Kuidas mõista eetilist kirjanduskriitikat?

Rahvusvahelise Eetilise Kirjanduskriitika Assotsiatsiooni konverentsil Tartus avaldus eri kultuuride kirjandusteaduslik ja -kriitiline mõte jahmatavas mitmekesisuses.

KATRE TALVISTE

Eetiline kirjanduskriitika on üsna selgepiiriline mõtlemisraamistik, mis pärineb Hiinast. See teooria lähtub eeldusest, et kirjanduse eesmärk on vormida tekstideks oma ajastu ühiskonnas kehtivaid norme ning juhatada inimest neid järgima. Pildil hetk Tartus peetud konverentsilt: eetiliste aspektide üle Shakespeare’i „Hamletis“ arutlevad (vasakult) Nie Zhenzhao ja Shang Biwu.

Eetiline kirjanduskriitika on üsna selgepiiriline mõtlemisraamistik, mis pärineb Hiinast. See teooria lähtub eeldusest, et kirjanduse eesmärk on vormida tekstideks oma ajastu ühiskonnas kehtivaid norme ning juhatada inimest neid järgima. Pildil hetk Tartus peetud konverentsilt: eetiliste aspektide üle Shakespeare’i „Hamletis“ arutlevad (vasakult) Nie Zhenzhao, Shang Biwu ja Luo Lianggong.

Inga Sapunjan

Oktoobri algul toimus Tartus Rahvusvahelise Eetilise Kirjanduskriitika Assotsiatsiooni (International Association for Ethical Literary Criticism, IAELC) 6. konverents pealkirjaga „Võrdlev kirjandusteadus, maailmakirjandus ja eetiline kirjanduskriitika“,1 mille korraldas koostöös selle ühenduse enesega Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsioon. Konverents tõi kokku kaunis eri meetodite, hoiakute ja ootustega uurijaid kolmest maailmajaost. Tegu oli 2012. aastal asutatud IAELC esimese konverentsiga väljaspool Aasiat – neli esimest konverentsi olid toimunud Hiinas, viimane Lõuna-Koreas Soulis.

Eetiline kirjanduskriitika selles tähenduses, nagu asjaomase assotsiatsiooni rajanud Hiina uurijad eesotsas Kesk-Hiina normaalülikooli professori Nie Zhenzhao ja tema noorema mõttekaaslase Shanghai professori Shang Biwuga seda mõistavad, on üsnagi selgepiiriline mõtlemisraamistik. See lähtub eeldusest, et kirjanduse eesmärk on vormida tekstideks oma ajastu ühiskonnas kehtivaid norme ning juhatada inimest neid järgima. Teooria lähtealustes on olulisel kohal eetika vastandamine esteetikale (viimast käsitatakse tehnilise abivahendina eetilise sõnumi mõjusaks vormistamiseks); kirjasõna vastandamine suulisele kultuurile (viimane jääb eetilise kriitika huvivallast välja); inimese vastandamine loomadele ning mõistuse vastandamine emotsioonidele, instinktidele ja kehale. Eetilise kriitika teooria järgi on inimene liigina ning indiviidina küps siis, kui teda juhib ratsionaalne mõistus, mis paneb teda tegema eetilisi valikuid, mis omakorda tähendab selle teooria raames õiget käitumist, mis arvestab oma aja ja ühiskonna normidega.

Eetilise kirjanduskriitika küsitavused lääne lugejate silmis. Lääne mõtlejail, sh kirjanduskriitikuil tekib sellise skeemiga silmitsi seistes mõistagi mitmesuguseid tõsiseid kahtlusi, mida on väljendatud nii viimatise konverentsi puhul kui ka varem mujal. Rahvusvahelise teadusajakirja Arcadia toimetajad arutlevad eetilise kriitika erinumbri saatesõnas järgmiselt: „Näib tõenäolisem, et professor Nie Zhenzhao jätab suulise kultuuri kõrvale, kuna ta seostab seda inimkonna varase arenguga. Tema arusaamist mööda „eristab mõistus inimest teistest loomadest“ ning loob aluse eetilisele teadvusele. Siiski tunnistab nüüdisaegne teadus nii idas kui ka läänes elementaarse mõistuse olemasolu loomadel ning on kindlalt näidanud, et tabud, mis professor Nie Zhenzhao järgi on kirjanduse varaseim vorm, juurduvad ka kehas.“ Seega ka mööndes Nie eeldust, et kirjandus on saanud alguse inimese püüust tabusid sõnastada, ei nõustu nad tabude puhtratsionaalse tõlgendusega.

Lääne kriitikuil ja teadlasil pole võimalik nõustuda ka muude jäikade ja rangete vastandustega, mida eetiline kirjanduskriitika on kehtestanud. Arcadia jätkab: „Näib, et mõistus ei püstita kirjanduses eetilisi probleeme, vaid pigem surub sellele peale range didaktilise funktsiooni: „Homerose luule annab lugejale edasi elu reeglid“ ja kreeka tragöödia „õpetab lugejat järgima eetilist korda ja moraalikoodeksit“. Üldiselt seostub eetika kirjanduses moraalsete arusaamadega, mis põhinevad eetilisel korral, või asjaomaste normidega, mida rakendatakse eetilise korra säilitamiseks. Osa lugejaid võib seda näha püüuna peaaegu diktaatorlikult peale suruda eetilisi reegleid, mille päritolu pole selge. [—] Kooskõlas oma terava eristusega mõistuse ja emotsioonide vahel, eraldab professor Nie Zhenzhao radikaalselt inimese loomadest ning kritiseerib nii Darwinit kui ka Engelsit selle eest, et nad pole suutnud „inimest ja loomi fundamentaalset eristada“. Et jõuda selle eristuseni, mis on vastuolus tänapäevaste ühiskondlike ja teaduslike suundumustega, võrdsustab professor Nie Zhenzhao kummalisel moel „vaba tahte“ ja „loomuliku tahte“ ning omistab mõlemad loomalikule faktorile: „Vaba tahe tuleneb peamiselt inimolendi loomalikust loomusest ning väljendub peamiselt iha mitmesuguste vormidena, näiteks ihana seksi või toidu järele.“ Ainult ratsionaalne tahe olevat tõeliselt inimlik. Pole parata, et tekib kahtlus, nii siin kui ka professor Shang Biwu toetava arutluskäigu puhul, kas ratsionaalne käitumine tähendab automaatselt ja paratamatult eetilist käitumist.“2

Üldisematele loodust, inimloomust ning kultuuri puudutavatele probleemidele, millele siin on tähelepaneku juhitud, lisandub kirjandusuurija silmis iseäranis olulisena mõistagi kirjanduse kui kunsti käsitlusega seonduv. Kirjanduse kunstilise olemuse tagaplaanile tõrjumise üle arutlesid konverentsi järel tehtud intervjuus nii konverentsi peakorraldaja, Tartu ülikooli maailmakirjanduse professor Jüri Talvet kui ka USA Georgia ülikooli professor Dorothy Figueira. Oma mõtteid eetilise kirjanduskriitika kohta jagas ka Lõuna-Koreas asuva Dong­guki ülikooli professor Kim Youngmin.3

Jüri Talvet arutleb: „Eetilise keskme olemasolu tunnus kirjanduses ja kunstis on minu jaoks kõnelemine tänapäevaga maailma minevikukultuuri loovuslikke kõlasid pühitsedes, tulgu need „keskustest“ või „äärtelt“, muret kandes tuleviku pärast ning tingimata hoolides „teisest“, eriti kui see on nõrgem, senises ajalookäigus allajäänu. Tänapäeval on ka esteetiline mõõde sattumas sellise „teise“ rolli. Algupärase kujundita aga ei kõla ega kesta ükski tõekuulutus kaua. Vaevalt saaks eetiline kirjanduskriitika oma sihtides erineda objektist, mida tõlgendab, selgitab ja mille läkitust – heal juhul, kui ei takerdu dogmaatilisse või pedantlikku õpetlaslikkusse – võimendab.“

Dorothy Figueira peatub samuti esteetika alatähtsustamisel ning juhib tähelepanu eetika probleemistiku enese keerukusele: „Eetiline kirjanduskriitika väidab, et moraalse õpetuse jagamine on kirjanduse peamine funktsioon, kuid ei usu, et kriitikutel on õigus ise moraalseid otsustusi teha. Siis tekib küsimus: kui kriitikud ei peaks eetilisi otsustusi tegema, siis kes ja mis on autoriteedid, mis kehtestavad eetilise korra, mida me peaksime kirjandusest otsima? Siin muutubki eetiline kirjanduskriitika minu silmis väga probleemseks. See mitte ainult ei pisenda kirjanduse esteetilist komponenti, vaid kutsub üles historitsistlikule lähenemisele, sugugi möönmata, et historitsismil on omad puudused ning seda on tõsiselt kahtluse alla seatud. Ettekannete järgi, mida ma kuulsin, tahab eetiline kirjanduskriitika konteksti paigutada tabusid, mille on kujundanud see, mida selle teooria esindajad nimetavad inimlikuks ratsionaalsuseks ning mis vastandub emotsioonidele (nagu näiteks vaba tahe), mida see teooria peab primitiivseks. Lühidalt, eetiline kriitika eitab esteetika ja emotsioonide väärtust ega käsitle nende eetiliste dilemmade mitmetähenduslikkust, mida kirjandus võib püstitada. Pigem püüab see kirjanduse lugemisele peale sundida jäika ja ranget funktsiooni. Ent kes ja mis kehtestab need eetilised reeglid?“

Mis mõttes eetilist kirjanduskriitikat me otsime? Oli ilmne ning ootuspärane, et lääne uurijad ja kriitikud, kes konverentsile kogunesid, olid saabunud eeldusega, et kriitiliselt käsitletakse just eetiliste reeglite algupära ja ulatust, suhtelisust ja ambivalentsust, sest eetika on meie mõistes pigem komplekssete küsimuste kui selgete vastuste valdkond. Ühtlasi on see valdkond, mis on hulga uurijate arvates akadeemilises kirjanduskäsitluses kauaks tagaplaanile jäänud.

„Nõustun täiesti IAELC asutamise eestvedaja, ühtlasi Hiinas selle (taas)elustatud valdkonna tunnustatuima teoreetiku Nie Zhenzhao postulaadiga, et pärast lääne(mõjulise) postmodernismi tormilist õitseaega XX sajandi lõpus ja tänaseks kiiret närbumist kimbutab teaduse humanitaarvälja väärtuskriteeriumide kadu. Kui aga kaovad väärtushinnangud, mis kirjanduses nagu muudeski kunstides on alati olnud seotud moraaliga ehk eetikaga, siis võib tõsiselt kahelda sellise teaduse mõttes. Mis teadused siis aga veel suudaksid ühiskondade vaimse tasakaalu eest hoolt kanda, kui mitte vaimuteadused? Seda enam, et eetiline kese kirjanduses ja kunstis ei ole tegelikult kusagile kadunud. Eetilise kirjanduskriitika ülesanne peakski olema uuenenud innuga seda tänapäevast, mõneti teisenenud keskkonda ja keset uurida, selgitada ja esile tõsta massi- ja rämpskultuuri kosutava materialistliku äriideoloogia kiuste,“ kirjutab Jüri Talvet.

IAELC eelmise, Soulis toimunud konverentsi korraldaja Kim Youngmin arutleb samas vaimus: „Maailmakirjanduses osutuvad kahe või mitme kirjanduse ja kultuuri kokkupuutepunktid liitekohaks lugemise eetika ja maailmakirjanduse vahel. On ütlematagi selge, et maailmakirjandus ja lugemise eetika kujunevad tänapäeval eetilise kirjanduskriitika fookusteks. 2015. aasta IAELC konverents Soulis ning 2016. aasta IAELC konverents Tartus esindavadki seda hargmaist seost lugemise eetika, võrdleva kirjandusteaduse ja maailmakirjanduse vahel. Kui mõelda oma kokkupuudetele „teiste“ kirjandustega, tuleb meelde see häiriv ala, milles sissepoole suunatud autentsed rahvuspiiridesse jäävad tekstid ning väljapoole suunatud mitteautentsed hargmaiselt hübriidsed tekstid paiknevad kas dialoogilises hõlmavas või analüütilises välistavas lugemisrežiimis. Nende kahe lugemisrežiimi puhul on eetilise kirjanduskriitika roll luua avatud ruum, milles rahvuskirjandus ja maailmakirjandus kokku kuuluvad ja kokku saavad.“

Need üldisemad tõlgendused eetilise kirjanduskriitika võimalikust sisust lasevad mõista motivatsiooni, mis inimesi väljastpoolt konkreetset koolkonda selle mõiste ja problemaatika ümber kokku on toonud. Ootuste kõrgus küllap seletab ka mõningate pettumuste sügavust. „Ma arvasin, et me arutleme eetika ja kirjanduse üle, maailmakirjanduse kui teooria ja praktika ning võrdleva kirjandusteaduse üle, nagu konverentsi pealkiri oodata laskis. [—] Paraku ei jäänud mulle muljet, et IAELC on dialoogile tõepoolest avatud. Pigem esitas see oma arusaama ning arutelu teiste võimalike eetiliste vaatenurkade üle praktiliselt puudus. Sellest oli kahju, sest teoreetiliselt olen ma vägagi nõus eetilise kirjanduskriitika üldise teesiga, et lääne teoorias jääb eetilisest süvenemisest vajaka. Kuid praktiliselt ei veendunud ma sugugi selles, et eetiline kirjanduskriitika pakuks midagi kandvat selle puudujäägi korvamiseks,“ mõtiskleb Dorothy Figueira.

Oma osa mängis arusaamatuste ja kahtluste tekkes seegi, et meile tuttavad konverentsitavad kohtusid üsna teistsugustega ning et Hiinast oli saabunud mitukümmend esinejat, Lõuna-Koreast aga enam kui tosin – seega toimus Euroopas konverents, millest enamik osavõtjaid pärines Aasiast. Selles võis mõni lääne osavõtja kahtlustada olgu siis akadeemilise autoriteedi dogmaatilise kehtestamise katset, meesšovinistlikku hoiakut või ideoloogilist pealetungi. Pealetungi- või esilepürgimistahet eetilise kirjanduskriitika programmis kahtlemata ka leidub: Nie Zhenzhao ning tema pühendunud õpilaste ja järgijate paatos on varjamatult poliitiline, nad on oma kirjutistes4 mitut puhku sõnastanud eesmärgi tuua rahvusvahelisse teoreetilisse repertuaari midagi, mis poleks pärit läänemaailmast, mõjutada seda, kuidas maailmas kirjandusest mõeldakse ja kõneldakse.

Kuidas tulla toime kultuurilise mitmekesisusega kirjanduskriitikas? See, kui palju üks või teine uus lähenemine meid mõjutab, sõltub mõistagi meie oma kriitilisest vaimust, mis jääb eetilise kirjanduskriitika puhul selle praegusel kujul ilmselt äraootavale seisukohale. Teooria senises aparatuuris ega selle käsitsemise viisis pole eriti sisemist dialektikat, ning mõistagi on sel juhul ka väljastpoolt lähtuvat käigu pealt viljakalt integreerida ning sellele reageerida.

Põgusa, kuid iseloomuliku näite pakkus arutelu pärast Pekingi ülikooli doktorandi Li Xiaoyi ettekannet, mis käsitles muinasjuttude tähtsust laste moraalse arendajana. Üks kuulaja märkis, et on olemas väga jubedaid muinasjutte, kus juhtub ainult õudseid asju ja kõigil läheb halvasti, ning küsis, miks sellised jutud head on. Esineja möönis, et temagi on nõutu, ja arvas, et ega niisugused jutud head olegi. Küsimus polnud seejuures kurikaval, nõutus jubedate lugude ees oli mõlemalt poolt siiras, ent valitud teoreetiline raamistik ei võimaldanud sellele vastata. Näide jäi eredalt meelde, sest juhtumisi on sama küsimust mitmesuguste jubedate juttude kohta minultki küsitud (ja küsijaks pole kaugeltki alati olnud algajad lugejad), ja ega mina ka ei tea, ent mul pole ka takistuseks ees teoreetilist aparatuuri, mis keelaks midagi vastuseks välja mõtlemast. Just piiratust võib kahtlemata pidada üheks põhjuseks, miks eetilisse kirjanduskriitikasse selle kitsas ja koolkondlikus tähenduses ettevaatlikult suhtuda – nagu üldse igasugustesse aparatuuridesse, mis küsimuste kohta ette otsustavad, kas neile saab vastata või oleks parem neid üldse mitte esitada, et süsteem rikki ei läheks.

Kahtlus võib aga hõlpsasti areneda kartuseks: „Ma ei usu, et see mõistuseotsing ning tabude „tekstualiseerimine“ on tegelikult kirjanduse eesmärk. Kindlasti pole see põhjus, miks mina kirjandust loen ja õpetan. Ma ei ole vaimustuses lääne teooria keskendumisest lingvistilis-formalistlikule uurimistööle ega selle klammerdumisest sotsioloogilise diskursuse lõputusse juurdlemisse hegemoonilise vägivalla üle. Kuid ma ei usu, et eetilise kirjanduskriitika teooria välja pakutud „eetika“, mis ei paista enama kui ettekirjutustena, pakuks imelist lahendust. Ma tegelikult usun, et hermeneutika ning ideoloogiakriitika vahel on olemas kesktee ning see kesktee pole kindlasti mingi järjekordse uue (ja tähendusrikkalt mittelääneliku) ahistava ideoloogia jõhker pealesurumine,“ kirjutab Dorothy Figueira.

Selles ja nii mõneski teises samalaadses reaktsioonis peitub vahest konverentsi kõige huvitavam tulemus: inimesed ei reageeri kaugeltki ühtviisi sellele, kui keegi on välja mõelnud midagi, mida nemad ei usu, aga ei lase end sellest uskmatusest häirida ega taha seda isegi jutuks võtta, vaid toimetab rahumeeli oma süsteemi sees edasi – teisisõnu, kui teine räägibki teist keelt ning ühist keelt ei leita. Mõni tajub seda ähvardusena, mõni maailma mitmekesisuse ilminguna. „IAELC Tartu konverents ilmutas plenaarettekannetes konverentsi teema „Võrdlev kirjandusteadus, maailmakirjandus ja eetiline kirjanduskriitika“ raames mitmekesist ja eripalgelist arusaamist eetilisest kirjanduskriitikast, tõlkimisest hargmaisuseni, traagilisest ja koomilisest näitekirjandusest jutustava kirjanduseni, poeesiast poeetikani, religioonist meditsiinini,“ võtab oma konverentsimuljed kokku Kim Youngmin. Jüri Talvet lisab: „Humanitaarvaldkonna konverentsidel ei võeta tavaliselt vastu ühisdeklaratsioone ega kinnitata mingeid kokkuleppeid. Konverentsid on pigem aeglane liikumine võimaliku selginemise suunas, ühtlasi uue inspiratsiooni kogumise paigad just tänu eri seisukohtade ja hoiakute rohkusele.“

Tõsi, meie akadeemilised tavad näevad ette, et mingisuguse ühise keele poole püüeldakse ning et seejuures kas või viisakusest seatakse vastastikku mingeid eeldusi kahtluse alla ning ka mööndakse neid kahtlusi – sellest tunneme ära akadeemilise dialoogi maailmas, kus igasuguse etteantud autoriteedi ja hierarhia õõnestamine on alati olnud intellektuaalse ja sotsiaalse ärksuse mõõdupuu. See aga ei tähenda, et isegi meie omavahelisedki dialoogid alati ühise keele või üksmeele saavutavad. Eetilise kirjanduskriitika avastamise varjus jätkus Tartu konverentsi raames näiteks ka debatt maailmakirjanduse mõiste üle.

Eesti tõlke-, kriitika- ja teadustraditsioonis tähendab „maailmakirjandus“ hoopis midagi muud kui nüüdisaegses angloameerika kontekstis. Meie ettekujutusele, et maailmakirjandus on võrdleva kirjandusteaduse mitmekesine, paljukeelne ja -kultuuriline uurimisobjekt, vastandub David Damroschi välja pakutud määratlus maailmakirjandusest kui laialt arusaadavas (näiteks siis ingliskeelses) tõlkes edukalt ringlevale tekstide kogumile. Hulga lääne võrdleva kirjanduse asjatundjate seas on selline maailmakirjanduse mõiste tekitanud sama skeptilisi reaktsioone kui eetiline kirjanduskriitika. Mure ja kahtluste allikas on mõlemal juhul sama ning jääb võrdleva kirjandusteaduse alusküsimuseks meetoditest ja koolkondlikest veendumustest sõltumata: kuidas käsitleda maailma nõnda, et selle keerukust ja mitmekesisust mitte pisendada, vaid paremini mõista.

Oleks veider, kui Tartust oleks seegi kord lahkutud valmis vastustega, ja küsimust lahendama kogunetakse mõistagi veel palju kordi. IAELC järgmine konverents on aga kavandatud toimuma 2017. aasta suvel Londonis.

1 Konverentsi kodulehelt https://sisu.ut.ee/iaelc2016 leiab selle kava ja teesid.

2 Vt General introduction. – Arcadia 2015, nr 50 (1), lk 1–3.

https://www.degruyter.com/view/j/arca-2015-50-issue-1/issue-files/arca.2015.50.issue-1.xml

3 Intervjuu oli kirjalik. Jüri Talveti, Dorothy Figueira ja Kim Youngmini e-kirja teel saadetud vastused pärinevad 8.–19. oktoobrist.

4 Nt juba viidatud Arcadia numbri artiklites.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming