Kiirustamise kaval lõks

Priit Kruus

Kuna Tiina Laanemi loomingus on tähelepanu teravik suunatud inimese kirjeldamisele, siis ootaks temalt ennekõike läbitöötatud karaktereid.Tiina Laanemi loomingus paistab psühholoogiline realism olevat elujõus, aga kas ka heas vormis, seda on raskem öelda. Mingi sundmõtte ajel tahaks Laanemi kui eelmise romaanivõistluse võitja teose liigitada kuskile kõrgemale meelelahutuskirjandusest ja naisteajakirja-lisast. Siis võiks kinnitada temale pandud lootuste täitumist, öelda, et auhind kui innustav ja pedagoogiline akt on end õigustanud. Kas Laanemile anti romaani „Väikesed vanamehed” eest peaauhind avansina, lootustandvuse eest? Eelkõige on minus süvendanud seda muljet võiduromaani arvustamise kogemus (1). 

„Väikesed vanamehed” oli karakteritega täidetud tervik-narratiiv, millele lisas põnevust meheliku vaatepunki kasutamine, kohakirjeldus ja kus oli ikkagi olemas tegevustikku käivitav intriig. Nõrkadeks külgedeks olid karakterite skemaatilisus, paljude arvates stereotüüpsus, aga, mis peamine, Laanem valdas selles raamatus muljetavaldavalt hästi loojutustamist, kuigi ei kasutanud ära kõiki loost välja kasvanud võimalusi ja intriige ning lõpetas romaani usutavasti kiirustades, otsi kokku traageldades. „Teise albumi sündroom” on raske nähtus. Eelkõige seetõttu, et nimetatud sündroom on kriitikul sama akuutne kui autoril.  On näha, et Laanem on teinud olulisi muutusi, et „Sidrunid ja siilid” oleks teistsugune romaan kui tema eelkäija. Esimeseks erinevuseks on loo ajatelje lõhkumine, see kõigub vahemikus aasta kuni poolteist, peatükkide pealkirjad on ähmased ja kuivad, nagu „Jaanuari algus 2007”, „Mai keskpaik 2006”, „Juuli 2006”. Sellega tahetakse luua filmilikku montaažiefekti, kuid efekt jääb nõrgaks. Miks?

Laanemil on siin romaanis puudu just need tugevad omadused, mis olid „Väikestes vanameestes”: olustiku ja tegevuse kirjeldus on taandunud, alles on jäänud vaid kaks ajakirjanduslikku võtet: tegelase portreekirjeldus ja  dialoogid koos mänglevate saatelausetega. Need teevad narratiivi veelgi hapramaks ja kesisemaks. Kuna Laanemi loomingus on tähelepanu teravik suunatud inimese kirjeldamisele, siis ootaks temalt ennekõike läbitöötatud karaktereid. Kvantiteet selles raamatus on hea: pidetu ja rahmeldav suhtekorraldaja Ralf, kogelev ja tagasihoidlik ajakirjanik Robert, lapsepõlves traumeeritud näitlejanna Nora, küüniline pankur-poliitik Ott, jobu Martin … Narratiiv ongi täidetud nendest tüüpidest kirjutatud portreelugudega, mis on üsna konspektiivsed, paari lausega võetakse kokku tegelase iseloom, kujunemislugu,  suhted teistega. Reegel võiks olla hoopis, et seletamise asemel tuleb näidata. Näiteks Oti keskmise lapse kompleks, mis teeb temast hoolimatu inimese ja põhjustab Norale palju kannatusi, oleks võinud tulla välja mõne terava situatsiooni kaudu, millest lugeja oleks ise võinud järeldusi teha, aga selle asemel kiirustab Laanem andma lugejale kiiret briifingut: ta pigem teavitab, mitte ei lase lool ja karakteritel end ise lahti veeretada. „Sidrunid ja siilid” vajanuks kas sadakond lisalehekülge või tegelaskonna kärpimist, kuna tegevustik kannatab selle suuruse all. Näiteks Nora ja Oti teravad suhted ei jõuagi kuhugi välja, ühel hetkel asendab Oti Ralf ning ka nende läbikäimine jääb ähmaseks, sest kiirestikiiresti lülituvad tegevusse tegelased minevikust, kelle kohta saadakse teada pööningult leitud kirjade kaudu. Tegelaste ja ajamõõtme virvarr lõpeb eikuskil, lõpplahendus on hollywoodlikult mittemidagiütlev:

Nora ja Ralf lähevad koos lennuki peale, et minna ümbermaailmareisile. Raamatu lõpp sarnaneb „Väikeste vanameestega” omaga, seda tähistab plaan asutada tegevuspaigaks olnud saarele vaimusanatoorium pingul närvidega inimeste aitamiseks. Seekord otsustavad Nora ja Ralf ravida iseennast. „Uue elu alustamine”,  „aja mahavõtmine”, „hoorattalt mahahüppamine” on tänase stressiravi võtmesõnad, seega on maailmavaateline alus Laanemi teoste lõppudel olemas, kuid pinge ja kulminatsiooni seisukohalt on need äkilised, visandlikud ja liiga igavad. Muuseas, oma väike vanamees on olemas ka selles raamatus – elutark kalur Kusti, kes „Väikeste vanameeste” tegelase Johanniga sarnaselt sõnastab eemaltvaataja hinnangu rahmeldava metropoliidi kohta: „Häh, kas sa arvad, et linnas ei elatagi enda sita otsas? Ainult et sitt on inimese enda sees ja seda juba hargiga välja ei viska” (lk 106).  Maaläheduse ja linnaelu vastandamine on Laanemi loomingus sümpaatne programm. Ta võiks kirjutada ka mõne eduloo sellest, kuidas inimesed mõttetu ja närvilise linnaelu hülgavad. See oleks põnevam, võrreldes senisega, kus piirdutakse pealispinnaliselt mõne noore linnainimese ja vana maainimese kokkupõrke kirjeldusega ja näidatakse, mil moel nende tüpaažid erinevad.

Maainimene, kes mõistab loomadest rääkida ja peseb kanamunadega juukseid, on muidugi leiuna lõbus, kuid selline värvikas tegelane väärib ju ometi narratiivis ka suuremat positsiooni, mitte ainult koomilise külalisesineja kohta.  „Sidrunite ja siilide” rikkalik tegelaste valik on seega ühtlasi raamatu nõrkus, üldjoontes on raamatul viis-kuus kõrvaltegelast ja paar-kolm episoodilist tegelast. Mööngem, et mitme karakteri põhine panoraamromaan kaasajast on keerulisemaid romaane. Seejuures on sümpaatne Laanemi ambitsioon luua galeriid tänastest emotsionaalselt kõikuvatest ja eksistentsiaalselt eksinud linnainimestest. Soojus, mida tema puhul rõhutatakse, on kindlasti tuntav. See soojus märgib eelkõige inimlikku uudishimu, mis ei torgi, nääguta ega hõõru nina alla – nii nagu sotsiaalkriitika eesti kirjanduses – nii proosas kui luules – kipub  olema.

Laanem kui autor on mingi põnev kombinatsioon grupiterapeudist ja sotsiaalse närviga kirjanikust, kelle raamatu läbilugemine võib kindlasti mõnelegi inimesele mõjuda kui motivatsioonikoolitus. Seesugused „inimesed, avage oma silmad” laadis pöördumiste rohkus, olgu need filmi, raamatu või artikli vormis, on praeguse ajastu vaimuprobleemide puhul korraga nii sümptom kui ravi. Jõudu Laanemile, et meie aja inimesi põhjalikult läbi töötada! Seekordne raamat on ka ise jäänud kiirustamise ja pinnapealsuse kavalasse lõksu.

1 Priit Kruus, Väikesed vanamehed ja suured romaanid. – Sirp 24. VIII 2007.