Lembitu pealuu on leitud!

Stsenaariumivisand olukorra puhuks, kui Sakala kuninga pealuu Poolast üles leitakse

KAAREL VANAMÖLDER

Tartu rahu aastapäeval naaseb riiklikult rahastatud Eesti-Poola ühisekspeditsiooni uurimisrühm järjekordselt retkelt (vt ka „Indiana Jones ja kristallpealuu“), tuues kaasa korralikult viseeritud ja pitseeritud salapärase pruunika kasti (vt ka Werner Bergengrueni novell „Pea“).

Teekonda Valgast Tartusse palistab katkematu spaleer ja ehkki professor Anti Selart ei tõtta tõsise teadlasena leiu seotust Lembituga kinnitama, alustatakse objekti igakülgse teadusliku uurimisega. Kast antakse üle Tartu ülikooli arheoloogide-keemikute juba kogenud uurimisrühmale ning algab töö (vt ka „Muumiapoisid pajatavad põnevaid lugusid“). Seda kõike saadab pidev ajakirjanduskõma: ollakse juba ette veendunud, et viimaks ometi sai kuningas Lembitu koju tagasi (vt ka „Karl Ristikivi põrm jõudis Eestisse“). Sinine Äratus defileerib tõrvikutega, Kalle Kulbok taob Jakobi tänava õppehoone ees šamaanitrummi.

Kuna on käimas Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva aasta, teab ka uurimisgrupp, et positiivne DNA-analüüs oleks äärmiselt teretulnud. Sest mis võiks olla tähtsam reliikvia sel pidulikul aastal kui Sakala kuninga pealuu? Võitles ju tema samuti Eesti Vabariigi idee nimel? Margus Kasterpalu saab käsu korraldada Jakobi tänava õppehoone ees innustav-temaatiline öölaulupidu, mis peaks uurijaid positiivselt-isamaaliselt tiivustama (stsenaarium Lauri Vahtrelt). Algab üldine diskussioon, kus peaks Lembitu pealuud, mida see luutükk juba ilma kahtluseta on, ikkagi edaspidi hoitama. Pakutakse sõjamuuseumi (Toomas Hiio on vastu, sest kiivrit pole) ja Eesti Rahva Muuseumi (Alar Karis poolt, sest pole kiivrit ja koormus fondidele seega väiksem). Eesti Üliõpilaste Seltsi lipu kõrvale hakkavad disainerid igaks juhuks visandama kristallkirstuga nurgakest.

Jüripäeval toimub kultuuriministeeriumis üleriigilise tähtsusega pressikonverents, kus uurimisrühma juhtinud professor Selarti nimel teatab kultuuriminister: DNA-uuringud on tõestanud, et tegemist on läänemeresoomlase kolbaga, kuid on tuvastatud ka veidi latgali geene. Teadlastena ei kinnita uurimisrühm üheselt, et tegu on just nimelt Lembitu pealuuga, ent ei lükka seda oletust ka ümber. Samuti jääb lahtiseks, mis sõna on kraabitud kolba laubale ja millal. Geenid ja kolba vanus siiski üldjoontes klapivad. Puhkeb üldine eufooria ja professor Selartile andestatakse „Eesti ajaloo“ II köite kirjutamine, ehkki ta pole eesti rahva ees siiralt vabandanud. Kolba uurimine jätkub ning Gerassimovi füüsilise antropoloogia meetodil valmib Lembitu näo rekonstruktsioon. Soengu ja peakatte osas pole küsimusi: lähtutakse esimesest rahvuslikust ooperist, Eevald Aava „Vikerlastest“, mida toetab ka Mart Helme ekspertiis. Mihkel Mäesalu kirjutab Sirpi protesti, ent seda ei avaldata. Jaanipäevaks on rekonstruktsioon valmis ning seda kantakse tule­jagamisel võidu märgina kristallkirstus presidendi kõrval.

Arvo Pärt pühendab Lembitule uue sümfoonia „Ad fontes“, maailma esmaettekanne Los Angeleses.

Kuna on selgunud DNA-ahel, kerkib nagu seeni pärast vihma Lembitu lähisugulasi, kes nõuavad kuninga tiitli tunnustamist, Lõhavere linnamäe taastamist ja tagastamist või vähemalt selle kompenseerimist Eesti Vabariigi poolt okupatsiooni käigus omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamiseks (vt ka „Valitsus eraldas kirikutele hüvitisena kaheksa miljonit eurot“). Krahv Viktor Vassiljev tõestab Tallinna TVs, et põlvneb otseliinis Lembitust, ning lisab oma eesnimele kuningliku laiendi „lembit“. Moodi lähevad surnupealuuga tätoveeringud ja ripatsid, Kuperjanovi pataljoni on meeletu tung. Laulupeo ühendkooride repertuaari kaalutakse massilise populaarsuse saavutanud laulu „Surnupealuu sõdurid“ liitmist, ent pärast välisministeeriumi sekkumist plaanist loobutakse.

Originaalkolp otsustatakse panna rahvale vaatamiseks välja ERMi selleks ette nähtud ja juba sobivalt kujundatud kristallkirstu. Madisepäeval toimuval avamisel esitab riiklik metal-ansambel Metsatöll koos Riikliku Akadeemilise Meeskooriga kava „Lahinguväljal näeme, raisk!“. Lavastaja nime ei avaldata. Urmas Viilmaa avaldab soovi pealuu sisse õnnistada, ent Kaarel Tarand protesteerib raevukalt ja president lubab sellisel juhul üritust boikoteerida. Kasterpalu ja Jaanus Rohumaa toovad lavale üldrahvaliku suvetüki Lembitu elust. Elmo Nüganenile tehakse ettepanek vändata eepiline sõjafilm pealkirjaga „1217“. „Tõe ja õiguse“ valmimine lükkub määramata ajaks edasi.

Maausulised koostöös Feministeeriumi ja EKREga tõstatavad küsimuse hauarahust ja protesteerivad Lembitu kolba Lenini muumia kombel näitamise vastu – tõmmatakse rohkelt paralleele Putini Venemaa ja naistevastase vägivallaga, mille ohvriks langes muu hulgas ka seni peavoolumeedias teenimatult varju jäänud Lembitu naispere. Puhkeb üldine vaidlus ja tüli. Mitu ministrit astub tagasi ja kõik on solvunud. Kodurahu huvides leitakse, et parem on kolp pidulikult Eesti Vabariigi 101. aastapäeval Konstantin Pätsi säilmete kõrvale Metsakalmistule maha matta, Trivimi Velliste lubab pidada kõne. Maausulised protesteerivad. Pärast pikemat diskussiooni ja saatesarja „Suud puhtaks“ kolme hooaega korraldatakse Lõhavere linnusel kolba riiklik põletusmatus, mida kannab Marko Reikopi vahendusel üle ETV.

Valmib Valdur Mikita teos „Kolp kui seen“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming