Mats Traadist ja hirmsast tahtmisest

Et olla maa- ja mullalähedane kirjanik, tuli enne Kassiopeial ära käia. Ja mitte ainult Kassiopeial, vaid ka Moskvas.

JAAN UNDUSK

Mats Traat

Mats Traat

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Alustuseks midagi elementaarset: mitte ükski nimekas eesti poeet ei ole avaldanud nii palju luulekogusid kui Mats Traat ja mitte ükski tuntud prosaist ilmselt nii palju romaane kui tema. Selles tohutus ja samas üllatavalt nivookindlas tekstikorpuses võib ära eksida igaüks, niisiis antagu andeks, kui ka mina.

Kahekümne aasta eest pani Jaan Kruusvall paberile mõtte, mis tundub olevat tähendusrikas: „Traat on esijoones luuletaja-kirjanik iseenda jaoks.“ Traat ei ole Kruusvalli meelest kirjutanud avalikkuse tarbeks, ta olla oma tekstid loometöös lihtsalt „üles leidnud“, aga ta pole kunagi palunud hakata meil nende lugejaiks.

Esmapilgul võib see ju näida isegi veidi kulunud komplimendina laadis, et Mats Traat on nii-öelda sündinud kirjanik, kes toob oma teosed ilmale loomupärase iseenesestmõistetavusega. Kuid seda ilmselt Kruusvall siiski silmas ei pea. Asi on keerulisem. Kruusvall sisestab tunnustusse ka küsimärgi. Küsimus on publikus, lugejas, kes poleks Traadi puhul justnagu soovitatavgi, sest võib teksti algse intiimse puhtuse – oma hoolimatu tekstitarbimisega – hoopistükkis ära rikkuda. Ja sellega seoses meenuvad mitmed Mats Traadi enda ülesastumised, kus ta avaldab nördimust autorite suhtes, kes kirjutavat turu tellimust täites, massilugeja maitse järgi. Muidugi, võib ju vastu väita, et iga endast lugupidav kirjanik arvab eiravat odavat tellimust. Aga Mats Traat teeb seda vimmakamalt kui paljud teised. Ja ometi on just teda peetud ikka vaat et kõige rahvalikumaks, kõige eestilikumaks elavaks prosaistiks. Võiks ju arvata, et siis ka rahva maitsele hästi vastavaks kirjanikuks, aga nii see vist alati just pole.

Traadi loomingu kirjanduslik vastuvõtt ei ole olnud nõnda pidulik ja sile, nagu võiks oletada. Üsna varakult lepiti kokku tema maamehelikus või lausa ürgeestilikus esindavuses, ent saadi teisalt tunda ka Traadi õhevil või lausa deklaratiivset idealismi, mis on kippunud eesti lugejale võõraks jääma. Just Traadi luuletuste loos on ta teoste konarlik vastuvõtt hästi välja paista. Esikkogu „Kandilised laulud“ (1962) oli kassetipõlvkonna tugevamaid debüüte ja selles ära trükitud esimesed Harala elulood algusest peale klassika. Meenutagem „Kandiliste laulude“ kuulsaid kõmisevaid alglauseid:

 

Ma ei oska, ei suuda, ei taha

ümiseda

kergemeelset ritsikalaulu

kulmude õitsevaist kaartest

ja väikesest viinast öös.

Tahan murda raksuvasse lauluritta

koduküngaste künnivao

ja häbeliku kohmetu poisi,

kes viie oigava adra

ja bassihäälse traktoriga

joonistab

esivanemate mureliku sünnimaa näkku

sajandi keskpäeva kirja.

 

Esimese luulekogu avangus programm juba kogu eluks, esivanematest tulenev ajalooline töösunduski paigas. See programm on täidetud.

Aga ühtlasi õppis see häbelik kohmetu poiss Moskva suurkoolis käies õhkama kaksis-v-kujulise Kassiopeia dialektilise sümmeetria poole ja nägema taevatähtede taga uue maailmakorra endeid. Stalinismist vabanenud NSV Liidus oli vasakpoolne avangardism taas päevakorral, seda võimendas teadusrevolutsiooni retoorika. Uusi fantaasiapilte leiti eeskätt mikro- ja makromaailmast ehk elektroonilisest ja kosmilisest sfäärist. Juhtivaks kosmoloogiliseks unistajaks tõusis üksvahe eestlane Gustav Naan, kes oletas, et kusagil on antiainest koosnev ning pahupidi pööratud aja- ja ruumisuhetega antimaailm. See ergutas mõtteid nii „füüsikute“ kui ka „lüürikute“ leeris ja lõi nende vahele isegi väikese silla. Mats Traat trükkis oma viienda luulekogu „Kassiopeia“ (1968) keskpaigas ära ajastu (anti)kangelase Naani foto – nii positiivis kui ka negatiivis. Traadi kõnefiguurid olid julged ja leidlikud, kuid eesti lugeja hinge need vist eriti ei läinud. Kolhoosi piimalännikute ja Galaktika piimanäärmete ehk nii umbes Hando Runneli ja Andrei Voznessenski kokkupõrget tema luules peeti mõneti küsitavaks. Ometi on Traadi sooritatud „küberneetiline pogromm“, kui kasutada tema enda metafoori, värskelt vahutav siiamaani: „Kui kaugel on see maa, / kui kõrgel see linn, / kus raketti kord istus / major-kosmonaut Kristus?“ Nende ridade trükkimineku aegu oli Praha kevadest saanud juba sügis, mis tõi kaasa uusi kitsendusi kultuuripoliitikas.

Külaelu ja kosmilise ringkäigu avangardistliku moega süntees andis oma vägevaima vilja Traadi esimesena trükki jõudnud romaanis „Tants aurukatla ümber“ (1971). See oli esiotsa filmistsenaarium, kuid filmida seda tookord ei tahetud ja Traat täitis dialoogide vahed proosajutustusega. Osalt säärase tööviisi tõttu sündis romaan, mille kujutustehnika on üks omapärasemaid eesti kirjanduses. Surmtõsine tekst, mida loetakse hambad irvi. Nagu „Kohvioadki“ (1974), see kosmiline sekeldamine argiasjade kallal. Nagu juudi huumor.

Aga tagasi Kruusvalli kummalise küsimuse juurde. Kas ei vihja kolleegi arusaam Traadi kirjanikuks olemisest otsekui iseenda jaoks, kus süsteemi lisanduv lugeja võib teksti oma vähese pieteeditundega isegi ära rikkuda – kas ei vihja see ka Traadi teatavale egotsentrismile loojana? Traadile piisab ehk ainult iseendast, oma tekst on alati parim, lugeja ei lisa sellele midagi. Traat on vähe sõna võtnud oma kaasaegsete eesti kirjanike kohta (erandiks näiteks Hando Runnel), ei ole arvustanud nende teoseid. Äkki teda ei huvitagi, mis teised kirjutavad, äkki ei loegi neid? Talumees ei käi võõrast vilja vahtimas, mis sest tulu. Või ehk on Traat ikkagi nii-öelda sündinud kirjanik sel määral, et väljendab end meeleldi vaid kujundikeeles? Vastab ta ju isegi intervjueerijale mõnikord tsitaatidega oma teostest. Aga nii ei pea see sündinud kirjaniku puhul ilmtingimata olema. A. H. Tammsaare jälgis ikka, mida teised teevad; meie üks kõige täiuslikumalt kirjanikuks sündinuid, Mati Unt, lausa janunes teiste kirjanike loomingu ja kollegiaalse kõlapinna järele.

Ma arvan, et Traadi puhul oleks esmane vastus umbes säärane: Traat ei lähe teisi torkima, sest siis torgivad need teda ennast vähem. Ja igasugune torkimine, olgu see nurin või kiidulaul, kisub tööst emotsionaalselt eemale. Nurisejast tuleks üle olla, kiitjat peaks tänama. Kes seda kõike jõuab, kui omal töö kogu aeg ootamas. Ma tunnen praegu ka ise, kui ohtlikku olukorda olen ma pandud maestro Traadist kõneldes: ükskõik, mis ma ka ei ütleks, olgu see õnnestunud või mitte, kulutab ta kirjanduslikku patareid. Ja ma saan sellest täiesti aru. Ka mina tulen Otepäält ja olen harjunud omaette taevast vahtima.

Traadi looming kuni aastani 1982, mil ilmus romaan „Karukell, kurvameelsuse rohi“, oli mul omandatud juba ülikoolipäevil. Nüüd üht või teist teost üle lugedes sattus näppu kõigepealt „Rippsild“ (1980), olmeromaan, nagu tollal öeldi, naistekas, nagu öeldakse nüüd, aga igati nauditaval tasemel seegi. Nagu nii mõneski teises Traadi kirjanikukaanoni keskmesse mitte kuuluvas teoses, nii on siingi tajustruktuurid ehk paljamad kui mujal. „Kes on lapsest saati üksi olnud, sel on väga raske teistega harjuda,“ võtab loo selle viimasel leheküljel kokku peategelane Ola, kes on elada proovinud kolme mehega, aga jääb lõpuks üksi kahe lapsega. Teost võiks nimetada ka romaaniks hüsteeriast, tunneme ära atmosfääri, mis valitses mõnes kuulsas nõukogude kinomelodraamas. Täitsa juhuslikult lehitsesin samal ajal üle Émile Zola naturalistlikku läbilöögiromaani „Thérèse Raquin“ (1867), kus jälgitakse inimelu pidurdamatut allakäiku päritud temperamendi, keskkonna ja olude fataalses tingituses. Zola on äärmuslik, seda muidugi, kuid kahe teose elutundeline sarnasus siiski silmatorkav: ka Traat paneb oma tegelased rabelema esiisadelt päritud keha ja loomuse ning kitsaste (nõukogude) olude võrgustikku, näidates, et heal tahtel, idealistlikel püüdlustel ja moraaliseadusel inimese hinges pole lõppeks otsustavat väge saatuse algjõude üle mängida. Inimene ajab taga head ja püüab maailma stiihiliselt paremaks muuta, aga käitub seejuures inetult, hoolimatult, kurjalt. Tema tee on emal-isalt kaasa saadud bioloogilise ja sotsiaalse sunni, kasvumiljöö ja ühiskonna ajaloolise hetkega juba enam-vähem maha märgitud, aga ta saab seda teadma ja ta lepib sellega vaevaliselt. Enamasti on see kurb teadasaamine. Ilmselt sellest tulenebki Traadi „põhjatu melanhoolia“ suhtumises argiellu, millele Paul-Eerik Rummo kord tähelepanu on juhtinud.

„Naturalistlik fatalism“ – kui lubatakse sellist ühendit kasutada – seob Traati XIX sajandi teise poole mõttemaailmaga, ka Eduard Vilde loomingu mõne tahuga, näiteks romaaniga „Külmale maale“ (1896), kus valitseb sama väljapääsmatus: inimese ühiskondlik pahategu tuleneb naturaalse loogikaga tema madalast sotsiaalsest päritolust ja kehvadest oludest ning nendega ühtesobimatust maailmaparandustungist. Nii naturalistlik koolkond kui ka Traat maalivad põhiliselt kehva ettemääratust, sest nagu juba Tammsaare kord täheldas: tõepärasuse nõudest tulenevalt on kirjanik määratud tegelema rohkem pahede ja pattude kui voorustega. Traadi teostes nähakse tihti mingit allakäigu kujundit, kehtigu see siis üksikisiku, talupojamaailma või kogu Eesti elu kohta. Harala elulugude kõige muhedam lõpp on vist järgmine: „Elu sai elatud suuremate tülide ja reumata“ („Elmar Visnapuu“).

See ei tähenda siiski, et puuduksid positiivse ettemääratuse näited. Romaanis „Inger“ (1975), kus Traat teeb „Rippsilla“ kõrval teise, õieti sellele ajaliselt eelnenud katse analüüsida mitmenaisepidamise võimalusi (see oli 1970. aastate publitsistikas kuum teema), jääb peategelane sündmuste keerises justkui kaotajaks, aga saab elult tasuks ometi rohkem kui võitjad: „… südamevalu ja haavumine hakkab ajapikku kristalliseeruma, kibedus ja tühjus haihtub, jääb järele tuum, kirgastunud elukogemus, tihe ja särav“. On niisiis inimesi, kes on ka fataalselt õnnelikud. On fataalselt õnnelikke kaotajaid. Seegi on Traadi mall, ehkki lugudes harvem läbi mängitud.

Mats Traadi inimeste maailma valitseb mingi looduslik, olgu siis lausa loomalik või helgemates toonides – vegetatiivne sundus. See ei ole mitte ainult suur sundija Surm või juba mainitud „vanemad, aeg ja koht“, mida ei telli endale eluks keegi ise. Elamise sunnid on Traadi loomingus sageli ka halastamatult Eesti-kesksed: kehvus, töö, eestlaseks olemine. Need pole mitte ainult mure, vaid ausa omaksvõtu kõrval ka tasakaalu allikad.

Kehvus kui eesti elu konstant. Traat ei salli siin illusioone: eesti talu võib rikkust koguda, aga eesti elu on olemuselt kehvavõitu. See ei ole kaeblemine, see on elamise nõue, mis tuleb väärikalt omaks võtta ja millest auga välja tulla. Kord küsis keegi valge mees eskimote käest, kas nende elu materiaalne ja vaimne kehvus neid nukraks ei tee. Vastuseks sai ta, et elu ei ole ju kehv, kõik, mis eluks vaja, on olemas: naine ja laps, söök ja jook, soe lumine onn ja esivanemate usk. Vajadused ja võimalused täpses kooskõlas välistavad kehvuse mõiste. Kehvuse kujutelm tekib võrdlusest – teistel on, mida minul pole. Eesti taluelu ajaloolisel mõistmisel kinnistunud vaesusele loob tausta muidugi mõis, see igavene peavalu. Talu võis olla nii jõukas kui tahes, mõis oli alati jõukam. Võrdluses mõisaga oli talu konstantselt kehv. Seda võrdlust teravdas mõisa ja talu vahel toimetav kiht – mõisateenijad, mõisasundijad.

Traadi taluelukujutuse mõttelises taustas kumab mõis ähmaselt läbi, aga otse ta sellesse ei puutu. Tundub, et Traat ignoreerib mõisat teadlikult, keeldub astumast võõrasse võltsi toredusse. Iseloomulik on ses suhtes eriti romaan „Puud olid, puud olid hellad velled“ (1979), tumemeelne maaling teoorjuseajast, mis sai hiljem kaheteistkümnes jaos ilmunud Palanumäe-epopöa „Minge üles mägedele“ (1987–2010) eellooks. Kogu elamise inetus mängitakse „Puudes“ läbi taluinimeste endi vahel: metsas, kohtus ja unes. Viletsa olukorra eest vastutamiseks – nagu eesti kirjanduses sageli tavaks – võõraid kohale ei kutsuta. Mõisa mõjul ja foonil kujunenud kehvus voolitakse välja suure sisendusjõuga, aga mõisa süüga Traat ei tegele, mõnuga ei tegele. Selles on ehk põlise protestandi tõrksat individualismi. Kehvus, elu konstant, ei takista väärikaid valikuid. Võiks ka öelda, et Traat ei viljele mitte sotsiaalkriitilist realismi, vaid müüti kalduvat naturalismi.

Sedasama kogeme „Tantsus aurukatla ümber“. Vahetu ajalugu mähkub müüdilisse hämarusse. Mis sunnib eesti talumehi 1943. aastal äkki mustlast taga ajama? Kusagil pole märki natsidest. Miks viiakse Taavet Aniluik 1949. aastal äkki nagu kurjategija ära? Ainult öös vilksatab vene ohvitseri tüdinud silm. Kõik käib otsekui omade vahel ja saatuslike jõudude toimel. Sakslasi ja venelasi igaks juhuks mängu ei tooda, see nõudnuks nõukogude ajal poliitilist klišeed. Küüditamine on umbes seesama, mis kättpidi rehepeksumasina vahele jäämine: mehega juhtub õnnetus ja ta viiakse ära. Müüdilisel ajatusel on oma kunstipärane jõud.

Kuhu ma välja tahan jõuda, on see, et Mats Traat ei ole minu meelest mitte sündinud kirjanik, vaid hirmsat moodi sünnist saati kirjanikuks saada tahtnud mees. See ei ole olnud isegi mitte tahe, vaid pigem tahtmine, mis teda on taga kihutanud, mitte raudne tahe, vaid meelas tahtmine – meeldiv ja meeletu kihk pühendada oma elu luulele. Selle tahtmise hiiglaslikkust mõõdab tema loomingu maht ja selle kohal kõrguvad tipud. Selle tahtmise äraspidine eeldus on aga olnud kõik need maise elu suured sundijad, mille vääramatu loogika kohaselt ei oleks Mats Traadist üleüldse pidanud saama kirjanikku. Ta on nende vastaliste väge oma rinnus vist hirmuäratavalt tugevasti tundnud. Tundnud seda, kui lihtsalt ja loomulikult oleks võinud temast, Mats Traadist, saada brigadir, kes kannab püksitaskus värsivihku, millest kolhoosipeo ajal rahvale lustiks ette lugeda. Suurt kasvu mees, küla parim poeet. Ja võib-olla ei midagi enamat. Traat on visalt tõrjunud seda aegadest ja oludest äramääratud rolli, mis teda loodusliku inertsi mõjul kandis sellise saatuse poole. Neljandas luulekogus „Laternad udus“ (1968) leiame autobiograafilised read argielu pidevalt saatvaist kolinaist, mis kisuvad inimest lihtsate loomalike lahenduste ligi:

 

Laps olin,

kui möödus sõjakolin.

Nooruk olin,

kui tuli traktoristikolin.

Mees olin,

kui algas sõnakolin.

Kolin kolina järel.

Saadaks põrgu kogu värgi,

aga hing on luulehaige.

 

Stalinistliku terrori lõppedes oli kerge kirjutada kommunismist. Miks mitte unistada valgusest, vabadusest ja kõigile võrdseist võimalusist. Kommunismist kirjutasid August Sang ja Jaan Kross, riikliku terrorismi ohvrid, miks siis mitte ka Traat, noorem mees, kel oli märksa isiklikum asi ajada. Traat tahtis end lahti kiskuda maast ja maisest, et mitte öelda – maaema orjusest. Sestap see kunagine üüratu hüüd Kassiopeia tähtkuju poole, maksimaalne lahtihüpe vere ja olude ettemääratusest. See kuulutas tegelikult vabaks literaadiks saamist. Just sellisena tuleb ilmselt mõista Traadi mõnikord deklaratiivsena tunduvat idealismi. Tema ei olnud sündinud kirjanik ja tal ei olnud ehk au kasvada kirjanduslikult sünnitavates oludes. Ta oli endaga üksi, aga talle oli kaasa antud hirmus tahtmine läbi murda sellest elu suurte sundijate võimust, mida ta oma teostes hiljem kujutab: põlvnemise rütmist, keskkonna pidevusest, maisest korduvusest. Et need kõik vabalt ja auga omaks võtta, selleks pidi end nende sunnist kõigepealt lahti rebima. Et olla maa- ja mullalähedane kirjanik, tuli enne Kassiopeial ära käia. Ja mitte ainult Kassiopeial, vaid ka Moskvas, isegi mitu korda, tollase kõrgeima loomingulise hariduse nimel. Traat on oma esimest Moskva aega ikka meenutanud kui õnnist vabanemist loomingulisuse rüppe. Toni Tombaku käesoleval aastal valminud bakalaureusetööst loen ma isegi, et õppimisest Maksim Gorki nimelises kirjandusinstituudis, kus loominguline töö oli lubatud emakeeles, on Traat saanud julgustust kasutada oma teostes kodust Tartu murret. Vaat siis, milline loogika võib olemas olla: Moskva kaudu tagasi Nuustakule.

Mõnes mõttes on see Kassiopeial käimine – kontroll, et ollakse maisest sunnist prii – kestnud ju kogu elu. Kui kirjanikuks ei saada loodusliku loogika korras, vaid hirmsast tahtmisest, siis on ohutunne, et võidakse loojavabadus kaotada, kindlasti teravam. Sestap Traat kirjutabki vaheldumisi ikka luulet ja proosat, proosat ja luulet, hoolimata ka sellest, kas lugejad tema tempoga sammu suudavad pidada või mitte. Sest seda, mis on kord imeliselt „üles leitud“ (meenutagem Kruusvalli), ei tohi lasta kaotsi minna. Me loodame, et kõik nii jääbki.

Ehk auväärt juubilar andestab, kui ma ei lõpeta seda esinemist mitte tsitaadiga temalt endalt, vaid Jaan Kaplinskilt, kes on samuti kirjutanud tähtkujudest. Kaplinski tuletab meelde, et tähtkujusid polegi olemas ja et need on vaid öiselt taevalt peegelduvad kujutluslikud portreed, osalt ka autoportreed. Sellele võib lisada järgmist. Esmane pilk põhjapoolkera tähistaevasse tuvastab otse pea kohal vaid üheainsa taevatähtedest moodustunud kirjatähe ja see on W ehk Kassiopeia. Kõik muu on konstruktsioon, kõik need suured ja väikesed vankrid. Kassiopeia ehk W, teistpidi vaadates M, on esmane loetav märk. Võib-olla Matsi, võib-olla Meistri märk. Temast on hea alustada taeva tundmaõppimist, ütlevad astronoomid.

Jooni polegi vist olemas, on ainult punktid.

Nii nagu ei ole tähtkujusid, ainult tähed,

mida me ühendame veemeesteks, kaladeks, jääradeks,

neitsideks, skorpionideks ja iseendiks.

 

Mats Traadi 80. sünnipäeva tähistamisel Tallinna Kirjanike Majas 23. XI 2016 peetud kõne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming