Kõrvaltegelane oma elulooraamatus

Mart Soidro

„Mis on küll selle meistri mõttes, kes selliseid riistu taob?“ küsisin endalt, kui kuulsin jahmatusega, et Kalle Muuli ja Tiit Pruuli kirjutavad Vilja Savisaarest järjekordset (eluloo)raamatut. Tunnen neid piisavalt hästi väitmaks, et vanameistrid ei raiskaks oma väärtuslikku aega ühe kuulsa naise kannatuste kirjeldamisele. Pidi olema mingi tõsisem põhjus, mida nad Vilja varjus haudusid ja tema abil toimetasid. Aga kuna kaks kõige paremat lähiajaloo tundjat oma tegelikke plaane avalikkuse eest kiivalt varjasid, taltsutasin minagi uudishimu ega hakanud enne selle arvustuse kirjutamist neilt midagi pärima.

Viljast ja Vilja nime all on kirjutatud aastate eest üksjagu raamatuid ja järjejutte. Paraku küllaltki kipakaid. Kui Ülo Russakut võis ajendada järjejuttu kirjutama kuulsusejanu või rahahimu¹ ja Urmi Reindet Edgar Savisaare käsk,² siis keerulisem on Vilja Laanaru nime all ilmunud üllitisega,³ mille tegelikeks autoriteks on Edgar Savisaare kõrval Küllo Arjakas ja Kalle Klandorf. Kõige lihtsam oleks vist väita, et see on Edgar Savisaare „tõde“ lindiskandaali kohta. Mõned varasemad väited ja hinnangud on selles raamatus ümber lükatud:

„Vilja seevastu oli Russakule pahaaimamatult lobisenud kõigest, mis parasjagu pähe tuli. Ta lootis, et Russak teeb tema jutust sündsa teksti, mida ta saab siis veel soovi korral omatahtsi parandada. Vilja jutustas muu hulgas pikalt-laialt ka oma eraelust, teistest poliitikutest ja isegi nende naistest, lubades endale väga intiimseid hinnanguid ja mõtisklusi, aga ka kuulujuttude ja linnalegendide esitamist tõe pähe. Leidus isegi arutlus selle üle, kas kaitsepolitsei peadirektoril, Savisaare verivaenlasel, on üks või kaks munandit“ (lk 201). Aga ega inimene ei muutu, ühed kuulujutud asenduvad lihtsalt teistega: „Sel ajal, kui ta abikaasa sumot edendas, kuulis Vilja oma parimalt sõbrannalt, et Erika Salumäe ootab Edgar Savisaarelt last. Uudis pärines peaaegu otseallikast – Vilja sõbrannal ja Salumäel oli ühine juuksur“ (lk 239).

Tuleb nõustuda Tiit Pruuliga, kes väitis suhtlusmeedias, et tema ja Muuli raamatus on lugemist nii hard-core poliitikahuvilistele kui ka dramaatiliste elulugude armastajatele. Päris rahule ei jää ilmselt kummagi žanri austajad. Poliitikahuvilisi häirib, et aastaid marineeritud lihatükk on serveeritud liiga lääges kastmes, magustoidu austajaid paneb nina kirtsutama ülesoolamine poliitikaga raamatu keskosas. Märksõnu „truu(dusetu)“ ja „alandus“ kohtame raamatus 11, „valetamist“ 10 korda. Ohverdamist, kannatusi, valu ja pisaraid tuleb ette 8 korral.

Ilma isikunimede loendita on raamatus 340 lehekülge. Jüri Jõgeva ja Taimo Toomast figureerivad 11, Vahur Kersna 21 ja Edgar Savisaar 242 leheküljel.

Keda Vilja lapsepõlv, tudengiaastad ja suurejooneline pulmatseremoonia Edgariga ei huvita, võivad alustada rahumeeli leheküljelt 58. Kes aga peavad lugu heast huumorist, võrrelgu Mihkel Muti Tuuli Botiku⁴ ning Muuli ja Pruuli Vilja kujunemislugu. Vilja on pärit vaesest Vaabina külast, Tuuli „alevitüüpi mitteperspektiivsest asulast“. Vilja kodus oli muldpõrand ja talvel toodi kööki ka lambad, sest „laut oli külm ja vastu kevadet hakkasid lammastel sündima talled“ (lk 23). Tuuli elamusse loomad (kui mitte silmas pidada prussakaid) ei mahtunud, aga loomi armastas temagi, sest enne teeleminekut „jääb veel pimedat Pollat kaisutada ning kurdi Miisi kärnu sügada“. Vilja võttis sageli kätte piibliraamatu, sest „muid raamatuid talus polnudki, nende ostmiseks polnud raha“ (lk 26). Tuulil oli aga joodikust võõrasisa keelanud pesemiseks vett raisata – kõik kulus puskariajamiseks. Olid ajad! 1970ndate lõpus sai 4 rubla eest 4 raamatut või ühe viina, nüüd saab 20 euro eest ühe raamatu või 4 viina …

Aga see selleks. Kahju, et Viljal pole ülikooliajast lugejatele midagi uut ja huvitavat pajatada. Puutusin mõni aasta hiljem kokku kangelanna eriilmeliste õpingukaaslastega ja võiksin jäädagi neist vestma. Vilja aga mäletab, et veidi noorematest „olid orbiidis“ Heiti Pakk, Ivar Männamaa ja Jaan Ehlvest (lk 44). Vaabina tüdruk elas Vahuriga vaguralt erakas ja mäletab vaid seda, et „ahju tuli ise puudega kütta ja talvel oli mõnikord jääkirme veeämbri peal“ (lk 45). Küllap oli tal eelaimdus, et kohe-kohe saabuvad elu ilusaimad aastad ning tühiseid detaile pole mõtet mällu talletada.

Tants ja trall lähebki lahti siis, kui Vilja kohtub esimest korda Edgariga. Seni pigem hillitsetud autorid ei säästa enam värvi tulevase suure juhi kirjeldamisel: „Välimuselt oli Savisaar juba siis kõike muud kui Apollo. Töntsakas kere, paksud sarvraamidega prillid, tedretähnid ja punased juuksed (kastanpruunid, armastas ta ise rõhutada). Seda isegi pisut eemaletõukavat välimust, mille tõttu teda hüüti koolipõlves ka Kiireks, kompenseeris sõnaosav jutt ja lai silmaring“ (lk 62). Juba enne olime saanud teada, et ka Savisaar oli pärit vähese haridusega puruvaesest maaperest ja tema mõlemad vanemad olid teise grupi invaliidid (lk 59). Vilja suhtes on autorid leebemad, mainivad vaid, et „Vilja enda esimene riigikogu katse ei olnud just üleliia edukas“ (lk 120). Puhtalt tõe huvides mainin, et neil valimistel sai Laanaru 33 häält ja vaid 14 kandidaati 628st jäi tema tulemusele alla.

Aga siit algabki raamatu kõige huvitavam ja pöörasem osa, kus Vilja on – tõsi küll – kõrvalosatäitja. Tuleb tunnustada pealtnäha tagasihoidlikku naist, kes on osanud poliitdraamas oma väikese rolli suureks mängida. Teatrietenduse puhul segaks see vaatajat, kui teener oma järjekordse kirjaga lavale tõttaks ja suurte meeste mängu segaks, raamatu puhul see ei sega.

Mõned näited. „22. jaanuaril 1995 kohtusid Keila-Joal suvilas number 29 Siim Kallas, Mart Laar, Tiit Pruuli ja Edgar Savisaar. Vilja oli kodus, valmistas meestele suupisteid, kuid vestluses ei osalenud“ (lk 125). „Savisaare ja Meri kohtumine venis üle kesköö. Vilja oli autos oodates juba tukkuma jäänud“ (lk 178). „Samal ajal kui Savisaar oma vana tuttava Sobtšakiga vestles, istus Vilja linnapea kabineti eestoas, väikeses ja mittemidagiütlevas salongimoodi ruumis, kuhu oli kaetud laud. Vilja juhatas laua juurde väikesekasvuline naeratav ametnik, Peterburi linnavalitsuse välissuhete osakonna juhataja Vladimir Vladimirovitš Putin“ (lk 182).

Mulle oli raamatus kõige põnevam ja pani mõtlema 1995. aasta sündmuste kirjeldus, alates VIII riigikogu valimistest ja lõpetades lindiskandaaliga. Kõlagu see pealegi paatoslikult, aga kui kaitsepolitseis oleks Jüri Pihli ja Arnold Sinisalu asemel olnud Indrek Meelak ja Kalle Klandorf, elaksime hoopis teistsuguses Eestis. Mis aga puudutab praegust Tallinna abilinnapead Klandorfi, siis tema osas lähevad raamatu autorite ja Vilja arvamused lahku. „Kuidas see kogemata tehtud video SIA kontorisse sattus, keeldus Klandorf selgitamast. Lapsikud ja valelikud selgitused, aga mis sa hädaga teed. Sellistes situatsioonides pannaksegi proovile truudus ja lojaalsus. Sellistes situatsioonides hoitakse ohvitseriväärikust, aga võib ka kaotada eneseväärikuse. Võib tulevikus saada poliitilise positsiooni, aga võib minna tulevikku ka kui poliitiline prostituut,“ arutlevad autorid. Et asi kõigile selge oleks, annavad nad paar rida allpool vanale miilitsale viimase kabjahoobi, mida võib võrrelda ka kabelimatsuga: „Seega leidis tulevane keskerakondlane Seppik Savisaare maja valvamiseks kõige ustavama koera“ (lk 170). Meie kangelanna nende sündmuste kirjeldamisel raamatus eriti sõna ei saa, suuremeelsed autorid on lubanud poetada tal vaid ühe lause: „See oli ikkagi Klandorfi ja Pihli tüli“ (lk 173).

Aga me võinuksime olla juba enne „koonukate ja kesikute“ võimuletulekut valel teel. „Lauristini lennuk maandus Tallinnas 19. augustil kell kaks päeval. Savisaar asus Helsingist koos Viljaga koduteele alles sama päeva õhtul kell kaheksa ja jõudis Toompeale natuke enne südaööd. Need kümmekond tundi, mis jäid Lauristini ja Savisaare naasmise vahele, otsustasid Eesti saatuse. Just sel ajal sai teoks rahvuslik leppimine“ (lk 110). Nii ilusasti ja lühidalt pole varem keegi suutnud kokku võtta neid pöördelisi sündmusi.

Nõustun Rein Veidemanni väitega, et Vilja Savisaare lagi oli lokaalpoliitika, kus ta sai suurepäraselt hakkama (lk 267). Pean Vilja kuldajaks aastaid 2002–2007, mil ta oli Põhja-Tallinna linnaosa vanem ja „tänu“ Edgarile vanema asetäitja (abikaasad ei tohi avalikus teenistuses otseses alluvuses töötada). Sel ajal sai ta kaks korda kohalikel valimistel üle 5000 hääle ja kogus 2007. aasta riigikogu valimistel 8531 valija toetuse. Raamatu lõpuosas on sellest põhjalikult juttu, aga selleks ajaks on autorite pliiatsid natukene nürinenud. Või on hoopis lugejal läbielatust toss väljas?

Oleksin häbematu, kui ei kiidaks raamatu pildivalikut. Kuulsatest naistest vaimustas Viljat kõige rohkem Eva Perón, aga kaanefoto meenutab hoopis Dianat. Kaks elu on vaid rahvastepalli võistkonna kaptenil, kuulsate meeste abikaasad peavad hakkama saama ühega.

1 Ülo Russak, Vilja Laanaru: mul on vaid üks elu. – Eesti Päevaleht 1. IV – 11.V 1996.

2 Urmi Reinde, Vilja Savisaar – ema, kes võitis. Tallinn 2002.

3 Vilja Laanaru, Valguses ja varjus. Tallinn 1996.

4 Mihkel Mutt, Elu allikad. Rmt: Kerge meel. Tallinn 1988.