Kolm meest maailmas, Eestist rääkimata

Hannes Varblane

Rämpsuta kirjandust ei toodeta. Elulugude buum on meil veel ikka elav. Rännukirjanduski peaaegu samal tasemel kui reality show’d või muud menukid. Aga nagu kirjanduses ikka, sõnnik ujub pinnale ning raskemad metallid settivad lõpuks põhja. Kui siis kullaotsija neid oma panni peal selitab, võib mõnda ehedustki silmata. Mart Kivastiku „Vietnami retsept” (Väike öömuusika, 2012), Urmas Vadi „Tagasi Eestisse” (Jumalikud ilmutused 2012) ja Siim Holvanduse „Kõlupead Ameerikas” (Menu 2012) on reisiraamatud ja ei ole ka. Nad on äärmiselt erinevad, nende autoridki on äärmiselt erinevad. Vadi ja Kiva mõlemad kirjutavad ka näidendeid, Holvandus seda ei tee, ent mis neid ühendab, on mingi võhikute võõrsilolemise fenomen. See meeletu rännuraamatute vohamine, mida eriti soodustab Petrone Prindi õilmitsemine, hakkab lõpuks, nagu näha, vilja kandma. Kivastik on kirjutanud küllaltki modernses võtmes armastusloo Vietnami taustaga, paralleelkulgemises põhjast lõunasse ja mõttes tagasi. Lihtsustatult võiks Kivastiku esikromaani pidada isegi noorsooromaaniks, aga ta on ikkagi vana hea Kivastiku kirjutatud ja keskea kogemus lööb sellest kulgemisest välja. Parimas Hemingway kulinaaria ja Graham Greene’i „Vaikse ameeriklase” traditsioonis raamat on see küll. Ja aeg on siin tähtis. Aja tagasipööratamatus, kuigi romaani lõpus jääb mulje, et peategelane püüab siiski kas või kujutluslikkugi kannapööret sooritada. Seejuures on see vägagi kivalik teos. Kiva iseloom ning ka mõned tema juhtmotiivid (suhted isaga) ilmuvad kui rõugearmid selle üllitise riisirohelistele lehekülgedele. Ja Vietnami lähiajalugu. Mitte selliselt, nagu omal ajal sellest kirjutas Ülo Tuulik oma „Kõrges taevas”, vaid kivalikult, road movie’likult. Filmi võiks Mart ju sellest loost tehagi, kui ta hollywoodlikud rahad kusagilt välja suudaks taguda.

Urmas Vadi raamat meeldis mulle sellest Eesti-kesksest kolmainsusest pea kõige rohkem just Eesti-kesksuse pärast, tänapäevasuse pärast. (Ehkki ka Kiva romaan on tegelikult vägagi eestikeskne või täpsemalt eestlasekeskne). Vadi on alati olnud oma raamatute ülesehituses lausa võlukepikesega arbuja. Temaga igav ei hakka. Võib-olla välja arvatud mõningane Austraalia käibetõdesid ületähtsustav täitematerjal. Ent sellist puslet, mis püsib üpris raudbetoonsel karkassil, annab otsida. Puäntki rabab. Kahjuks ma ei ole näinud Vanemuise lavastust, aga usun, et teatritükina saab Vadi teksti lavaefektidega võimendada küll ja küll, kuigi tekstinagi on ta päris nauditav. Eelkõige aga vaimuka ja valusa konstruktsioonina nüüdisaja Eesti oludest nii siin kui maakera kuklapoolel. Käsikirja raamjutustuslik teostus pole ju teab mis uuenduslik võte. Pole seda ahvidki. Ent lõpplahendus keerab asjale vägagi võimsa vindi peale. Henri Jamesi „Kruvipööre” on sellega võrreldes, nagu ta ongi tänapäeva lugejale, haletsusväärne XIX sajandi realism. Ja eestluse valupunkte on Vadi raamatu žanrimääratluseta lehekülgedel augustatud enam kui küll. Kirjastuse Jumalikud Ilmutused kiituseks tuleb taas märkida Andres Rõhu head palendustööd ja Peeter Alliku graafilise lehe reproduktsiooni esikaanel.

Nüüd jõuame raamatu juurde, millest ma tegelikult kirjutama pidin. Siim Holvanduse reisilugu vastab vahest kõige rohkem rännuraamatu formaadile. Selle raamatu puhul peaks arvestama, et ta on kirjutatud audioraamatuks. Sealt ka sellane kõnekeelne stiil. Taas tuleb nentida, et kuigi rännatakse USAs, küll Road 66-l, küll kõigis neis paigus, kus Kerouaci kangelased kondasid, küll uitmõtetes Ameerika kontrakultuuri kuristikes, küll kujutlus- ja arutluspiltides Eesti oludest ja moludest – tegemist on ikkagi reaalse reisiga, kulgemisega ühest punktist teise. Holvanduse raamat on kõige vähem kirjanduslik. Selles leidub vähe kujutlusvõime kamuflaaži. Enam on ta säästureisi käsiraamat. Olustik on antud nii, nagu seda võiks oodata omaaegselt new journalism’i kirjutavalt magazine’i-mehelt. Kõik need kohtumised Al Aronowitziga, Sonny Bargeriga ning eestlastega Ameerikas, kõik need kuulsad kanjonid ja lillelastelinnad, millest õlle- ja viskiaurudes tuleb läbi ruulida, moonduvad mingiks lapitekiliseks kangaks, kust heiastub Ameerika kontrakultuuri viimase viiekümne aasta mõju eesti mõtte- ja meelelaadile.

Uued rännuraamatud ei mahu ühte padrunipidemesse, relvadki on erinevad. AK-47 ei ole Uzi ega ka M-16. Isegi Petrone Prindi väikesekaliibrilised on vägagi erineva laskemoonaga. Oleks ju hea, kui kõik kannaksid vööl vana head Colti, ent õnneks on ajad teised. Kuigi lennukid toovad Metsiku Lääne meile lähemale kui kunagi varem, on mul hea meel, et Friscosse jõudes ei torma Siim oma sõbraga City Lights Booksi raamatupoodi, vaid hulgub ringi HaightAshburys ja libistab õlut. Kokku ei võta ta seda aga mitte sõnadega „flowers in your head”, vaid parafraasiga „juustes vaid kõõm”. Raamatu pildimaterjal on hea, autentne nagu ka kahe rännuselli suhete kirjeldus.

Tänapäeva kirjanduse puhul on üks surmkindel kulgemisjoon – žanri piirid hägustuvad. Krimikirjandus võib olla filosoofiline, ulme psühholoogiline, reisikirjeldusest saab ruumirännu asemel ajaränd. Aga mis tähtsust sellel. Peaasi et kirjanik kirjutaks teose, mis on loetav ja mis räägib lugejaga. Räägib kas või sellest, et peaaegu igale Maarjamaa mölakale pole maailm mitte ainult mõttelis-internetlikult, vaid ka reaalselt avatud. Et me läheme sellesse maailma kui globaalkülla, aga täieõiguslikena. Tavaliselt tuleme me tagasi või kui ei tulegi ning lahustume maakera tüütus tolmus, kanname me endas miskit määramatut kummalist. Isegi võhikutena võõrsil – eestlust.