Kutsikate tants auhinnakatla ümber

Ulmekirjandus, poliitika ja ühisteadvus internetiajastul

TANEL PERN

Arvutiajastu ühisteadvuse analüüsile pani juba aastakümneid enne interneti ülemaailmset levikut oma globaalküla kontseptsiooniga aluse Kanada meediateoreetik ja -visionäär Marshall McLuhan. McLuhan leidis 1964. aastal ilmunud teoses „Meedia mõistmine“ („Understanding Media“), et tehnoloogia areng ning suhtlemise üha vahetumaks muutumise tulemuseks on ühiskonna tagasipöördumine sinna, kust see alguse sai – külakogukonda –, kuid nüüd juba globaalsel tasandil. „Meie tänane kiirenemine,“ ütleb ta, „ei ole mitte aeglaselt keskmest väljapoole toimuv eksplosioon, vaid ainsa silmapilguga aset leidev implosioon ning ruumi ja funktsioonide ühtesulamine. Meie spetsialiseerunud ja fragmenteerunud, keskme ja piiriala suhetele ehituv tsivilisatsioon seisab järsku silmitsi kõigi oma mehaaniliste osade silmapilkse ümberkorraldamisega orgaaniliseks tervikuks. Just selline ongi globaalküla uus maailm.“1

Internet muudab maailma globaalseks külaks ühelt poolt seeläbi, et kustutab inimestevahelised füüsilised vahemaad ning võimaldab sisuliselt reaalajas suhelda kas või teisel pool maakera asuva isikuga. Teisalt laiendab see oluliselt suhtlusringi: suureneb nii nende inimeste hulk, kellega korraga on võimalik suhelda, kui ka võimalike suhtluspartnerite hulk üleüldse. See aga võimaldab ilmselt kõigil leida sarnaste huvide ja sarnase mõtteviisiga inimesi – seda nii heas kui halvas mõttes. Selline ambivalents on globaalküla kontseptsiooni juba algusest peale sisse ehitatud.

Kui eespool tsiteeritud „Meedia mõistmises“ näeb McLuhan arvutitehnoloogias veel üleüldise üksteisemõistmise ja ühtsuse võimalust,2 siis vaid paar aastat hiljem antud intervjuus märgib ta, et globaalküla tekke tulemuseks on kõigis küsimustes maksimaalsed lahknevused, kuna külasiseste suhete intensiivistumine põhjustab vastuolude, lõhede ja erinevuste süvenemist.3 Globaalküla ei ole seega mitte pastoraalne unelm, vaid sageli lahkhelidest vallatud ja võistlevatest gruppidest koosnev kogukond.

Hugo radikaliseerimine

Infovahetuse kiirenemise üheks tagajärjeks on destruktiivse käitumise võimendumine. Üksiku pahatahtliku isiku või väikese grupi potentsiaalne mõju teatud protsessile on alati piiratud, kuid piisavalt suure grupi koordineeritud tegevuse tulemusel on võimalik protsessi olulisel määral mõjutada või see täiesti halvata – nii nagu see on viimase paari aasta jooksul toimunud Hugo ulmekirjanduse auhindade jagamisega.

Hugo auhinnad on ulmemaailma ühed prestiižikamad auhinnad, mille jagamine toimub Maailma Ulmekirjanduse Ühingu iga-aastastel kokkutulekutel. Nominente esitada ning hääletamisel osaleda saavad kõik toetajaliikmena kokkutuleku osavõtumaksu tasunud inimesed. Esimest korda anti auhindu välja 1953. aastal. Auhinnatud ja nomineeritud teoste nimekiri peegeldab selgelt ulmekirjanduses toimunud muutusi. Esimeste auhinnavõitjate hulgas olid klassikud Robert A. Heinlein, Clifford D. Simak, Daniel Keyes, 1970ndatel uue laine autorid Harlan Ellison ja Ursula K. Le Guin, 1980ndatel Orson Scott Cardi kosmoseulme kõrval küberpungi isa William Gibson, 1990ndatel on parima romaani kategoorias võitjate seas Dan Simmonsi „Hyperion“ ja Kim Stanley Robinsoni Marsi-triloogia, 2000ndatel J. K. Rowlingi, Neil Gaimani, China Miéville’i raamatud.

Nüüdne tants Hugo auhindade ümber sai alguse 2013. aastal, kui kirjanik Larry Correia algatas hääletuskampaania, et seada auhinna nominentide hulka oma romaan „Koletisekütid: Leegion“ („Monster Hunter Legion“), mida ta kirjeldas „häbenematu pulp-märulina, mis ei ole raskepärane sõnumikirjandus“. Romaan jäi siiski nominentide seast napilt välja. Järgmisel aastal pakkus Correia oma lugejatele hääletamiseks välja juba kandidaatide nimekirja 12 auhinnakategooriale, mis pidi tema meelest peegeldama lugejate tõelist maitset. Nominentide hulka jõudis neist seitse, kuid kõik jäid lõpphääletusel oma kategoorias viimaseks. 2015. aastal ilmus Correia algatatud kampaania „Sad Puppies“ kõrvale teinegi, nimetust „Rabid Puppies“ kandev hääletusnimekiri, mis oli kantud esimesega sarnasest vaimust, kuid erines sellest meetodite ja eesmärkide poolest: kui „kurbade kutsikate“ nimekiri oli esitatud soovituslikuna, siis „marutõbiste kutsikate“ oma nõudis poolehoidjatelt täpselt nimekirja järgi hääletamist. Ja kui „kurbade kutsikate“ eesmärke võis veel pidada mingil määral esteetiliseks (rohkem „häbenematut pulp-märulit“), siis „marutõbiste“ kampaania oli varjamatult destruktiivne: kui mul ei ole võimalik võita, siis trambin kogu mängu mutta.

Sellist suhtumist on saatnud vaieldamatu edu. Viimasel kahel aastal on „marutõbiste kutsikate“ nimekirjast enamik (2015. aastal 55 kandidaati 67st, tänavu 64/81) jõudnud nominentide hulka. Eriti suur on nende mõju olnud lühivormide kategooriates, kus hääled kalduvad jagunema võrdlemisi suure hulga teoste vahel, mistõttu on viimastel aastatel sageli tulnud ette, et nominente on viie asemel vaid kaks-kolm, kuna ülejäänud kandidaadid ei ületa lõpphääletusele jõudmiseks vajalikku viie protsendi häälte künnist. Just nendes kategooriates on „kutsikate“ taktika olnud ka kõige edukam: möödunud aastal domineerisid nende valitud teosed parima lühiromaani, parima jutustuse ja parima lühijutu kategoorias; reaktsioonina manipuleerimisele otsustas lõpphääletusel osalenute enamus nii lühiromaani kui lühijutu kategoorias jätta auhinna välja andmata.

Möödunud aastal manipuleerimiskampaanias osalenute koguarvuks on hinnatud tuhatkond inimest,4 mis on umbes viiendik kõigist lõpphääletusel antud häältest. Mis neid inimesi selleks motiveeris? „Kutsikate“ kampaania põhiargumendi võib kõige neutraalsemas sõnastuses kokku võtta järgmiselt: ulmekirjandus on alati olnud ja peaks olema apoliitiline seikluskirjanduse žanr, kuid viimastel aastatel on selle üle otsustama asunud vasakpoolsed „sotsiaalse õigluse eest võitlejad“ (ingl social justice warriors), kes ei väärtusta teoseid, mis tavalisele lugejale tegelikult meeldivad, vaid pärgavad selliseid autoreid, kelle teose sotsiaalne sõnum (või autori enese nahavärv või sugu) vastab „sotsiaalse õigluse“ nõudmistele. Nõnda on rünnaku alla sattunud näiteks 2014. aastal parima romaani auhinna saanud Ann Leckie „Abistav õiglus“ („Ancillary Justice“, ee 2015), mille peategelane kõneleb keelt, kus grammatiline sugu puudub, mistõttu ta ingliskeelses tekstis kasutab kõigi kohta naissoost asesõna she; samal aastal parima lühijutu Hugo võitnud John Chu „Vesi, mis langeb sulle eikusagilt kaela“ („The Water That Falls on You from Nowhere“), mille peategelane otsustab oma perekonnale teatada, et ta on gei, kui üle kogu maailma hakkab valetajatele ootamatult selgest taevast vett kaela langema; ning parima lühijutu nominentide hulka kuulunud ja samas kategoorias Nebula auhinna võitnud Rachel Swirsky „Kui sa oleksid dinosaurus, mu arm“ („If you were a dinosaur, my love“). Tänavuste Hugo nominentide hulka on „kutsikate“ hääletusnimekirjast jõudnud viimase loo õel paroodia „Kui sa oleksid auhind, mu arm“ („If You Were An Award, My Love“).

Kõiki neid on esitletud näidetena teostest, mille nominentide hulka jõudmine ei saa olla loomulik, vaid peab olema tingitud tellimusest. Kuna vasakpoolsed on kampaania autorite meelest aastaid salaja hääletustulemusi mõjutanud, siis on nende arvates ka see avalik manipuleerimine, millega nad viimastel aastatel ise tegelevad, täielikult õigustatud. Kujuteldavate vasakpoolsete grupi olemasolu tõendab teooria pooldajate silmis juba nende endi manipulatsioonide edu: kui meie seda tegime ja nemad on meie sümmeetriline vastand, siis teevad seda järelikult ka nemad. Kuigi selline vandenõu on ilmselge väljamõeldis, siis kampaaniate eneste mõjul on kirjandusväljal siiski toimunud diskursiivne polariseerumine: vasakpoolseteks nimetatud on omalt poolt hakanud teistes nägema varjatud või varjamatuid fašiste.

Nõiajahi semiootika

Leian, et selline sildistamine on siiski ülemäära lihtsustav. Ideoloogia ei ole mitte destruktiivse käitumise põhjus, vaid selle mõtestamisvahend, mis on tihti kalkuleeritult valitud niisugune, et see võimalikult paljusid haavaks ja kutsuks esile võimalikult tugeva vastureaktsiooni. Ühisteadvuse radikaliseerumises näen pigem vastust suurtele sotsiaalsetele ja kultuurilistele muutustele. Jahti „sotsiaalse õigluse eest võitlejatele“ nii ulmekirjanduse kui ka näiteks arvutimängude kontekstis võib võrrelda nõiajahiga sellisel kujul, nagu seda käsitleb Juri Lotman oma hirmusemiootikas. „Ühiskond on haaratud hirmuhoost, mille reaalsed põhjused jäävad ta enese eest varjatuks … Sellises olukorras tekivad müstifitseeritud, semiootiliselt konstrueeritud adressaadid – mitte hädaoht ei kutsu esile hirmu, vaid hirm konstrueerib ähvardava ohu. Hirmu objekt osutub sotsiaalseks konstruktsiooniks, nende semiootiliste koodide sünnitiseks, mille abil see sootsium iseennast ja ümbritsevat maailma kodeerib.“5

Nõiajahi sarnaselt võib ka Hugo auhindadega manipuleerimise puhul nentida, et manipuleerijate süüdistuste taga on hõlbus märgata enamuse hirmu oma monopoolse ja juhtiva seisundi pärast ühiskonnas, mille on kõikuma löönud maailma muutumisest tingitud ühiskondlikud muutused ning nendest tulenev elu suurenenud prognoosimatus. Nende muutuste kogejad ise aga ei mõista oma hirmu tekkepõhjusi ning otsivad sellele kehastust, konkreetseid süüdlasi.6 Just sellised semiootiliste koodide sünnitised on „sotsiaalse õigluse eest võitlejad“, kes on paranoilistes kujutlustes ühtaegu ülivõimsad, valitsedes kirjandusele, arvutimängudele, filmidele ja muudele ühiskondlikele nähtustele hinnanguid jagavat meediat, kuid samas äärmiselt piiratud vähemus.

Vandenõuteooriad saavad arvatavasti toitu ühelt poolt kujutlusest, et Ameerika ühiskonnas domineerib endiselt valgenahaline keskklass („kutsikate“ juhid käsitlevad oma teoseid sinikraede kirjandusena), teiselt poolt aga tõsiasjast, et fantaasiakirjandus on muutunud sotsioloogiliselt palju kirjumaks ning naisautorid pole enam ammugi erandlik nähtus (tänavuste Nebula auhindade võitjad olid esmakordselt auhinna ajaloos kõik naissoost). Mudeli ja tegelikkuse vahelisest dissonantsist sünnib kujutlus minevikku vajunud kuldajast, mida püütakse vahendeid valimata taastada – ent mida paradoksaalselt pole kunagi olemas olnudki.

Võib liialdamata väita, et fantaasiakirjandus on alati olnud ühtlasi ka probleemkirjandus, kuna ulmelise tehnoloogia ja ulmeliste olendite kõrval kasutatakse tuttava reaalsuse suhtes võõristusefekti tekitamiseks ka ühiskondlike suhetega mängimist. Teisalt ei ole ka hinnangud sellele kirjandusele kunagi lähtunud mingist puhtast, ühiskondlikke vaateid ja muid eelistusi eiravast vaatepunktist; inimeste motivatsioonid pingeridade loomisel on alati erinevad ja väga keerukad. Larry Correia ei olnud sugugi esimene, kes tuli mõttele Hugo auhindade jagamisel häältega manipuleerida: 1987. aastal jõudis Saientoloogia Kiriku lobitöö tulemusel Hugo nominentide hulka kiriku asutaja L. Ron Hubbard. Ka soovitusnimekirjades pole iseenesest midagi uut: Hugode jagamist on kindlasti minevikuski mõjutanud eri autorite ja ajakirjade avaldatud soovitused.

Nii lugemissoovituste jagamise kui otsese häältega manipuleerimise mõju on aga varem olnud piiratud. Asjaolu, et nendest on saanud avalik probleem, tuleneb osalt kahtlemata sellest, et tänu internetile räägitakse neist rohkem. Teisalt on infovahetuse kiirenemine globaalkülas siiski ka probleeme endid võimendanud, kuna see võimaldab seni hajusatel gruppidel koonduda ning oma tegevust koordineerida. Hugode jagamisel tahetakse manipuleerimist ära hoida keerukama hääletussüsteemi kasutuselevõtuga, kuid see saab olla vaid ajutine meede, mis pehmendab ühisteadvuse kohanemist muutuva ühiskondliku reaalsusega, mitte ei asenda seda.

1 Marshall McLuhan, Understanding Media. Rout­ledge, 2001, lk 101.

2 Samas, lk 86–87.

3 Gerald Emanuel Stearn, McLuhan: Hot & Cool. Penguin Books, 1968, lk 272.

4 https://chaoshorizon.wordpress.com/2015/08/23/2015-hugo-stats-initial-analysis/

5 Juri Lotman, Hirm ja segadus. Varrak, 2007, lk 51.

6 Samas, lk 78–79.



Autor

Tanel Pern

on tõlkija, semiootik ja kirjandusuurija. Tema peamised uurimisteemad on kirjanduse ja ideoloogia seosed ning utopism.

Valdur Mikita on prognoosinud tuhande aasta pärast saabuvat olukorda: „Superintelligentsete reheahjude tsivilisatsioon avastab planeedi Maa, kuid kahjuks on selleks ajaks kogu inimkond degradeerunud käsnadeks. Hea uudis on see, et käsnad räägivad eesti keelt.“ Kuidas kommenteerid?

Ühisteadvusest kõnelejad kujutlevad sageli ürgkogukonda idüllilise ühtsuse maailmana. Kultuuri ja tehnoloogia areng on justkui teatud kestev pattulangemine, mille käigus inimesed üksteisest üha enam kaugenevad. Evolutsiooni ja tehnikaprogressi lõppsihiks peetakse sellise ühtsuse taastamist. Samas jääb sageli lahtiseks küsimus, millisel füüsilisel kujul see ühtsus taastub.

Asjaolu, et inimkond on muutunud käsnadeks, on Mikita tsitaadis väga oluline. Selles võib näha prognoosi inimkeha ja tehnoloogia samaaegse evolutsiooni tulemuse kohta. Kui tehnika areneb sedavõrd, et meil keha enam vaja ei lähe, jääb järele vaid käsnjas aju. Teisalt on see pessimistlik prognoos tehisintellekti arengu kohta: tehniline evolutsioon on suutnud tehnoloogiliste abivahenditega asendada kõik muu peale mõtlemisvõime. Kuna käsnade aru on endiselt meie omaga samal tasemel, siis langevad nad paraku klišee ohvriks ja peavad reheahjusid maa peale laskunud jumalateks. Uueks pühakirjaks saab Peet Vallaku novell „Maanaine“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar