Kristiina Ehini raamatut lugedes

Imbi Paju

Kristiina Ehin, Paleontoloogi päevaraamat. Toimetanud Ly Seppel, keeletoimetaja ja korrektor Triinu-Mari Vorp. Kujundanud Margit Randmäe. Petrone Print, 2013. 270 lk. Kui loen Kristiina Ehini „Paleontoloogi päevaraamatut”, astun nagu omaenese lapsepõlve, kuigi see oli palju varasemas ajas. Jutustaja sügav eepiline kirjeldus tema lapsepõlvest, kooliajast, suhetest ümbritsevaga viib mind kui lugejat sellesse inimsuhete ja poliitilise süsteemi mustrisse, kus laps vaatab oma rikkumata pilguga ümbrust nagu selgeltnägija, paljastades ebaõiglust ja vaenu, sest oma perekonna kaudu ta teab, mis on armastus. „Paleontoloogi päevaraamatus” kulub aeg oma kulumist, aastaajad vahelduvad, oluline on see, et jutustaja õpib ja oskab olla üksinda iseendas ja vaadata ellu nagu teadjanaine või budist. Ühel fotol on väike Kristiina oma luuletajast isa Andres Ehiniga võtnud sisse meditatsioonipoosi. Lapse pilk on sissepoole pööratud, see pole valgustatud ega rõõmus, pigem kurb ja tundlik, mõtlik. Teisel fotol on laps koos vanaisaga, nägu uudishimulik ja õhinas. Koht, kus lugu saab alguse, on Rapla. Sinna on vanaisa, tema ema Ly Seppeli isa Johannes ehitanud oma perele pärast sõja lõppu kodu. Hiljem loo jutustaja tajub, et vanaisa Johannes ja vanaema Asta jätsid suguvõsa vana kodukoha Läänemaal maha küüditamise hirmus. Põgeneti ära n-ö võõra rahva hulka, kus keegi kedagi ei tundnud. Selles usaldamatuses jäädaksegi kogu nõukogude aja üksteisele võõraks. Jutustaja pihib, et on vaadanud lapsepõlves ja ka hiljem tuhat korda naabermajade aknaid, kust keegi ei lehvita äratundmise rõõmust ja tänaval kohtudes vaevalt isegi teretatakse üksteist. Koos okupatsiooniga tuli moraalne allakäik. Hirmu ja terrori atmosfääris ei teatud enam, kes on kes. Kristiina on lapsepõlves jälginud oma vanaisa silmi, kui nad seisid teineteise kõrval Läänemaal, vanaisa lagunenud sünnitalu õuel, silmi, mis vaatasid justkui läbi ajastute. Vana mehe pilk oma minevikukodu suunas oli täis igatsust, kuid ta jäi uuele valikule kindlaks. Kirjanik on pannud selle kogemuse luulesse.

„Enne minekut pakime kokku

oma õitsevad õunapuud,

oma Läänemaa aasad,

vanad väravakastanid.

Pakime kokku oma ürglaaned,

naabrid koos koerakuudi ja talliga,

kus parajasti magab paar muretut mära ja täkku” (lk 30)

2013. aastal kirjutatud „Paleontoloogi päevaraamat” on omamoodi psühhoanalüüs, mis näitab lisaks sellele, mida ja keda kirjanik armastab ja väärtustab, meie lähiajaloo patoloogiaid, kalkust, vaenu, mõnitamise kultuuri ja seda, kust on pärit meie vastastikuse usaldamatuse juured.

„Mu paleontoloogi vaist ütleb mulle, et siin pole tegemist ainult mu enda vastuoluliste tunnetega, vaid siin on taga hoopis midagi sügavamat: näiteks mu esivanemate ja selle alevi rahva kollektiivne alateadvus, mingi ajastute äng, mis minus niimoodi lärmi lööb …” (lk 79).

„Tuul, ma tahan sinuga koos

nutta välja oma vihma

vastu selle planeedi arga lootust,

heitunud lootust,

siiski mitte veel luhtunud lootust

omaendagi lootust,

mis ikka veel poolik nagu kuu” (lk 80).

Iga vallutamine võtab enesehinnangust midagi ära ja teose keskel küsib autor endalt, kas ta saab sellest rikkamaks, kui meie ajaloo „veriseid üksiasju” paberile paneb. Psühhoanalüüsiga on aga nii, et kui on hea analüütik, siis ta kaevab valu esile ja aitab sel inimese sees ära paraneda, et vaadata oma elu uue nurga pealt. Sõna „paleontoloogia”, mida kirjanik oma teose pealkirjas kasutab, on geoloogia ja bioloogia piiriteadus, kus uuritakse taimede ja loomade kivistisi ja teeb nende põhjal kindlaks ammu elanud organismide kuju, arengu, eluviisi ja sugulussuhted Sama tehakse ka psühhoanalüüsiga, avatakse elu nii, et usk ja lootus saavad jälle võimaluse toetada elutahet. Kristiina Ehini teose meeleolu pole rasketele teemadele vaatamata masendav, vaid selle stiil on õhuline ja tihe samaaegselt, nõuab ja kasvatab empaatiat.

„Paleontoloogia päevaraamatut” lugema hakates huvitas mind, kas kirjanikul on piisavalt mälestusi ja neist välja kasvanud elukogemusi, mida teistega jagada? Sain vastuse, et peale elutarkuse on tal veel midagi enamat: oma teosega kraabib ta minevikult inetu kõntsa maha ja näitab lõpuks lugejale isiklike loobumiste kaudu midagi ürgset ja kaunist, mille ta raamatu lõpuosas laotab lugeja ette nagu filmilindi.

„Halvim, mida nõukogude kool mulle õpetas, oli pidev enda teistega võrdlemine. Sain selle juba esimesel kooliaastal hästi selgeks. Sind ei hinnatud mitte sinu enda mõõdupuu, vaid mingite standardite järgi, ja selle juurde käis pidev eeskujuks toomine, noomimine, manipuleerimine ja isegi mõnitamine. Üsna varsti sain aru, et koolis on klassikaaslased su konkurendid ja et keegi meist ei tea kuigivõrd sõprusest ega selle hoidmisest” (lk 69).

Ainuüksi nende minevikunormide teadvustamine peaks olema vabastav. „Teie tütar on liiga tundeline ja paisutab asju üle,” (lk 86) ütlevad teised lapsevanemad ja õpetajad jutustaja emale, kui too tõstatab lastevanemate koosolekul koolikiusamise probleemi. Kuid just see omadus ongi teinud Kristiina Ehinist selle, kes ta on ja kuhu ta on teel. Kuigi liiga suurt empaatiat, julgust rääkida ja tundlikkust ei peeta praegugi alati hüveks, ei sünni ilma nende omadusteta suuri romaane ja kunstiteoseid ega püsi ka riik. Kristiina Ehini teost lugedes tuli mul millegipärast meelde kirjanik Stefan Zweig, kes kirjutas enne Euroopa agooniat 1942. aastal inimkonnale testamendiks raamatu „Eilne päev”. Kuigi kirjanikul õnnestus põgeneda Hitleri võimu eest Brasiiliasse, oli tal masendav vaadata pealt Euroopa rahvaste vaimset, moraalset ja emotsionaalset kängumist, mis võtsid massimõrvade ja koonduslaagrite kuju. Ta tegi koos abikaasaga enesetapu.

Kristiina Ehin vaatleb oma teoses selle allakäigu üht tagajärge. Ta räägib hoolimatusest ja ängist, kas või siis, kui vaatleb alandavat ja julma koolikiusamist, millega peaaegu kogu tema klass ühineb. Pärast ebaõnnestunud katset oma klassiõde ja klassivenda kiusajate eest kaitsta kardab väike Kristiina, et kiusama hakatakse nüüd teda. Õiglasest lahendusest ilmajätmine haavab last sügavalt. Kuid ema Ly Seppel kutsub kõik oma kolm tütart kokku, paneb nad tugitoolidesse istuma ja ütleb: „Kui teiega koolis midagi juhtub, mis teile üldse ei meeldi – ükskõik, kas tundub, et olete ise süüdi või mitte, – siis tulge lihtsalt koolist ära. [—] Mina lähen siis kooli ja lahendan selle asja ära. [—] Pidage meeles, et meie isaga armastame teid, mis ka ei juhtuks. Isegi siis, kui teid peaks vangi pandama või juhtub midagi veel halvemat. Te ei pea meie armastust ära teenima. See on teil olemas” (lk 87).

Rääkimata jäävad aga nende laste lood, keda kiusati, ja nende lood, kes kiusasid. Mida õpetasid klassikaaslaste vanemad oma lastele pärast seda lastevanemate koosolekut, kas tundetust või hoiakut, et kui asi sind otseselt ei puuduta, ära topi oma nina sinna, kuhu pole vaja? Millest olid need lapsed ilma jäetud, kui nad klassikaaslaste hulgast ohvreid otsisid?!

Vahest julgustab Kristiina Ehini teos inimesi neid kogemusi kirjanikuga jagama. Suurt romaani silmas pidades oleks iga sõnameister avameelsuse eest tänulik.

Kristiina Ehin kirjutab, et luterlikust kultuurist tulnud Nõukogude Eesti oli kehaliselt jäik ja küürus. Isegi tädid telekaekraanil olid lapsesilmadele nagu kivikujud, „kes ajasid suust välja mingit õpetlikku ja võltsrõõmsat juttu. Nende kehad olid krampis, tundetud ja mänguhimutud. Ka minu lülisammas oli kuidagi lookas” (lk 77).

Ühes väikelinna raamatukogus esinemisel tutvustab end eluaegne õpetaja ja küsib: „Miks te oma kooliaega nii süngetes värvides näete?”.

Kirjanik tunneb, kuidas ta süda hakkab kiiremini lööma ja ta tahaks end lapselikult kaitsta, enne kui suudab vabaneda küsija piiravast pilgust, mis teeb temast jälle seitsmeaastase koolitüdruku, ja vastab: „Ma tean küll, et paljude minu eakaaslaste koolimälestused on helgematoonilised, aga ma ei saa midagi parata, et minu omad on just niisugused” (lk 83).

Kasutades oma vanaisa tarkust ja vanemate armastust, tahab kirjanik koostada „Sõprussuhte loomise ja hoidmise grammatika”. „Paleontoloogi päevaraamatut” võibki pidada sissejuhatuseks sellesse grammatikasse.

Eesti iseseisvuse taastamise aegu, sellele eelnenud Balti keti ajal, on Kristiina 14aastane. Sel tähtsal päeval üksteisel käest kinni hoides, oma perekonna ja kolme rahva DNA ahelas, mis lookleb tema kodumaja eest läbi, tunneb ta endas tugevaid värinaid, tundelaineid, mida ta kunagi hiljem pole sellisena tundnud. Enam pole vaja koolis vaikida sellest, mida kodus räägitakse. Ta on teismeline, kõik ta ümber on muutumises. Õhtuti enne magamaminekut kummitavad teda kohtumised poistega, kuid armastada pole alati kerge. Kristiina kirjutab oma elust ausalt, oma kogemustest kirjutades jagab ta ilmselt paljude kogemust. Intiimsetesse detailidesse minemata räägib ta seda, mida elu on talle õpetanud.

Raamatu keskel on üks foto, kus kirjanik jalutab koos oma ema ja isaga, beebikärus on tema väike poeg. Kirjanikku on sellel fotol esialgu raske ära tunda.

Elu pole läinud nii, nagu ta on lootnud. „Olen ka ise püüdnud ühte vägivaldset meest peenetundeliselt paika panna. Olen endas vigu otsinud ja püüdnud tema süüdistustesse süveneda. Selle asemel oleks pidanud kohe mõistma: vägivallale tuleb silma vaadata, seda tuleb kohelda kui läbiussitanud kartulit ja lasta sel sõrmede vahelt kukkuda solgiämbrisse, kus on tema õige koht”(lk 184). Kirjanik pihib, et ta oli valmistunud koos oma kallima Jaaniga oma elu kõige ilusamaks suveks. Ühel hommikul, kui ta rõõmsalt pannkooke küpsetab, saab ta tema meelepaha tunda, kuna tal olevat liiga õhuline kleit ja lapsikud põlvikud jalas. „Kelleks sa ennast pead, kas kuueteistaastaseks?” küsib mees kurjalt. Ta on armukade ja lõpuks teatab, et naisluuletaja amet olevat tema silmis sama pulga peal maailma vanima elukutsega (lk 189). Juuksed, süda ja veri hoiatavad noort naist selle suhte eest, kuid uus elu on juba saanud alguse. Siiski juhtub liiga palju ja ta lõpetab selle kooselu päevapealt ära. Vaikuses, kõike kirja pannes, süüvides enesesse jõuabki kirjanik selgusele, mis tähendab üksinda olemine. See erineb üksindusest. Üksinda olemise ja kirjutamise kaudu süveneb temas loomingulise inimese identiteet ja ensekindlus naisena. Hiljem tuleb tema uus kallim – muusik Silver ootamatult mööda merd Ruhnu Karuga valgete purjede lehvides Ventspilsi kirjanike maja juurde, kus Kristiina on kirjutanud uut teost. Ta palub Kristiina kätt. Mõlemad on kogenud eelmistes eludes varje. Nad on õppinud, et varjud kaovad just pärast sisemist puhastust, millest raamat jutustab, ja siis saab anda loovusele ja rõõmule ruumi – nii sünnib elust kunstiteos ja seda igas mõttes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming