Kulmineeruda raamatus

Raamat on tänini kirjanduse peamine kandja, aga nii see ei tarvitse kauaks enam jääda.

MÄRT VÄLJATAGA

Kes need kõnnivad kortsus-kulmul, Hinged nii vaevatud, verised? Eksivad vaibudes kõrbe kuumas, Südamed härmatand, lumised – Need on need noored raugad.

Anna Haava

„Kõik maailmas eksisteerib selleks, et kulmineeruda raamatus,“ arvas üks üle-eelmise sajandi tähtis sümbolist. Arvatavasti on see maailma kohta küll liialdus, aga vähemalt kirjanduse puhul on see kuni viimase ajani paika pidanud. Kirjandus kulmineerub raamatus, kuigi raamatud ise kulmineeruvad sageli odavmüügis, paberihundis ja makulatuuris. Ka kirjanduselu – ajakirjad, prõmmid ja slämmid, blogid, portaalid ja säutsud – keerleb raamatute ümber. Arvustatakse ja auhinnatakse peamiselt raamatuid, harvemini tekste, „loomingut“ või elutööd. See ei tarvitse enam kauaks nii jääda, aga meil pole veel selget pilti, kuidas tekstide kolimine ekraanile ja võrku kirjandust mõjutama hakkab. Kindlasti muudab nihe levimeediumis lugemisviisi ja peaks muutma ka teoste või tekstide eneste loomust.

„Kivipilvede all“ ja „Final Cut“ on kaks raamatuna üllitatud antoloogiat („õiekimbukest“), mis pealtnäha justkui esindaksid kaht kirjanduselu nähtust. Enne lugema asumist oli mul peas juba valmis eelkontseptsioon, isegi arvustuse tööpealkiri „Head lapsed ja pahad lapsed“. Kujutasin enam-vähem ette, et üks raamat sisaldab tekstualistlikku „vaimulähedust“, teine sotsiaalset „elulähedust“ – umbes nii nagu 1980ndatel vastandusid ülikoolilähedane Tartu NAK ning Tallinnas ajakirja Noorus ümber koondunud kirjandusklubi. Nii lihtne see paraku pole. Esiteks, mitte kõik „Kivipilvede all“ pole head lapsed ja mitte kõik „Final Cutis“ pole lapsed. Teiseks, Nihilist.FM-is ja selle antoloogias ei kuulu keskne koht sugugi kirjandusele. Nii et paratamatult jääb kahe raamatu üheskoos käsitlemine õunte ja apelsinide võrdluseks.

Kõrvutada annab aga vähemalt arvusid ja väliseid parameetreid. „Kivipilvede all“ esindab Värske Rõhu tosinat tegutsemisaastat ja 50 numbrit ühe teosega sajalt kirjutajalt, sisaldades rohkem luulet kui proosat. Enamik autoreid esineb oma nime all. „Final Cut“ esindab 144 teksti 36 autorilt: koostaja sõnul 3% kõikidest tekstidest ja 2,1% autoritest, kes esinesid aastatel 2014–2017 tegutsenud tekstiportaalis Nihilist.FM. Enamik kirjutab varjunime all. Ainus, kes figureerib oma nime all mõlemas raamatus, on Mikk Pärnits. Paar-kolm „Final Cuti“ teksti on sellised, mis võinuksid vabalt ilmuda ka kogumikus „Kivipilvede all“, ja vastupidi. Ei julge välistada, et pseudonüümi taha võib varjuda veel mõni kahe raamatu ühine autor. Mõlemad raamatud lõpevad õnnistussõnadega autoriteetidelt: Jan Kausilt ja Tiit Hennostelt. Nihilist ei soovinud põhimõtteliselt riigilt raha ega oleks seda tõenäoliselt ka saanud. Nüüdseks on see tegevuse lõpetanud. Värske Rõhk alustas ilmumist kulka toel ja ilmub 2015. aastast SA Kultuurilehe all.

*

Kirjanduse puhul üldiselt ja noorautorite puhul eriti on põhiprobleem selles, millest üldse kirjutada. Kirjutajal võib olla elav kujutlus ja virtuoosne keeletunne, aga tarvis on kogemusi (ja lugemust kui kogemuse osa), mis mõlemat toidaks. Mida noorem inimene, seda vähem on tal olnud võimalusi kokku puutuda teistsuguste inimestega ja taluda muid vintsutusi – seega on tal kogemuslikku kirjutamisainet vähem. Seda puudust peakski siis korvama kujutlus ning keelevõimaluste ekspluateerimine, nii et kirjatöös muutuks „kuidas“ tähtsamaks kui „millest“. Nii on ka loomulik, kui noorte looming on enamasti enese- ja keelekesksem kui vanematel. – Selline oli vähemalt minu tööhüpotees: ootasin kogumikult „Kivipilvede all“ ohtralt oma naba vaatlusi ning leidlikumaid või vähem leidlikke keeletrikke. Kirjutajate akadeemiline taust pani ootama ka nn tekstualismi, mänge tähistajate ja intertekstuaalsusega. Eelhoiak sai osalt kinnitust, kuid – pigem õnneks – oodatust vähem.

Antoloogia on läbimõeldult seatud teatavasse temaatilisse järjestusse, kus ühe teksti teema või juhtmotiiv viib sujuvalt teiseni. Seda järgnevust saab kirjeldada kuidagi nii: fantaasia – enesevaatlus – lapsepõlv – noorte Wertherite kannatused (või „meie aja kangelased“) – maailmavalu allakäinud ühiskonnas – armusuhted – perekond & lapsepõlv – hallukad & hullar – elupildikesi – absurd & õud – kunst – perekond & lapsepõlv – sürr & absurd – täiskasvanute asjad – tekstualism – absurd – ulme – märul & noir välismaal – perekond & lapsed – sotsiaalprobleemid – loodus – sümbol & allegooria – keelemängud – meedia & popkultuur – kohalik anoomia & noir – muinasjutt … Nõnda tuvastatud märksõnade vahele jääb ka selliseid tekste, mille jaoks sobivat silti ei leidnud. Igal juhul peaks sellest loendist ilmnema, et temaatiliselt on raamat rikkam kui ainult mina ja sõbrad, kool ja (keele)mäng.

Üksikluuletuste kirjandusliku headuse üle on alati raske otsustada. Luule on juba selline isiklik-subjektiivne asi ning luuletaja isikukuju, tema hing, saab selgemad jooned alles suuremates tekstikogustes kui üksainus pala – eriti kui luuletaja taotlus pole olnud vormilised jõu- ja ilunumbrid või šokeeriv temaatika. Seetõttu päris omal jalal seisvaid kirkaid luuletusi palju silma ei jäänud. Tõstan esile kaks tsüklit mulle seni tundmatutelt (mis enam-vähem tähendab Vikerkaares avaldamata) autoritelt. Kadri Raiendi „Konkubiin ja Prussakas“ on võluv oma pretensioonitus absurdsuses ja jäi meelde võib-olla tänu tekkinud seosele Edward Leari nonsense-klassikaga „Öökull ja kiisu“. Mirjam Parve on „postapokalüptilise eelnostalgia tsüklis“ viinud kindlalt läbi oma lähtevõtte vaadata nüüdiselule tagasi maailmalõpujärgsest perspektiivist.

Proosas õnnestub hõlpsamini ühe teksti piires oma maailm luua. Tõstan siin esile kaks juttu, mida Jan Kaus on saatesõnas nimetanud – ühel juhul õigusega, teisel mitte – transgressiivseks (termin, mis tänu Kenderi kohtukaasusele on kriitikas kinnistumas). Nirti „Olovernese mõõk“ astub oma argielukujutuse, sadistlike onude ja sama pahade lastega tõepoolest üle nii mitmestki nõrganärviliste normist. See, kuidas tal on õnnestunud oma lühikesse juttu nii palju jõledusi kuhjata, kuid sellegipoolest luua peaaegu et kerge ja lõbus meeleolu, on päris peen trikk. Seevastu Andris Feldmanise „Isa näos“ pole midagi transgressiivset. Tegu on professionaalselt teostatud klassikalise novelliga (eesti gangsterist Hispaanias), millel oma eksistentsialistlik puänt ja puha. Feldmanise paradoksaalne probleem näib olevat see, et ta kirjutab liiga hästi – ladusalt, läbimõeldult ja professionaalselt, ilma et aimuks sügavamaid taotlusi. Loodetavasti need tekivad, kahju, kui ta ainult stsenaristiks jääb. Natuke sarnane probleem tekib Kelly Turgiga: miks raisata nii head keele- ja rütmitaju järjekindlalt ainult sellele, et kujutada mõningate jorsside nõmedust? Meelde jäid ka Linda-Mari Väli tondijutt, Margit Lõhmuse atitüüd jm.

Kui üksiktekstide kirjanduslik-esteetiline väärtus kõrvale jätta, siis rahuldavad säärased kogumikud ka teatavat sotsioloogilist vuajerismi, andes võimaluse piiluda, mida nooremad kirjutajad teevad, arvavad ja tunnevad. See võib meelitada tegema üldistusi generatsioonide kohta – kirjandussotsioloogilise astroloogia libedale teele. Jan Kaus keskendub saatesõnas sellisele asjale nagu „atomism“, mis on individualismi kõrgeim staadium. Õnneks pehmendab ta kohe seda üldistust, märkides, et autorid siiski päris oma mullis ei viibi, vaid on teadlikud inimestevahelistest sidemetest ja laiemast maailmast. Nii see on. Atomism tähendab vaateviisi, mille järgi indiviidid on eneseküllased tervikud, kes ei võlgne teistele midagi ja on seletatavad ühiskonnast lahus. Kui kogumikust mingisugune enesekesksus silma hakkabki, siis ei tarvitse see tuleneda põlvkondlikust eripärast, vaid lihtsalt autorite noorusest. Ka 1970ndate ja 1980ndate noorkirjandus, samuti Uudismaas ja Kevadikus ilmunud katsetused on enesekesksed, ainult et vanasti oldi seda võib-olla ilutsevamal, sentimentaalsemal ja pateetilisemal moel.

*

Meelis Oidsalu andmeil oli Nihilist algselt kavatsetud start-up’ina, „tekstide youtube’ina“, kuhu igaüks võinuks üles riputada ükskõik mida, ja reklaamitulu oleks jagatud vaadatavuse järgi (Vikerkaar 2016, nr 7-8). See plaan – kui seda ikka hauduti – ei teostunud. Nihilistist sai midagi ajakirjandusportaali taolist, umbes nagu Postimees Online või Objektiiv, kuid tasakaalustatum, objektiivsem, elulähedasem, südamlikum. Enne Nihilisti oli kunstikalduvustega noorte rühmitus ja blogi ZA/UM, mis avaldas mitmesugust eksperimentaalset loomingulist ja esseistlikku kraami. Sellega liitus 2013. aastal Kaur Kender, kes üritas oma tutvusi kasutades üle võtta peatoimetajata Sirpi. Kultuuriüldsusele see ei meeldinud ja Kenderi aeg Sirbis kestis vaid nädala. Afäär tõstis esile riiklikult subsideeritava ja alternatiivset laadi (sub)kultuuritegevuse vahel vaikselt küdenud konflikti. Siis see vaibus. Nihilist küll tulistas möödaminnes ka peavoolu kulturnikute pihta, ilma et see väljaandes kuigi tähtsaks teemaks oleks saanud. Palju tähtsam eesmärk oli narkoskeene ja fentanüülisõltuvuse valgustamine, ilmus raamat „Kuidas minust sai HAPKOMAH“ (2016). Siis tuli skandaalne kohtuprotsess Kenderi koleda raamatu „Untitled 12“ üle, mis on saanud õnneliku lõpu. Vaidlused riiklikult toetatava kultuuri vajalikkuse ja iseloomu üle on nüüd kolinud poliitilisse paremäärde.

Mina ei õppinudki Nihilisti võrgus käsitsema. Kobedamad tekstid uppusid seal lahjema tundlemise ja pröökamise vahele ära. Nad ilmusid kentsakate pseudonüümide all, mis vist ka kirjutajate samaks jäädes vaheldusid. Rubriike asendas raskesti tabatav tag’ide süsteem. Seda teretulnum on „Final Cut“, kogu ürituse raamatuks kulmineerunud kokkuvõte. Nagu öeldud, võrdlemist „Kivipilvedega“ ei võimalda juba žanride erinevus. Üksikute luuletuste ja novellide kõrval on „Final Cutis“ valitsevaks žanriks see, mida vanasti nimetati otšerk’iks ehk olukirjelduseks. Teatmeteose järgi on otšerk „jutukirjanduse väikevorm, mis erineb novellist ühe keskse konflikti puudumise ja kirjeldava kujutuse suurema osakaalu poolest. Otšerk on poolkunstiline, pooldokumentaalne žanr kirjeldamaks reaalseid sündmusi ja reaalseid inimesi. Eristatakse lüürilis-filosoofilisi, mälestuslikke, etnograafilisi, reisi- ja kombekirjelduslikke jt otšerk’eid.“

Nihilist toob siia ritta muu hulgas järgmised alamžanrid: narko-, alko-, homo-, häkkeri-, hullari-, kaineri-, slummi-, armuvalu-, pagulasabi- jne otšerk. Need on sellised vabalt veerevad lood: kord vaimukad, kord valusad, naljakad, kurvad ja vihased. Enamasti lohakad. Tõstan nendegi puhul esile taas lugejavuajerismi rahuldavad otšerk’id, sellised, kust saab õppida midagi uut droogide doseerimise, toime ja võõrutuse, pedede seltsielu, Kopli ühikate, Kannu kõrtsu, häkkimise, kasiinode ja Tartu vangla kohta – kogemuste kohta, millest kodanlik eksistents on mind säästnud. Kui „Kivipilvedes“ on paremini õnnestunud need tekstid, mis lähevad autori otsestest läbielamistest kaugemale, siis „Final Cutiga“ on vastupidi. Need, kes lähtuvad omaenda elujuhtumustest, kirjutavad kaasakiskuvamalt: Abominatsiooni Jünger, Hedonist, Annemaria, I. V., Metamorfoos, Oliver, Laura Palmer. Need, kes panevad ainult hinge, viskavad ainult kildu, keerutavad ainult absurdi, sajatavad ainult naisi, riiki ja poliitikat (lemmikmärklauaks Taavi Rõivas, kunagine peaminister), sama huvitavad ei ole.

Stiililt saab suurema jao tekste paigutada skaalale, mille ühes ääres on tütarlapselik tundlemine, keskel asjalikud raportid ning teises, eriti tihedalt asustatud ääres kinnismõtteline killurebimispoeetika. See on stiil, kus igas lõigus järjest mõni „fucking türa pohhui“, siis paar pikemat inglise fraasi ja lühemat vene roppust; laused enamasti hakitud, harvem pikemaid perioode moodustavad, igal juhul keskmisi mõõte vältivad. Emotsionaalne temperatuur on enamasti kõrge, mõnikord liigagi: nime maolenniivihane all kirjutav seersant võinuks enne klahvidele vajutamist maha rahuneda, sest tundevoog teeb tekstivoo juba liiga sogaseks. Killurebimisstiil on kergesti nakkav, tunda on isegi saatesõna autori sisemist heitlust, et sellele mitte päriselt anduda. Pikapeale tekib kahtlus, et eri nimede taga on sama autor. Oolraidi Oolmaidi nime all kirjutab teise ja kolmanda Eesti kohta tundelis-patriootilist proosaluulet arvatavasti Kender ise. Ainuüksi nende tekstide pärast tasub raamat lugemist. Väiksema veendumusega kahtlustan, et Kender kirjutab Null Voidi nime all ka funktsioneeriva alkohooliku pihtimusi. Nagu ajakirjandusväljaandele kohane, on Nihilistis oma suhtenõu rubriik (autor nimega Täispeatus). MayB soovitab teha aborti, Mudlum soovitab kasvatada lapsest sõber. Samuti soovitatakse eri drooge ja päris sageli Eestist minema kolida.

*

1976. aasta oktoobris tegi NLKP Keskkomitee Moskvas otsuse „Tööst loomingulise noorsooga“. Pole selge, mis olid selle ajendid. Võib-olla ülemused muretsesid, et noored kunstnikud ei aja sama asja, mis vanad. Võib-olla oli nende kunstikalduvustega lastel raskusi kultuuri­nomenklatuuri sissemurdmisel. Võis olla ka mingi kolmas-neljas põhjus. Riiklik kultuuripoliitika oli tekitanud probleemi, mida lahkesti lahendama asus.

Otsusest sõltumatult oli juba pool aastat varem grupp aktiivseid eesti kirjanikke (Mati Unt, Jaak Jõerüüt jt) asunud otsima noori talente. Korraldati „Kirjandussündmus ’76“, mis viis seminaride ja kogumikeni. Andres Langemets kirjutas Keeles ja Kirjanduses mõtiskluse „Niisiis päevakorral järelkasv“ (1976, nr 12). Ta arvutas välja, et 1960ndate lõpust alates Nooruses avaldanud ligi 90 noor­autorist on esimese raamatuni jõudnud mõniteistkümmend, teise raamatuni ainult kolm. Nirude kirjastusolude ja võimaliku andepuuduse kõrval nimetas ta läbilöögi puudumise põhjusena ka autorite eneste ambitsioonitust, puuduvat „tahet olla kirjanik, olla selline isiksus, kellele kirjutamine on ainumõeldav olemise vorm“.

Kui minna sealt pool sajandit tagasi, siis Tammsaare, meie aegumatu aare, on märkinud: „kes ei tunne endas tsipakestki mõnest Goethest, Shakespearest või Gogolist, ärgu hakaku kunagi kirjanikuks, vaid diplomaadiks, õpetajaks, käsitööliseks või ükskõik milleks“ („Kahekõne heast ja halvast“, 1922). Või kui tulla ajaloos taas lähemale, siis Tõnu Õnnepalu, kes nii nagu Tammsaare ei jäänud ka ise kõrvale organiseeritud noorkirjanduselust, on kasutanud kirjanikuks saamise kohta sellist metafoori: ajajärk peab looma kirjandusviirusesse nakatumiseks soodsad tingimused, vastasel korral nakatub geniaalne peremeesorganism mõnest muust, virulentsemast viirusest (nt äri-, poliitika- või teadusviirusest).

Siin on mingi järjepidevus, alates Suitsu ja Tammsaare Kiirtest XX sajandi alguses kuni Õnnepalu ja teisteni. Käesolevad kogumikud mõjuvad selles reas ühtaegu ammu tuttavalt ja võõralt. On ju seltskondlikkus kirjandusse sisenemisel alati kasulik kui toe ja tagasiside pakkuja. Aga võib-olla on see järjepidevus kõigest väline, formaalne – kulmineerudes raamatus. Kuid, nagu on öelnud üks eelmise sajandi tähtis strukturalist: „Kas pole kirjandus taas oma tähendust muutnud päeval, mil raamat lakkab olemast teadmise peamine kandja? Võib-olla me oleme lihtsalt tunnistajaks raamatu viimastele päevadele.“