Kirjandusliku maailmamere majakavaht

Cornelius Hasselblatt: „Ma olen igasuguse traditsiooni vastane. Traditsioon tsementeerib vana ega anna ruumi uuele.“

PILLE-RIIN LARM

Cornelius Hasselblatt esitlemas oma uusi teoseid. Aija Sakova

Hiljuti esitles korraga nelja tuumakat teost estofiil ja fennougrist Cornelius Hasselblatt.

Hasselblatt on Tartu Ülikooli audoktor ja Eesti Teaduste Akadeemia välisliige. Pikki aastaid oli ta soome-ugri keelte ja kultuuride professor Groningeni Ülikoolis Hollandis. Teosed, mida Hasselblatt Tallinnas esitles, käsitlevad eranditult eesti kirjandust: artiklikogumik „Eemalt vaadates. Veerand sajandit eesti kirjandusega“, tema esmalt 2006. aastal Saksamaal ilmunud kirjandusloo „Geschichte der estnischen Literatur“ tõlge („Eesti kirjanduse ajalugu“), mälestusteraamatu „Ich liebte eine Estin“ tõlge („Ma armastasin eestlast“) ning ingliskeelne uurimus „Kalevipojast“.

Mõnigi neist teostest on eesti lugejale arvatavasti juba tuttav, olgu ta seda siis lugenud või tutvunud retsensioonidega eesti perioodikas. Tunnustustki on need Hasselblattile toonud omajagu: tema saksakeelne kirjanduslugu sai 2006. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia vaba­auhinna kategoorias, kogumik „Eemalt vaadates“ oli tänavu sama auhinna kandidaat.

Sündmust andis põhjust arutleda eesti kirjanduse mineviku, oleviku ja pisut ka tuleviku üle.

On tähelepanuväärne, et peaaegu korraga on ilmunud kaks uuendusliku kontseptsiooniga eesti kirjanduslugu. Ma ei ole esimene ega viimane, kes ei saa jätta teie kirjanduslugu võrdlemata Hennoste monograafiaga „Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul“. Teosed on mõistagi täiesti erinevad, aga mõlemad muudavad periodiseeringut ja mõlemad on n-ö kõrvaltvaataja pilguga kirjutatud. Võib-olla saabki kirjanduse ajaloost kirjutada pigem siis, kui on väike distants. Mida teie sellest arvate?

Cornelius Hasselblatt: Kõigepealt ma ei ole nii kindel, kas minu teos on uuenduslik. Las teised otsustada. Aga kui see nii on, siis selleks on kindlasti vajalik värske, kaugelt väljastpoolt tulnud pilk.

Nagu ütlesin kümme aastat tagasi saksakeelse kirjandusloo esitlusel, on mul see probleem, et hakkasin tegelema eesti kirjandusega alles siis, kui olin 22- või 23aastane. Tavaline eesti lugeja on selleks ajaks juba tohutult palju lugenud, aga mina ei olnud mitte midagi. Pidin algusest peale tegema mingi valiku. Mille põhjal, see on teine küsimus. Loomulikult mulle näidati, pakuti, anti. Mind juhatati teoste juurde, aga see ei olnud kunagi mingi loomulik kaasamine, ma ei kasvanud üles nende teostega. See oli teadlik valimine ja pidev võrdlemine sellega, mis oli juba teada teistest kirjandustest. Võib-olla niisugune segu juhatab selle juurde, et nägemus on veidike teistsugune.

Kümme aastat tagasi, kui teie saksakeelne kirjanduslugu ilmus, diskuteeriti elavalt selle üle, kas eesti kirjandus on keelepõhine, maiskondlik või veel mingi kolmas nähtus. Teie seisukoht on „Eesti kirjanduse ajaloos“, et eesti kirjandus on „eesti keeles kirjutatud kirjavara“, mitte Eesti(maa) kirjandus. Ega te ei ole oma seisukohta muutnud?

Ei ole muutnud, aga oleks vale ütelda, et ma olen maiskondliku lähenemise vastu. Lihtsalt see on osaliselt liiga keeruline, ma ei tea, kus see siis lõpeb. Mul oli lihtsam kirjutada keelepõhiselt. Kõik need määratlused, tänu millele keegi osutub siin kandis kohalikuks elanikuks …

Mõnikord oldi siin kaks-kolm aastat, peatuti ainult läbisõiduks, Kotzebue näiteks. Kultuuriajalukku kuuluvad niisugused isikud kindlasti, aga kirjandusega on raskem.

Praegu on sama lugu Andrei Ivanoviga või soomlastega, kuigi Mika Keränen kirjutab muidugi eesti keeles. Või Hella Wuolijoki, Aino Kallas, Hans Leberecht. See on väga suur punt, kuskil tuleb seda käsitleda ja ausalt öeldes ma olen seda n-ö kõrvalt oma kirjandusloos ka käsitlenud. Aga et saavutada mingi puhas definitsioon – ma lihtsalt armastan selgust –, mõtlesin, et valin ainult keelepõhise lähenemise.

Tean, et näiteks Soomes on see teistmoodi. Soomes ei sea keegi soomerootslaste kuulumist soome kirjanduse alla kahtluse alla. Kuigi ka seal oli möödunud sajandi alguses tendents heita rootslased välja, seda siiski ei juhtunud. Nüüd on nad kogu aeg kirjanduslugudes sees ja neid tõlgitakse ka väga palju. See on sama, mis praegu Ivanoviga siin Eestis toimub: kohe tõlgitakse ja osaliselt võetakse omaks ka.

Ivanovi romaan „Peotäis põrmu“ ilmuski 2011. aastal kõigepealt eesti tõlkes, järgnes põnev segadus.

See on täitsa huvitav fenomen. Liiga vara on küll ütelda, kuidas see edasi areneb. Ma olen üht Ivanovi teost lugenud ja ei olnud eriti vaimustuses. Ma ei tea, millest see tuleb. See oli saksa keeles, „Hanumani teekond Lollandile“. Ei midagi eriti uut, seda oleme juba 20 aastat tagasi lugenud. See võib olla maitse asi ka.

Võib-olla teine lugu, aga kuulub sama teema juurde: ma ei oska mitte midagi peale hakata Paavo Matsini „Gogoli diskoga“. Lugesin. Hah? Mis see on, milleks? See on vene kirjandus eesti keeles. Kena, naljakas, aga kas siin on midagi uut? Suur osa on sellegipoolest vaimustuses, romaan sai mitu auhinda ka veel.

Tõdesin teie kirjandusloo viimase peatüki lugemist lõpetades, et kümne aastaga on siin paljugi muutunud. Enam ei ole noorte autorite rühmitused eriti olulised. Palju on tulnud uusi autoreid, kas või Matsin ja Ivanov.

Uusi autoreid on tohutult palju juurde tulnud, eestlased kirjutavad nagu hullud!

Juhul kui te oleksite kirjutanud veel ühe peatüki, viimase kümne aasta kohta, siis kes on need autorid, kes oleks seal sees? Mainite saatesõnas Andrus Kivirähka, Indrek Harglat, Andra Teedet, Maarja Kangrot …

Jaa, Kivirähk on küll praegugi sees, sest „Ivan Orava mälestused“ ja „Rehepapp“ olid 2006. aastaks juba ilmunud, aga hiljem on ta nii palju juurde kirjutanud. „Mees, kes teadis ussisõnu“ muidugi! Kõvasti on tõusnud ka Rein Raud. Tema viimaseid teoseid – „Rekonstruktsioon“ ja „Täiusliku lause surm“ – tahaksin ka tõlkida, need pakuks vist midagi saksa lugejalegi.

Kas eestivenelased oleksid selles peatükis? Mida te teeks Ivanoviga?

Nojah, sellega on nii, nagu ma ka Leberechti kuskil käsitlesin. Samuti see punt, kes on kakskeelne ja kirjutab mõlemas keeles, nagu Igor Kotjuh, oleks kindlasti kuskil sisse tulnud.

Kui tulla tagasi Ivanovi „Hanumani …“ juurde, kas võib öelda, et eesti nüüdiskirjandus ongi muust lääne kirjandusest paarkümmend aastat maas? Sel juhul oleks lääne kirjanduse näitel ka lihtne ennustada, mis siin edasi saab. Mida prognoosite?

Ei, ma kindlasti ei räägiks „aastaid maas olemisest“ või „mahajäämisest“, sellist „kolonisaatori“ viga ei tahaks korrata! Aga muidugi on võimalik, et loed midagi, mis juba tuttav teisest kontekstist või teisest kirjandusest. See aga ei tähenda, et kogu kirjandus käiks mõne teise kirjanduse või teiste kirjanduste jälgedes. Samal põhjusel ei julgeks ma midagi prognoosida.

Lisaks äsja tõlgitud teostele on eesti kirjanduse kohta teie sulest ilmunud teos eesti kirjanduse tõlgetest saksa keelde, „Estnische Literatur in deutscher Übersetzung“ (2011). Kas võib öelda, et kirjanduslugu ja tõlkelugu moodustavad ühe terviku? Missugune on olnud nende raamatute retseptsioon Saksamaal?

Võib küll. Retseptsioon oli suhteliselt hea, arvustusi oli peaaegu kümme, üldiselt positiivsed. Tõlkelugu on saksa lugejale esmatutvustus eesti kirjanduse kohta, need raamatud on suuremates teadusraamatukogudes olemas.

Tundub, et lugejatel huvi on, sest teie kirjanduslooga samal aastal ilmus Saksamaal ka üks teine eesti kirjanduse ajalugu, olgugi õige õhuke, Armin Hetzerilt.

Ma ei tahaks kommenteerida kolleegide teoseid, sellest võib halb maik suhu jääda. Ainult nii palju, et Hetzer pole ju minu teada eesti kirjanduse spetsialist ega asjatundja. See on üks väga kummaline teos, igalt poolt kokku kirjutatud.

Paljudele on kogumiku „Eemalt vaadates“ puhul korda läinud naissoost kirjanikest kõnelevad artiklid, samuti mõningate unustatud autorite taasavastamine. Võib vist öelda, et teid võlub kirjanduslik perifeeria.

See tuleb sellest, et ma olen igasuguse traditsiooni vastane. Traditsioon tsementeerib vana ega anna ruumi uuele. Sellepärast mõtlen ma alati, kui keegi on väga hinnatud autor: hea küll, võib ju olla, aga ma tahan selle taha vaadata, samuti vaadata neid, kes on pisut unustatud või kõrvale pandud.

Kes on eesti kirjanikest olnud teile kui lugejale subjektiivselt kõige olulisem?

Ma ei tea, kas on olemas sellist üht konkreetset autorit. Mati Unt vast oli selline autor. Kui teda lugesin, mõtlesin, et siin ei ole küll üldse näha, et ta elab poliitilises mõttes teises maailmas. Lääs, ida – seda küsimust ei olnud teda lugedes olemas. Jaan Krossi olen muidugi ka väga armastama hakanud. Ja Viivi Luik – ning mitte üksnes sellepärast, et ta oli üks mu esimesi. „Seitsmes rahukevad“ oli omal ajal üsna suur sündmus, ka minu jaoks.

Kes on aga teile olulised (meie mõistes) välisautorid?

Emakeeles olid mulle kõige olulisemad Heinrich Böll ja Max Frisch, inglise kirjandusest George Orwell, kes on ju palju rohkem kirjutanud kui ainult kuulsad „Loomade farm“ ja „1984“. Michel Tournier on hea, Väinö Linna, Kari Hotakainen, Tom Lanoye, oh, neid on nii palju.

Olete palju tähelepanu pööranud ka eestlaste rahvuseeposele. Äsja ilmus teilt ingliskeelne raamat, „Kalevipoeg Studies. The Creation and Reception of an Epic“. Tegu on seejuures esimese ingliskeelse monograafiaga Kalevipojast.

See oli tegelikult naljakas avastus. Mul oli varem üht-teist „Kalevipoja“ kohta avaldatud, mõtlesin, et panen kokku ja avaldan inglise keeles, sest mingit teist keelt kui inglise keel enam ei loeta. Töö käigus aga artiklikogumik kasvas, muutus ja sellest sai monograafia, kus on osaliselt uusi asju ka.

Saksa keeles oli olemas Wilhelm Schotti monograafia aastast 1863, prantsuse keeles Alexander Büchneri oma, väga lühikene „L’hercule de l’Esthonie“ (1865). Inglise keeles oli ainult 1895. aastal ilmunud W. F. Kirby ümberjutustus.

Miks te pakkusite „Kalevipoja” monograafia just Soome kirjastusele avaldada, kas eestlased ei oleks tahtnud?

Vastupidi! Ma nimme ei tahtnud, et see Eestis ilmuks. Uurimuse reputatsioon on kõrgem, kui see ilmub välismaal. Kui keegi Ameerikas loeb inglise keeles, et selle raamatu on välja andnud Soome Kirjanduse Selts (Finnish Literature Society), on see midagi muud, kui see, et Eestis on ilmunud midagi eesti eepose kohta. Soome Kirjanduse Seltsi kirjastuse puhul on meil tegu väga hinnatud kirjastusega, selle sarja „Studia Fennica Folkloristica“ puhul väga hinnatud folkloristikasarjaga. Nii kõrge staatusega kirjastusi Eestis ei olegi. Võib-olla Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli kirjastus pürgivad sinnapoole, aga see ei lähe nii ruttu, 25 aastaga ei jõua sama kaugele kui 175 aastaga.

Kirjastus on aga üsna tähtis tegur kirjandusväljal. Kirjastus peab hea olema, sest trükkida, köita, kuskilt ISBN-number võtta, Kulkast 2000 eurot saada ja siis raamat avaldada – see pole üldse kunst. Sellepärast läksin Soome.

Milles seisneb teie arvates praeguses maailmas kirjanduslugude mõte, miks me neid vajame?

Me vajame kirjanduslikul maailmamerel majakaid. Selles on nii palju tekste. Kirjanduslugu on kellegi poolt tehtud valimik. Uus lugeja ei orienteeru ilma selleta üldse, seepärast usun, et selline raamat on talle kasulik, samuti välismaalt tulnud inimestele. Kuigi kirjanduslood ei ole enam eriti moes ja isegi ülikoolides enam ei õpetata kirjandust, vaid ainult kultuuriajalugu või midagi niisugust.

Millega te ennekõike tegelete nüüd, kus igapäevaselt tudengeid enam ei õpeta? Groningeni Ülikooli otsus soome-ugri keelte ja kultuuride õppetool sulgeda ei tee talle mingil moel au, kuigi ilmselt on tegu vaid laiema probleemi väikese sümptomiga.

Teatud mõttes on minu missiooniks väiksemad nähtavaks teha. Olles fennougristika õppejõud, on sel alal ehk üht-teist tehtud, ning nüüd võib seda teisel viisil teha. Tõlkimine on üks asi, mida ma edaspidi kindlasti hakkan tegema. Mulle meeldib see tegevus, ikkagi tegelemine oma emakeelega, mis on väga põnev ja ilus asi. Aga teadustööga jätkan mingil viisil samuti, vaatame, kuhu mõtted rändavad ja mis paeluma hakkab. Ausalt öeldes, ma ise ka ei tea veel täpselt!

