Möla-Mihklid, Mogri Märdid ja kirjutav raha

Toomas Liiv

 

 

Kirjutamine, mille üheks ontoloogiliseks seisundiks/väljundiks võib olla ka nn (ilu)kirjandus, pakub klassikalisemalt käsitades kolme ilmselget asja: eneserahuldust, kuulsust ja raha. Neist esimene, kirjutaja eneserahuldus, on liialt marginaalne, et seda puudutada seoses rahaga. Eneserahulduse seos rahaga on liialt efemeerne, et seda ilma asja- ning ajakohaste ekspertuuringuteta esseistikaks teha. Kuidagimoodi seostub see rumalamate eestlaste jaoks onaneerimisega. Kuigi omasooiharus (mees mehega, naine naisega) on tänases Eestis juba arvestatav institutsioon, jääb onaneerimine ikkagi nagu natukene kahtlaseks värgiks. Kuulsus on konkreetsem. Muidugi, Friedebert Tuglas (1886 – 1971) on kirjutanud: “Samuti on seda kuulsustki mitmesugust. Minu tädimees oli suur laulik ja teda kutsuti kogu kihelkonnas Möla-Mihkliks.” (Fr. Tuglas, Marginaalia. Mõtteid ja meeleolusid. Tallinn 1966, lk 213.)

Tõepoolest. Möla mihklindus ja sellega seostuv kuulsus on tänases globaalsuses igati au sees. Eks nad kõik ole “suured laulikud”. Probleem on selles, et Möla-Mihkli kui nimetamise tähendus, semantika on (Tuglase ajastuga kõrvutades) muutunud. Möla-Mihklis ei ole enam negatiivsust, temast õhkub piltlikumalt väljendudes Mölisetavat Raha. See on seejuures täiesti isamaaline asi, näiteks Eurovisiooni eestikeelsed “tädimehed” peaksid ju paljudele niihästi tuttavad kui armsadki olema. Kuulsusega seostub tänapäeval kindlasti ka raha, mis kirjaniku seisukohalt on eelkõige seotud ladinakeelse sõnaga “honorarium” – vabatahtlik annetus nähtud vaeva eest, teenete tasu; kingitus tiitli tunnustamisel; meelehea, pistis; (töö)tasu, honorar. See omakorda tuleneb sõnast “honor” – au, austus, lugupidamine, respekt, auavaldus; kuulsus. Tuglas on sellegi kohta salvavalt märkinud: “Honorari on mitmesugust. Minu vanaisa tegi paruni koera peale laulu ja sai selle eest talli juures kakskümmend viis.” (Ibidem, lk 213.) Lisagem, et Tuglas ise oleks võinud näiteks aastal 1949 oma “laulu” eest saada kakskümmend viis pluss viis (aastat). Nii et on honoraregi mitmesuguseid, rubladest aastateni, kepihoopidest kroonideni. Lühidalt: kirjanikud on saanud ja saavad (loodetavasti) tulevikuski oma kirjutatu eest tasutud, n-ö honoreeritud.

Teisest küljest vaadates – kirjanikud on ise hästi palju kirjutanud rahast. Näiteks klassikalise Émile Zola (1840 – 1902) romaan “L’Argent” (“Raha”, 1891). Võta kätte, loe, imesta ja õpi! Loomulikult on ka eesti kirjanduse klassikud rahast kui teatavast konverteeritavast jõust, kui iseäralikust valitsemisvahendist, isegi kui eestlaste “rahvuslikust” relvast piisavalt kirjutanud. Enamgi veel. Eesti kirjanikud on ühtaegu ka Eesti Raha, meie maksame ju oma igapäevase leiva ja õlle eest eesti kirjanikega! Meie rahvuslikud suurkirjanikud on maksevahenditeks tehtud, olulisematel eesti kirjanikel on numbriliselt kroonides fikseeritud väärtus: Tammsaare on Koidulast näiteks neli korda, Hurt aga tervenisti kümme korda odavam. Muidugi ei ole juhus, et kõige “kallima” rahatähe, 500-kroonise peal on just Carl Robert Jakobson (1841 – 1882). Oli ju tema see, kes eesti soost külarikkureid, nn hallparuneid, hiljem võõrsõnaliselt “kulakuteks” nimetatud, igati varandust koguma õhutas. Sõna otseses mõttes raha kogumist õpetas eestlasest lugejale aga jakobsoniaanist koolmeister Jakob Pärn (1843 – 1916) eelkõige oma jutustuses “Oma tuba, oma luba”(1879). Millegipärast ei ole aga Pärnast kroonilist maksevahendit tehtud.

Ent jõuka Jakobsoni kõrval tuleks kindlasti nimetada sõna kõige otsesemas mõttes vallavaest Juhan Liivi (1964 – 1913), kes elas märkimisväärse osa oma elust “valla sandirahast”, mõnel määral abi saades ka August Kitzbergi üleskutse peale laekunud korjandusrahast, ja keda seejuures toetas ta koolivend Friedrich Kärner. Luuletuses “Arutust…” kirjutabki Liiv otsesõnu: “Vast vallatindiga praegu / ma olen kirjutand./ Kärner: / See kõik on Kitzbergi käest. / Vend: / See valla sandirahast!” (Juhan Liiv. Teosed. Tallinn 1954, lk 416.) Juhan Liiv on prohvetina just selles luuletuses sõnastanud tänasegi Eesti Vabariigi kõige põletavama kirjandusprobleemi – (eesti) kirjanikele (loomulikult kunstnikele ja teistelegi loojatele, loomeintelligentsile)) antav valla sandiraha. Nimetame me seda siis honorariks, preemiaks või lihtlabaselt toetuseks. Sirbi lugejad loodetavasti taipavad selle riikliku probleemi olemust. Kümme korda rohkem on vaja maksta! Eesti riik on ju kirjanike tehtud. Ja siis see lummav sõna “vallatint”…siinkohal võiks ju armsasti küsida: hea eesti kirjanik, kas kirjutad sina praegu oma teoseid vallatindiga või jaksad sa oma sissetulekutest endale ise tinti osta? Juhan Liivi raha-asjadest veel niipalju, et oma kümnest palast koosneva jutukogu “Kümme lugu” käsikirja müüs ta kirjastaja Schnakenburgile 10 rubla eest, raamat ilmuski seepeale aastal 1893. Pikema jutustuse “Nõia tütar” käsikirja müüb Juhan Liiv kirjastajale 1893. aastal aga juba 15 rubla eest.

Eesti kirjanikest on raha võimu kõige koloriitsemalt kirjeldanud August Kitzberg (1855 – 1927) näidendis “Kauka jumal” (1915), mille peategelane Mogri Märt tunnistab: “Raha peab mul olema, raha! /—/ Mul ei pea naist olema ega last, sugulast ega sõpra, jumalat ega kuradit – raha peab mul olema; raha on jumal, raha on vägi, raha on võim! Ja võtta tahan ma teda ja olen teda võtnud ja võtan teda kust ma aga saan.” (A. Kitzberg, Valitud teosed I. Näidendid. Tallinn 1955, lk 435.) Tema poeg seevastu küsib: “Isa! Mis tarvis sa ahnitsed seda rikkust? Mis sa temaga tahad teha? Kahte elu sul ju ei ole! Ja selle ühe sees ei jõua sa sedagi, mis sul on, ära tarvitada!” Mille peale Vana-Märt vastab: “Kes rikas, on nagu jumal! /—/ Võib kõik – teeb, mis ta tahab! Mida rikkam keegi on, seda enam on ta – jumal!” (Ibidem, lk 399-400.) Aga eks Kitzberg ole ka tüüpiline moraaliapostel. Neljandas vaatuses toob ta sõna kõige otsesemas mõttes mängu kõigekõrgema jõu. Mogri Märt on oma blasfeemiaga jõudnud ülima piirini, ta naine ütleb talle näkku: “Ei ole sa inimene, metsloom oled sa! Aga – pea kohal on üks, vägevam sinust – jumal!” Vana Mogri Märt koputab aga seejärel kauka peale ja ütleb ülbelt: “Siin on Mogri Märdi jumal!” Selle peale loemegi vana Kitzbergi kõikelahendavat remarki: “Äkiline kõuekärgatus ja pragin; pikne on maja põlema löönud. Kõrvaltoa klaasukse ruudud langevad sissepoole kildudeks. Selle taga on tuba suitsu ja tuld täis.” (Ibidem, lk 442.)

Näidendi viiendas vaatuses on üle näitelava juba surnuaia-müür ja läbi lahtise värava on näha hauakünkaid ning riste, kirikukell lõpetab hüüdmist, vint tiltsub, kuskil puhub poisike pajupilli. Vana Mogri Märt istub aga värava kõrval kivi otsas, ta on peast segaseks läinud, urgitseb kepiga midagi enese ees liiva sees ning räägib limukaga: “Mis sa nüüd! Siin on ju maantee, ja see on kõva! Ega sa siin mulla alla minna saa, mis asja sa puurid! Kuis sa’s siia said? Ahaa, öösine vihm on su välja ajanud. Tuba tuli vett täis, mis? /—/ Ja nüüd ei ole sul hea?” (Ibidem, lk 445.) Kitzbergi geniaalsus on siinkohal küll väljaspool igasugust kahtlust Panna rahast lolliks läinud rahamees surnuaia väravasse vihmaussiga juttu ajama, küsima vihmaussi käest, et kas sellel limukal on või ei ole “hea olla”, kui tuba tuleb vett täis… Selles on shakespeare’likku haaret! Nii-öelda elus ühe rahamehe käsi niimoodi loomulikult ei käi, ei löö nende uus-Eesti Mogri Märtide daatšasid põlema siin ükski pikne, ei lähe neist ükski peast segaseks, raske on isegi ette kujutada näiteks Olari Taali vihmaussiga juttu ajamas.

Räägime parem lõpetuseks natukene ka Eduard Vildest (1865 – 1933), kes aastal 1912 kirjutas surematu laastu ühest oma “sõbrast”, pealkirjaks ongi lihtsalt “Sõber”: “Ta on alati minuga, ta ei kaota mind kunagi silmist. Kui istun lauas ja teen ridu, peab ta mu selja taga vahti. Ma tean teda ühtlasel soldatisammul edasi ja tagasi sammuvat, ma tajun teda paremalt ja pahemalt poolt oma paberile vahtivat. Tema hall silm täis halli armastust puhkab igavese õrnusega mu pealael, ripub mu sule otsas, uitab mu ridade vahel. Ta on rahul, et ma teen ridu.” (E. Vilde, Kui tuli tähendus… Jutustusi ja novelle. Tallinn 1965, lk 471.) Vilde sõbral on aga võimsad nõiasõnad: “Rida on raha – rida on leib! Tee ridu, vend! /—/ Tee kergesti hüppavaid ridu, mu vend!” (Ibidem, lk 472.) Ootuspäraselt püüab Vilde mässata: “Ma ei tee enam ridu! Ma tahan midagi kivisse raiuda. Ma tahan kaljutahvleid välja tahuda ja nendele kirja urgitseda, mida ei kustuta tuul ega vihm. /—/ Ma tahan nikerdada aasta, kaks või kolm üheainsa pea, üheainsa käe või jala kallal, et mul oleks tast rõõmu, minul ja teistel, ja et nad ei häviks üleöö.” (Ibidem, lk 472-473.) Sõbra vastus on lihtne: “Sinu saatus on teha ridu – read on leib! Kiri kivil, kujud kaljul – see on nälg!” (Ibidem, lk 473.) Olemegi iga õige kirjaniku ainsa rahaprobleemi ees – leib või nälg? Kes valib leiva, kes valib nälja, kirjutavad nad ju kõik, kui on vähegi kirjanikud. Sõnastame selle probleemi ükskord ometi ausalt: iga kirjanik kirjutab tegelikult ju raha. Me võime seda raha nimetada reaks või euroks, poognaks või raamatuks jne. Kama kõik. Mis on (ilu)kirjandus üldse muud kui üks kirjutatud/kirjutatav raha?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming