimetusest). Seda laadi algatusi võikski olla rohkem, isegi kui auhinnaraha jääb sümboolseks (nt pudel viina, nagu kunagi oli üks soome noorkriitikute auhind). Mis luuletõlke auhinda puutub, siis võiks ju teha esialgu kaks eraldi: homorütmilise ja vabavärsilise luule tõlkimise auhind. Esimest jagaksime siis roteeruvalt Rein Raua, Maarja Kangro ja veel paari-kolme tegelase vahel.

Times Literary Supplementi lugedes on silma jäänud kurtmine, kui palju on ingliskeelses maailmas igasuguseid kirjaniku identiteedi keskseid auhindu teosekesksete asemel (nt auhind parimale teise raamatu kirjutanud üle viiekümneaastasele Aasia päritolu naisele). Seetõttu tõsteti seal mullu (9. märtsil) positiivselt esile prantslaste auhind Prix de la Page 112, mis antakse ilukirjandusteose parima 112. lehekülje eest. Eesti kirjandus on seda laadi auhindadega veel katmata.

---

Mõttekirjanduse tõlkeauhinna nominendid

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali mõttekirjanduse tõlkeauhinna 2016. aasta žürii koosseisus Märt Väljataga (esimees), Anne Lange ja Tõnu Tannberg valis auhinnale kandideerima järgmised tõlkijad:

Marek Laane – Lindsey Hughes, „Romanovid. Venemaa valitsejad 1613–1917“,

Mirjam Lepikult – Marc Jimenez, „Mis on esteetika?“,

Margus Ott – Baruch Spinoza, „Eetika“,

Triinu Pakk – Edward Gibbon, „Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu“,

Heete Sahkai – Giuliano Procacci, „Itaallaste ajalugu“,

Kai Tafenau – Martin Opitz, „Raamat saksa luulekunstist“.