Meie mõlema Kallas

Kirjandusteadlane Silja Vuorikuru tõdeb, et Soome kirjandusteadusest ja kirjandusloost võib leida hoopis teistsuguse Aino Kalda kui Eesti omast, ning rõhutab tema kohta Soome ja Eesti kirjanikuna.

KAI AARELEID

Hiljuti ilmus Soomes Silja Vuorikuru kirjutatud Aino Kalda elulugu pealkirjaga „Aino Kallas. Maailma südames“. Silja Vuorikuru (1977) on Helsingi ülikooli soome kirjanduse teadur ning töötab Soome Kirjanduse Seltsi (SKS) teadusosakonnas. Tema väitekiri Aino Kalda teoste intertekstuaalsusest valmis 2012. aastal ja praegu on tal käsil postdoc-uurimus Soome ja Eesti kirjanduslikest suhetest. Vuorikuru on ka Aino Kalda seltsi esinaine.

Sina ja Aino Kallas – kust see kõik alguse sai?

Kunagi tegin magistritöö, kus käsitlesin Aino Kalda novellikogu „Lahkuvate laevade linn“ (1913). Magistritöö juhendaja prof Pirjo Lyytikäinen soovitas mul teha ka Kalda-ainelise doktoritöö, mida juhendas juba prof Jyrki Nummi. Kui väitekiri hakkas valmima, võeti minuga ühendust SKSist palvega kirjutada Aino Kalda elulugu.

2006. aastal asutati Turus Aino Kalda selts (Aino Kallas Seura), mille tegevuses olen kaasa löönud algusest peale. Aastal 2012 tegi seltsi senine esinaine Maarit Leskelä-Kärki mulle ettepaneku asuda seltsi etteotsa ning seda tööd teen siiani.

Olen avaldanud Aino Kallast käsitlevaid artikleid nii Soomes kui ka Eestis (näiteks kirjandusajakirjades Avain ning Keel ja Kirjandus¹) ning teinud uurimis- ja arhiivitööd Eesti kirjandusmuuseumis. Teadlaste vahetuse korras olin 2007/2008. õppeaastal Tartu ülikoolis. Panin sel ajal muu hulgas kokku raamatu Aino Kalda ja omaaegse legendaarse kirjandustegelase, kriitiku ja tõlkija Anna-Maria Tallgreni kirjavahetusest. See ilmus pealkirja all „Elamise kunst“.²

Aastate jooksul olen kõndinud Kalda jälgedes nii Hiiumaal kui ka Londonis, kus mul õnnestus näiteks külastada Omaani suursaatkonna maja. Seal oli kunagi Eesti saatkond ja Kallaste kodu.

Kirjaniku eluloole saab läheneda mitmeti. Kuidas oled piiritlenud ainese äsja ilmunud raamatus?

Minu kirjutatud Kalda elulugu kulgeb peamiselt kronoloogiliselt. Alustan Aino isa Julius Krohni ootamatu surmaga 1888. aasta augustis, kui Aino oli 10aastane. Raamatu viimases peatükis vaatlen 60 aastat, mis on möödunud Kalda surmast novembris 1956.

Rõhutan raamatus Aino Kalda kohta Soome ja Eesti ühise kirjanikuna. Lisaks sellele olen tõstnud esile Aino Kalda ühiskondliku aktiivsuse: ta märkas kaasaja sotsiaalseid ebakohti ja ka kirjutas nendest. Kirjaniku arusaamad omaaegsest etnilisest diskrimineerimisest, olgu 1920. aastate Ühendriikides või 1940. ja 1950. aastate Rootsis, on siiani ajakohased. Ühiskondliku aktiivsuse rõhutamine muudab mõnevõrra senist pilti temast – Aino Kallast on tihti nähtud enesekesksena, oma kutsumusele keskendunud kirjanikuna.

Tema lapsepõlvest ja noorusest kirjutades keskendusin isata kasvamise ja laiemalt orvu temaatikale. Fennomaan, kirjanik ja teadlane Julius Krohn oli oma aja suurmees, kelle ootamatu õnnetu surm ning suurejoonelised matused olid toona suur meediasündmus. Otsustasin koondada tähelepanu tütre kogemusele: temale oli see suurmees isa, kelle ta liiga vara kaotas. Ainole tähendas isa surm lapsepõlve lõppu.

Visandades Aino Kalda kirjanikuteed, täheldasin tohutut teadlikkust oma kutsumusest, lapsepõlvest peale ka toetust leidnud soovi saada kunstnikuks. Avaldatud ja tuntud teoste käsitlemise kõrval oli huvitav vaadelda ka neid, mis olid jäänud pooleli, kirjutamata või ühel või teisel moel läbi kukkunud. Omas ajas ebaõnnestunuks peetud teosed kõnelevad nii mõndagi sellest, missuguseks kirjanikuks Kallas tahtis saada (näiteks huvitas teda väga näitekirjandus). Ses mõttes on kõige olulisem teos aastatel 1909–1910 kirjutatud luulevormis näidend „Batseba“, mida peeti kadunuks kuni aastani 2008, kui leidsin selle Eesti kirjandusmuuseumist.

Kuidas suhestub sinu elulugu varasemate uurimustega Kalda kohta?

Aino Kallas on Soomes üks uuritumaid naiskirjanikke. Temaga seotud uurimusi on hulganisti avaldatud ka Eestis. Eluloo jaoks olid olulisemad eelkõige Kai Laitise mahukas kaheosaline uurimus aastatest 1973 ja 1995, samuti 1978. aastal ilmunud n-ö vaheraamat ning 2000. aastate alguses ilmunud väitekirjad: Kukku Melkase (2006), Maarit Leskelä-Kärki (2006) ja minu enda väitekiri (2012). Elulooline lähenemine ei olnud pikka aega Soome kirjandusteaduses kuigi soositud. Ka Kai Laitinen ei kirjutanud muuhulgas sel põhjusel Aino Kalda tavapärast elulugu, vaid teoste analüüsile on rohkem rõhku pandud kui elulugudes kombeks. Laitise teosed on suunatud ennekõike akadeemilisele publikule. 1973. aastal ilmunud Kalda kohta tehtud uurimuse eessõnas tõdeb ta, et loobus kavatsusest kirjutada elulugu, ja toob põhjusena välja just eluloolise lähenemise vanamoodsuse ning Kalda enda kirjutatud päevaraamatute suure populaarsuse.

Viimasel ajal on elulood Soome kirjandusteadusse ning aimekirjandusse naasnud. Järjest on avaldatud mitme kirjaniku või kunstniku elulugu, näiteks Leena Kirstinä kirjutatud Kirsi Kunnase elulugu, Tuula Karjalaise Tove Janssoni elulugu ja hiljuti ilmus A. H. Tammsaare elulugu, mille autor on Juhani Salokannel.

Aino Kalda ja Krohnide suguvõsaga seotud arhiivimaterjal on rikkalik nii Soomes kui ka Eestis. Nagu paljud teadlased ja kirjanikud, püüdsin ka mina tuua päevavalgele seni tundmata materjali. Jutustan raamatus näiteks Aino lapsepõlveaegsetest kirjalikest katsetustest, analüüsin tema kirjavahetust perega ning tsiteerin Aino tütre Virve Kalda seni avaldamata päevaraamatut. Raamat põhineb küll ulatuslikul uurimistööl, ent kirjutasin selle laiemale, mitte ainult akadeemilisele lugejaskonnale. Uurimismaterjali ja -tulemuste populariseerimine ning üldarusaadav esitamine ongi raamatu keskne eesmärk.

Kuidas sulle endale tundub, missugusele väljale oled sa oma elulooga astunud? Milline dialoog võiks sündida seniste uurimuste või uurimisviisidega Eestis ja Soomes?

Elulugu kirjutama hakates pidin vahetama vaatenurka. Mu väitekiri on väga tekstikeskne, mitte elulooline. Kai Laitise mahukas aastakümnete töö on olnud mu raamatu tarvis ääretult oluline materjal. Minul on aga olnud õnn külastada Eestit pikemalt, põhjalikumalt ja vabamalt, kui see Laitisel kunagi võimalik oli: tema tegi suurema osa oma tööst Nõukogude Eesti ajal. Laitise arhiivikülastused Eestis olid seetõttu üpris lühiajalised. Nii mõnigi minu arhiivileid osutus võimalikuks just tänu sellele, et sain aega ja arhiiviainest vabamalt kasutada.

Soome uurimustes Kalda kohta on rõhutatud muu hulgas intertekstuaalset ja feministlikku vaatevinklit, näiteks eespool mainitud Kukku Melkase ja Maarit Leskelä-Kärki väitekirjas, mida ma raamatus mitte ainult ei refereeri, vaid need on üsna mitmes mõttes keskne aines.

Aino Kalda elulugu on võimatu kirjutada tundmata Eestit, selle ajalugu, kultuuri, eesti keelt. Näiteks Kalda näidendi „Hundimõrsja“ ja August Kitzbergi „Libahundi“ dialoogist pole Soome lugejad seni midagi teadnud. Soomes ei tunta kuigi hästi ka kirjandusrühmitust Noor-Eesti ega luuletaja Lydia Koidulat – Kallas on kirjutanud mõlemast, need olid talle olulised. Nii minu raamatu kui ka väitekirja seisukohalt on olnud tähtsad ka Eesti kirjandusteadlaste uurimused Kalda kohta (Leena Kurvet-Käosaare, Sirje Oleski, Elo Lindsalu kirjutised). Kallas on meie mõlema kirjanik ka tema loomingu uurimuste mõttes.

Mille poolest erineb pilt Aino Kaldast kirjanikuna Eestis ja Soomes?

Huvitaval kombel osutus see mu raamatu üheks keskseks teemaks. Soome kirjandusteadusest ja kirjandusloost võib leida hoopis teistsuguse Aino Kalda kui Eesti omast. Soomes on rõhutatud Kalda 1920. aastate teoseid, eriti nn arhaiseerivaid proosaballaade (ennekõike triloogiat „Surmav Eros“). Kallast on peetud keelatud armastuse kirjeldajaks, tihti on ta loomingus nähtud peegeldusi kirjaniku suhtest Eino Leinoga. Uutes uurimustes on tõstetud esile ka Kalda naistegelasi ning tema 1920. aastate teoste seoseid Euroopa tolleaegse kirjandusega. Oma väitekirjas käsitlesin kirjaniku teoste kahekõnet piibliga.

Eestis seevastu (ka 2001. aastal ilmunud „Eesti kirjandusloos“) seostatakse Kallast tugevalt eesti kirjanikega. Temas on nähtud näiteks Venemaa 1905. aasta revolutsiooni mõjude kirjeldajat (talupoegade ülestõus) ning loomingus paralleele Eduard Vildega. Samuti rõhutatakse Kalda aktiivsust Noor-Eesti liikumises ning tema osa Koidula-käsitluse uuendajana – Soomes on need peaaegu tundmatud teemad. Soome Kalda-kuvandit on võimsalt vorminud teadmine tema suhetest Eino Leinoga: on arutletud kirjanduslike mõjutuste üle ning see suhe on ka mitmete uute kirjandusteoste aines. Eestis ei ole see suhe nii oluline ega ole mõjutanud Kalda teoste vastuvõttu nii palju kui Soomes. Aino Kallast on siin tihtipeale vaadeldud Oskar Kalda kaudu, tema abikaasana, Soome lugejatele jällegi on Oskar Kallas tänapäeval üsna tundmatu isik.

Mida uut ja huvitavat võiks eesti lugeja sinu kirjutatud eluloost leida?

Minu käsutuses on olnud materjali, mis on suures osas seni avaldamata või tundmata: näiteks Aino Kalda pojanaise Riitta Kalda arhiiv, Friedebert Tuglase ja Aino Kalda kirjavahetus ning kirjaniku avaldamata käsikirjad. Mõtisklesin palju ka selle üle, kui mitmetahuline ja ka vastuoluline oli Kalda suhe Eestiga: oma eluajal ei olnud ta mõlemal maal tunnustatud kirjanik, vaid tundis end kõrvalseisjana nii ühe kui ka teise maa kirjanduses. Kallas nimetas Eestit oma saatuse maaks, ent sellele eelnes pikk võitlus tunnustuse nimel. Usun, et eesti lugejaid huvitavad ka tänapäevased Kalda-uurimused, mida seni veel eesti keeles pole. Mitmete uurimuste tulemusi refereerin ka oma raamatus.

Sinu kirjutatud eluloos on huvitavaid arutluskäike, kuidas Kallas ikkagi jõudis oma Eesti aineseni  …

Mälestustes on Kallas kirjeldanud oma n-ö Kuressaare rapsoodiat, 1903. aasta jaanipäeva, mida ta pidas koos Oskariga Saaremaal. Oskari onu hakkas neile jutustama vanu lugusid ning Ainot olevat need sedavõrd lummanud, et ta otsustas hakata kirjutama just Eestist. Oma raamatus esitan selle mõnevõrra dramaatilise loo, Kalda Saaremaal saadud äratuse alternatiivse tõlgenduse. Nimelt oli Kallas teinud eesti pärimuse ja kirjandusega tutvust juba Peterburi aastatel 1900–1903: ta imetles Anna Haava lüürikat ja Eduard Vilde talupojaromaane. Avaldan raamatus arvamust, et Eesti ainese nakkus ei tabanud teda äkitselt, vaid oli pikaajalisem protsess.

Kallas kirjutas ometi paljust muustki kui Eestist.

Varem arvati, et Kallas hakkas Eesti teemasid käsitlema 1904. aastal ning keskenduski seejärel peamiselt neile. Oma raamatus kirjeldan, et õigupoolest on ainevalikus nii mõnigi erand. Juba novellikogus „Mere tagant II“ (1905) on ta käsitlenud veidi alla poole novellidest muud kui Eesti temaatikat. Aastatel 1909–1910 kirjutas Kallas näidendi „Batseba“, milles nägi oma loomingu seni parimat teost. Selle avaldamata jäänud näidendi sisu liigub vana testamendi maailmas. 1914. aastal avaldas kirjanik novellikogu „Seitse“, kus on käsitlenud Titanicu hukku. 1920. aastal ilmus romaan „Katinka Rabe“, mille teemavalikut on Kallas selgitanud otsesõnu tüdimusega Eesti temaatikast. 1940. aastatel ilmunud lüürikas on Kallas vallutanud hoopis uue ala: ta kirjeldab Soome ja Rootsi Lapimaad ning põhjamaist kõnnumaastikku.

Mainisid, et Kallas tundis end kõrvalseisjana mõlemal maal. Kuidas tuli tal tunnustuse saavutamise nimel võidelda ja kuidas see peegeldub tema loomingus?

Tolleaegse seaduse järgi kaotas Aino Krohn Oskar Kaldaga abielludes oma Soome kodakondsuse. Pärast seda ei peetud teda tihtipeale Soomes üldse soomlaseks, hoolimata sellest, et ta kirjutas kogu oma loomingu soome keeles ja avaldas teoseid Soomes. Tal oli keeruline saada Soomest abiraha, stipendiume või kirjanikele mõeldud tunnustust nimelt Soome kodakondsuse puudumise tõttu. Korduvalt öeldi talle otsesõnu, et ta ei ole soome (Soome) kirjanik.

Eestis jällegi kritiseeriti Kallast sellepärast, et Soomes sündinud naissoost kirjanikuna on ta justkui vale inimene Eestit kirjeldama. Gustav Suits tõdes juba romaani „Ants Raudjalg“ (1907) ilmumisel, et Kallas ei oska usutavalt kirjeldada „eesti mentaliteeti“. Näidend „Mare ja ta poeg“ tekitas aga 1935. aastal Eestis lausa skandaali: Kallast süüdistati ajaloo rüvetamises. Ta erines kaheti teistest toomapäeva mässu kirjeldajatest (näiteks Bornhöhe ja Adson): ta oli naine ja ta oli võõramaalane. Ta oli jutustanud rahvusliku kangelasloo valesti: rõhutanud ema kannatusi ja poja kangelastee luhtumist, kirjeldanud vastakaid tundeid. Ka Kalda esinemist kirjanikuna väljaspool Eestit arvustati üsna karmilt: paljude arvates ei olnud ta õige inimene esindama Eestit või jutustama Eestist. Tihtipeale pandi tema kirjanduslik edu kuulsa isa või abikaasa arvele, näiteks sisalduvad sellised süüdistused August Alle 1924. aastal ilmunud pilkeloos.³

Aino Kallas ehitas Soome silda oma eluajal ja on sillaehitaja ka tänapäeval – igas mõttes rahvusvaheline naine.

Võib öelda, et Aino Kallas tutvustas Eesti ajalugu soome lugejatele, kes ei teadnud sellest suurt midagi, just mahavaikitud ja vaikima sunnitud inimeste lugu. Selles mõttes võib teda võrrelda Sofi Oksasega, kellele on saanud osaks üsna samalaadne kriitika.

Kallas oli oluline eesti kirjanduse tõlkija (näiteks tema Tuglase tõlked) ja eesti kultuuri tutvustaja välismaal (peale Soome ka Inglismaal ja Ühendriikides). Kirjanikuna esinedes püüdis ta alati esile tõsta ka tuntud eesti naisi. Tänu temale on soome lugejatele tuttavad mitmed kõrvalised paigad Eestis: Reigi, Pühalepa ja üleüldse Hiiumaa ning Saaremaa. Ta tutvustas soomlastele omaaegseid olulisi kultuuritegelasi, näiteks esseekogus „Noor-Eesti“ või elulooromaanis „Tähelend“. Lõpetuseks tasub veel mainida, et eluajal tõlgiti Aino Kalda teoseid näiteks inglise keelde rohkem kui ühegi teise soome kirjaniku omi, alles Mika Waltari osutus selles vallas temast edukamaks. Aino Kallas käis muu hulgas välja Soome PEN-klubi asutamise idee. Kui Soome osakond oli asutatud, tõusis päevakorrale ka osakonna asutamine Eestis, mis saigi tema innustusel teoks, täpselt 90 aastat tagasi. Nii et jah, rahvusvaheline naine igas mõttes.

1 Silja Vuorikuru, „Batseba“ – Aino Kallase tundmatu näidend. – Keel ja Kirjandus 2009, nr 3, lk 205–225.

2 Elämisen taiteesta. Aino Kallaksen ja Anna-Maria Tallgrenin kirjeenvaihtoa kolmelta vuosikymmeneltä. Otava, 2008.

3 August Alle, Jaanalinnu sulgedega. – Vaba Maa 13. I 1924.