Olete algust teinud eestlaste lugemise ajaloo uurimisega. Kogumikus „Eemalt vaadateski“ on artikkel „Kui(das) Eestis hakati lugema(?) Eesti lugemisajaloo visand“.1 Kas varsti võib oodata mahukamat lugemislugu?

Ei, aga see on üks neist asjadest, millega edasi minna, see on mul meeles ja peas, mõtlen sellele kord kuus vähemalt. Kui lugesin Hennoste retsensiooni, kus ta ütles, et see artikkel oli talle haarav,2 mõtlesin, et kui Hennoste ka niiviisi kirjutab, eks ma siis peaks tõesti selle ära tegema.

Tulin eestlaste lugemisloo ideele kirjanduslugu kirjutades, sest ma mõtlesin: kena küll, selline on siis eestikeelsete tekstide areng olnud, see on kujundanud eestlaste maailmapilti, aga nad on ju muid asju ka lugenud kui eestikeelset kirjavara. Lugemist on paraku raske uurida. Võrdlusena on olemas uurimused hispaania, saksa ja vene lugemisajaloo kohta.

Üks liin eesti kirjanduses on kahtlemata Astrid Lindgreni ja Bullerby liin. Ma ei tea, kuidas hollandi kirjanduses, aga Saksamaal on samamoodi. Mina olen Lindgreniga üles kasvanud ja siis loen, kuidas Tõnu Õnnepalu kirjeldab seda „Paradiisis“ või „Mandalas“ ning äsja ütles Loomingus Jim Ashilevi, et tema lugemiselamus oli Lindgren.

See on huvitav, sest näitab, et kultuuristruktuurid on sügavamal kui see, kuhumaani nõukogude võim ulatus. Arvan, et Hollandis loeti rohkem „Alice’it Imedemaal“ ja „Karupoeg Puhhi“. Neid mina ei lugenud, mitte sellepärast, et mu vanemad oleks olnud inglisevastased, aga meil oli miskipärast Lindgreni-traditsioon. Lindgreni teoseid on Saksamaal ka rohkem tõlgitud kui Hollandis, samamoodi Eestis. Võib-olla sellepärast, et mingi saksa traditsioon oli siin veel olemas. Kui nii, siis on ikkagi imelik, kuidas see on võimalik. Oli ju sõda ja nõukogustamine ja kõik.

Soovitus lugejale. Missugusest teie neljast raamatust peaks ta lugemist alustama?

Need on nii erinevad. „Eemalt vaadates“ on ju raamat, mida ei saa üldse läbi lugeda, tahtmise ja võimaluse korral võib sealt midagi välja võtta. Seevastu mälestusteraamat on kompaktne asi.

Ütlete mälestusteraamatus Eesti kohta, et vana arm ei roosteta …

Jaa, sellepärast ma ju istungi siin.

Need mälestused ei ole tegelikult õiged mälestused. Nad on hüppelised. Tegelen raamatus teadlikult ainult oma elu selle osaga, mis on seotud Eestiga, kuigi sedagi on üsna palju. Kui keegi seda loeb, siis ta saab aru, kuidas see välismaa hull tuleb selle peale, et võiks Eestiga tegelema hakata. See on seletuskiri iseendale ja eestlastele.

Väga tähtis aga oli mulle ka teadmine, et siin unustatakse üsna kiiresti, kuidas asjad olid 25–35 aastat tagasi. Võib-olla on see hea, aga mõnikord mind siiski ärritab see, et siin puudub ajalooline sügavus. Nii et ka pildi korrigeerimiseks oli mul vaja mälestused kirja panna.

1 Artikkel esmailmus ajakirjas Vikerkaar 2011. aastal (nr 1–2).

2 Tiit Hennoste, Cornelius Hasselblatti kanoniseerimine. – Looming 2016, nr 5.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar