Kes kardab Gustav Suitsu?

Tiina Kirss

Leili Iher, Gustav Suitsu jälil. Fakte ja mõtisklusi. Toimetanud Brita Melts. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2011. 600 lk.

Professor Gustav Suitsu on näinud oma vaimusilma ees Tartu ülikooli kateedris seismas paljud 1920. ning 1930. aastate Eesti Vabariigi Tartu ülikooli humaniora tudengid. Nad mäletavad Suitsu oreooli, tema oodatust kõhetumat profiili ning tema ootamatult kandvat häält. Omamoodi legend on ka tema loengute küllaltki sagedane ärajätmine, väidetavalt sellepärast, et ta polnud enda arvates oma materjali piisavalt läbi töötanud. Enne rahvusülikooli loomist Eestis, aastatel 1911–1917, ei olnud aga Gustav Suitsul õnnestunud Soomes oma Helsingi ülikooli diplomile vastavat tööd leida: takistuseks sai asjaolu, et ta ei olnud Soome kodanik, Eestis aga polnud seesuguseid ametikohti olemaski. Doktoriväitekirja kirjutades tuli tal leiba teenida koolmeistrina. Saksa keele Oberlehrer’i eksamit ta hoolsale ettevalmistusele vaatamata ei sooritanud, kuid 1913. aastal sai ta palgatööks soome ja rootsi keele õpetamine Helsingi vene gümnaasiumis. Suits ei olnud „külmetav kunstnik”, kes ihales boheemlase elu järele, ka kauaoodatud Pariisi reisi tuli korduvalt edasi lükata. Nimelt tuli tal 1912. kevadel Tartusse naasta: varitses „soldatihirm” ning vastselt kinnitatud Eesti Kirjanikkude Selts Noor-Eesti vajas argist organiseerimist. Pariisi jõudis Suits Helsingi ülikooli reisistipendiumiga alles kevadel 1914, kuid jäi juba samal suvel sõja jalgu. Jõudnud augustis läbi raskuste tagasi Helsingisse, päästis Suitsu tegevsõjaväeteenistusest ning Esimese maailmasõja rindele saatmisest tema kehv silmanägemine ning vabatahtlik täiskoormusega teenistus Sveaborgi merekindluse raamatupidajana lisaks koolmeistri täiskoormusele. Omamoodi kurioossed on ka Suitsu professoriaastate alguse materiaalsed raskused – ka see, et 1919. aastal Tartu ülikooli professoriks kutsutuna läks aastaid, enne kui ta leidis 1924. aastal Tartus sobiva korteri, kuhu oma perekond majutada. Luuletaja, õpetlase, Noor-Eesti liikumise ideoloogi ning professori argielu, tema pendeldava liikumise rütm Soome ja Eesti vahel, tema lühike, kuid kirglik poliitikupõlv ning elu lõpp Rootsi paguluses leiavad Leili Iheri 2011. aastal ilmunud monograafias ulatuslikku dokumenteerimist.

Metodoloogilist
„Gustav Suitsu jälil” on mitmeid aastaid küpsenud teos, Leili Iheri elutöö. Tundub, et monograafia osad on kirjutatud eri ajal ning hiljem ühtede kaante vahele paigutatud. Lähemat seletust nende kujunemise kohta küll antud pole. Nii üksikasjalik, põhjalik ning pikaajaline elulukku süvenemine paneb mõtlema, et küllap on Leili Iher üks neid haruldasi biograafe, kes suudab peast tsiteerida (kui mitte seejärel ka dateerida) igat Suitsu luuletust, siduda selle mitte ainult tema loomingubiograafiaga, vaid seostada luuletused omavahel vabalt ning sundimatult – kujundite, retooriliste figuuride ning temaatiliste liinide järgi. Tundub, et nii söövitunud pilt Suitsu loomingust kui ka pikk arhiivikogemus on olnud Leili Iheri puhul ideaalne eeltingimus Leben und Werk’i tüüpi raamatu kirjutamiseks. Iheri monograafia siht on olnud luua detailne kronoloogiline faktoloogiline rekonstruktsioon Gustav Suitsu kui luuletaja, nooreestlase, kirjandusteadlase, poliitiku, professori, aga ka mehe ja sõbra elust. Selle eesmärgi on Iher täide viinud raamatu I ja III osas, ka II osas, mille algusesse on eksinud alapeatükk „Materiaalsed probleemid”. Raamatu tagasihoidliku alapealkirja teise poole, s.t nn mõtiskluste alla kuuluvad Suitsu elu tõlgendused tema lähedaste mälestuste, Suitsu enda kirjavahetuse ning Teise maailmasõja aegsest tulekahjust pääsenud päevikumärkmete põhjal. Siin ilmneb ka raamatu kaudsem siht: „rõhuasetus Gustav Suitsu isiksuse ja luuletekstide seosele” (lk 9), mille suunas liigub Iher raamatu V ja VI osas, käsitledes Suitsu luule kaudu tema loomingulist siseelu. Mõtiskluste valda kuuluvad ka raamatu II ning IV osa, kus Iher üritab selgitada Gustav Suitsu maailmavaadet ning „mõttelist omailma”, tema poliitilisi suundumisi ning elukestvaid filosoofilisi vastuolusid. II osa pealkiri „Intellekti jõujooned – kontseptuaalsed tõuke- ja tõmbejõud” annab lugejale märku selle kirjaniku siseelu kaardistamise (üli)komplekssusest.
Iheri monograafial on barokselt keeruline struktuur. See koosneb rohketest peatükkide alajaotustest, mis algavad deklaratiivses toonis pisikokkuvõtetega. Päistes esineb abstraktseid, varjundirohkeid liitsõnu (piirjooned, sõlmküsimused, rajajooned), kuid autori kasutuses need sõnad end mõistetena ei ava. Veelgi tihkemaks läheb tekst rõhutatud fraaside tõttu (kaldkiri, paksendatud või allajoonitud kiri). Jääb mulje, et analüütiline-asjalik monograafiline stiil ei ole Iheri meelest piisavalt reljeefne ja tal on tulnud see dünaamilisemaks kujundada visuaalsete, käegakatsutavate rõhuasetustega. Kuna asjalik stiil eeldab ka tsitaate ning joonealuseid ning lõpuviiteid (522 lehekülje teksti kohta kokku 1806!), on lehekülg läinud nii kirjuks, et juba lause ning lõigu tasemel on lugejal seda raske jälgida. See näiliselt tekstikorrastuslik probleem tähendab ühtlasi sügavamaid puudujääke monograafia mõtestamises.
Suitsu monograafias on asetatud traditsioonilisem elulookäsitlus raamatu algusesse. Esimene osa (181 lk) hõlmab terve Gustav Suitsu elukaare sünnist surmani (1883–1956). Iseenesest kujutabki raamatu esimene osa iseseisvat biograafiat, mille oleks võinud avaldada eraldi, kuid see ilmselt ei rahuldanud Iherit autorina. Raamatu järgmises kolmes osas on ta asunud biograafilist materjali eri aspektidest täiendama (et mitte öelda: läbi töötama), kaasates üha rohkem Suitsu luuletusi kui eluloolist substraati. Tulemuseks on omapärane katse kirjutada ühtaegu psühhobiograafia ja Suitsu luule kriitiline analüüs. Need püüdlused kisuvad siiski eri suunda. Ideaalis võimendaksid ning täiendaksid need kolm kihti, s.o Gustav Suitsu elukäik, tema mõttemaailm ja luuletuste poeetika, üksteist, kuid puudu on jõulised analüütilised küsimused, mis neid seoksid. Kultuurilooline taustmaterjal, mis on mõnikord informatiivnegi (nt Helsingi linna elanike arv aastal 1910, lk 55), on lõdvalt biograafilise materjali ümber seatud ega haaku biograafiliste tähelepanekute pinnalt tehtud analüüsiga.
Luule vohamine kogu biograafilises tekstis on Iheri raamatu puhul peamisi lugemistakistusi. Metodoloogiliselt problemaatiline on eeldus, et luule seletab elu ning elu omakorda luulet, olgu luuleteksti otsese lugemise või analüütilise vahendamise kaudu. Iher on sellega eksinud rägastikku, millest tal pole õnnestunud väljuda ei kontseptualiseerimise ega analüütilise ristlugemisega. Võime küll väita, et luulelooming on isiku või ajastu „peegel”. Kui palju saab selle väite abil aga avada ajastut või luuleloomingut, rääkimata biograafia, ajaloo, kultuuriajaloo ning loomingu omavahelistest seostest, mis võivad toimida eri üldistusastmel? Tõenäolisem on, et tegemist on kõver- või ebapeegliga ehk üldse mitte peegliga: looming, elu ja ajastu võivad kulgeda käänuliselt, teineteist summutades, võimendades või (üllatuslikult) üldsegi mitte suhestudes. Teatavasti ei ole looming šifreeritud elulugu ega selle allegooria. Biograaf ei pea oma „jälitamistöös” arvestama mitte ainult intiimsete tahkude avastamisega uuritava isiklikus elus (need on Iher Suitsu puhul viisaka diskreetsusega rahule jätnud), vaid ka lünkade ning laussaladustega, mida ta seletada ei suuda ning mis jäävadki seletamatuks. See, et Suitsu luule võtab Iheri analüütilise teksti väänkasvuna üle, heidutab lugejat tõsiselt (kui mitte fataalselt), eriti kui ühes lauses tsiteeritakse kahte või rohkemat luulefraasi või -fragmenti, mis lõhub ka luuleteksti. Selline tekst on arusaadav vaid autorile endale kui Umberto Eco mõttes „ideaalsele lugejale”, kes viibib imaginaarse poeediga loodud omailmas kahekesi.

Gustav Suits pagulase ja poliitikuna
Leili Iheri mahukas monograafias on mitu huviäratavat teemat, mille käsitlemisega autor täiustab lugeja teadmisi XX sajandi alguse eesti kultuuriloo koha. Mainin siinkohal vaid kahte.
Gustav Suitsu pagulus Rootsis 1944. aastast kuni surmani 1956. aastal ei olnud tema esimene ega ainus maapagu. Suvel 1901, pärast gümnaasiumi V klassi lõpetamist, sõitis Suits esimest korda Soome kodukooliõpetajaks, õppis 1905–1910 Helsingi ülikoolis ning reisis seejärel tihti Eesti ja Soome vahel, ka pärast professoriks kutsumist Tartusse 1919. aastal. Soome keele oli Suits iseõppijana omandanud juba gümnaasiumiaastatel Tartus, osalt Karl Eduard Söödi õhutusel Mihkel Veske õpiku toel, ning seda keelt ka õpetanud. Eestisse püsivamalt elama asudes säilitas Suits oma sidemed Soomega. Oli ju ta abikaasa Aino Thauvón-Suits soomlanna ning lisaks perekondlikele ning kutsealastele suhetele oli Gustav Suitsul Soomes ka palju sõpru. Huvitav on Iheri raamatu I osas lugeda Suitsu esimesest Rootsi reisist veebruaris 1906, mil ta saatis (ehk kattis) valepassi ning olematu rootsi keele oskusega Otto Strandmani, enne kui too suundus edasi turvalisemasse Šveitsi-eksiili. Üliõpilane Suits, kes ei saanud rahapuudusel Helsingisse tagasi sõita, avastas enda jaoks Stockholmi linna ning kohtus omal initsiatiivil kirjandusteaduse korüfee Georg Brandesega (lk 58). Suitsu esimene Stockholmi reis lõppes õnnelikult, sest Eesti Üliõpilaste Selts saatis talle kodumaalt 75 rubla. Aastail 1911–1917 oli Suitsu mitmepaiksuse üheks põhjuseks töövõimaluste puudumine kodumaal. Selle perioodi painajalikumaks osaks peab Iher aastaid 1915–1917, kui Suitsu „pääsematus kodumaale tööle (teda) ruineeris”, mis väljendus ka kibestunud avalikus kirjas Eesti riigivolikogu saadikutele ning sellele järgnenud kommentaarides Postimehes. Gustav Suitsu mitmepaiksust, ka mõistete „maapagu” ja „eksiil” tähendust Suitsule kui mitmekeelsele eurooplasele, kes võis ilma suhtlemisraskusteta ringi liikuda nii Skandinaavias, Vene impeeriumis kui ka Mandri-Euroopas, oleks võinud Iher monograafias sügavamalt analüüsida. See teema on kokku võetud vaid märkusega, et nii Aino kui ka Gustav Suits pidasid Rootsit alati heaks sadamaks.
Suitsu sõjajärgse maapao käsitlemine jääb Leili Iheri raamatus kasinaks. Seda osa oleks võinud täiendada Suitsu arhiivi materjaliga, mis jõudis Rootsist Eesti Kirjandusmuuseumisse aastatel 1993 ja 1996. Arhiivi saabumisest kirjutati ka ajalehes. Jääb teadmata, miks Iher seda vaatama ei tõtanud. Ehk oli Iheri käsikiri selle aja peale seisnud mõnda aega valmis kujul ning ta ei tahtnud sinna enam muudatusi teha?
Gustav Suitsu lühikest ja intensiivset poliitikuelu käsitletakse raamatu I osas kahest aspektist: üks on mikrokronoloogiline vaade tegevusele ning tekstidele (kõned, esinemised, pühendusluuletused jne) ning teine luulekogu „Elu tuli” ning 1917. ja 1918. aastal kirjutatud luuletuste vaatlus. Uurimata on jäänud Suitsu poliitiline mõte. Seda oleks pidanud käsitlema luuletekstide, aga ka Suitsu artiklite ning kõnede sisu analüüsimise kaudu. I osa teine alapeatükk „Gustav Suitsu poliitiline südametunnistus” algab sekundaarallikatest refereeritud 1917. ja 1918. aasta poliitiliste sündmustega Eestis, tänuväärselt ilmestavad seda tsitaadid Hans Kruusi mälestustest Gustav Suitsust.* Suitsu poliitilise mõtte avamisel on Iher piirdunud tema Soome-Eesti Uniooni ning Töövabariigi ideede mainimisega. Viimase esitas Suits kõnes rahva põllumajanduse kongressil 5. jaanuaril 1918 Oleviste kirikus (vt lk 102–103). Edasi rõhutab Iher Suitsu kaasautorsust omariikluse idees. Suitsu poliitilist mõtet otsib lugeja ehk raamatu II peatüki alaosast 3.1 „Vabadus ja rahvusriik” (lk 234–241), aga tulemuseta. Kas on võimalik, et biograaf kardab esitada Suitsu sotsiaaldemokraatlikke veendumusi? Ehk on ta jahutanud need maha ümmarguse kokkuvõttega, kus üritab seletada, miks Suits poliitika-elust lahkus? „Aasta 1917 andis Gustav Suitsu kogemusse väga palju elutarkust ja võttis temalt väga palju illusioone. Kui see oli pöördeaasta eestlaste ajaloolises riikluse loomises, siis filosoofiakandidaadi jaoks oli see lisaks pöördeaasta isiklikus perspektiivis: ta lõpetas aktiivses poliitikas osalemise ja kasutas saadud kogemusi oma üldise elutunde, iseenese seesmise omailma tegeliku ehitusmaterjalina. See pöördeaasta virgutas Gustav Suitsu kirjandusala suunas ja küllap kandis nõnda parimat vajalikku vilja tärkavas eesti omakultuuris” (lk 110). Monograafialt, mille autor on otseselt püüelnud „kontseptuaalsuse” poole, oleks oodanud Suitsu poliitilise mõtte ning selle mõtte lätete sügavamat analüüsi, alates 1905. aasta „võitluse päevist” kuni Eesti omariikluse esimeste aastateni.

Soovitusi biograafile
„Gustav Suitsu jälil” on küll mitu korda ümber kirjutatud, kuid läbi kirjutamata jäänud tekst. Katsed peatükkide vahel sildu luua ning nende kihte omavahel ühendada, näiteks II osa alguses kontseptualismi mõiste defineerimisega (paraku vaid leksikonide ning mõistete „mentefakt” ning „omailm” toel, lk 186–191), on ülepingutatud. Kannatlik lugeja võib monograafiast mõndagi uut õppida Gustav Suitsu elu ja töö kohta, eriti faktide tasemel, ning saada palju asjalikke vihjeid, kuidas jätkata oma uurimisteekonda järgmistes allikaringides. Paraku on aga suur oht, et Iheri monumentaalne monograafia heidutab lugejat ülikeerulise sünteesimata struktuuriga ning lugeja jääbki Gustav Suitsu pelgama. Võib-olla oleks Leili Iher võinud oma suure töö vilja hakata järgemööda avaldama juba mõned aastad varem ehk kirjutanud hoopis mitu eri lähenemisnurgaga Suitsu-käsitlust? Kirjandusteadlane küsib ka (põhjendatult), miks hurjutab autor nii sageli Nigol Andresenit ideoloogiliste puudujääkide pärast, kui Andresen on raamatus „Suits ja tuli” (1983) saavutanud Suitsu biograafia ja tema luuleloomingu analüüsi tasakaalukama lõimingu.
Kuigi biograafi tööd isikulooliste materjalidega ei asenda miski, nõuab biograafia narratiivi loomiseks ka mudeleid. Siin pakub head eeskuju tänapäeva maailmakirjandus. Kirjanike biograafiate hulgast, kus on suudetud „elu ja loomingu” mustrisse uut värskust ning ülesehituslikku leidlikkust tuua, võiks mainida Elizabeth Young-Bruehli Hannah Arendti elulugu (1982) ja Sigrid Weigeli käsitlust Ingeborg Bachmannist (1999), aga ka Leon Edeli mitmeköitelist kultuuriloolist biograafiat Henry Jamesist (1953–1972).
Eesti keeles on kultuuriloolisi biograafiaid kahetsusväärselt vähe kirjutatud ning tõenäosus, et see seis lähitulevikus muutub, on minimaalne, arvestades asjaolu, et teaduse hindamissüsteemis jätkub monograafia alahindamine. Kui elavad teadlased võivadki monograafilise eneseväljendusega oma mainet kahjustada, siis neid, kes lahkunud teispoolsusesse, ei ohusta see ometi mitte. Siiamaani on teadmata põhjustel avaldamata Jaan Roosi Suitsu-monograafia käsikiri (KM EKLA, f 236, m 18), millele Iher osutab kasinalt, vaid paaril korral (nt lk 167). Ometi ei saa see teos talle kui heale arhiivitundjale teadmata olla ning eesti kirjanduse uurijad oleksid hoolega jälginud, kuidas Iher selle tekstiga dialoogi on astunud. Jääb vaid loota, et Gustav Suitsu kohta ilmub tulevikus nii seni raskesti kättesaadavat arhiivivara kui ka hulganisti huvipakkuvaid käsitlusi.

* Hans Kruus, Murdekuudel 1917–1918. Mälestusi ühenduses G. Suitsuga. – Looming 1933, nr 9, lk 1026–1041. (Ajakirjanumber sisaldab ka Jaan Kärneri, Ants Orase, Henrik Visnapuu ja Johannes Semperi kirjutisi Gustav Suitsust. – Toim.)

Tsitaat

Gustav Suits: „Eesti töörahvas ei nõua mitte rahvusliku separatismi, vaid ühe proletaarse revolutsiooni eeskava punkti teostamist: rahvavõimulise Eesti kuulutamist ise­seisvaks vabariigiks. Küllalt on eesti rahvas 700 aasta kestel kannatanud Saksa ja Vene saagitsejate ja võimupidajate all. Küllalt on eesti rahva pojad maailmasõjas ohvreid toonud asja eest, mis nende oma ei ole olnud. Nüüd näib rahvusvaheline tund löönud olevat ka eesti vägistatud rahvuse vabastamiseks, aeg kätte jõudnud meie seitsmesaja aasta eest katkestatud rahvavõimulise riikliku arenemise jätkamiseks. [—] Soome lahe kummalgi rannikul on mõeldav Soome ja Eesti vabariikide lepingu­pärane reaalunioon kummagi rahvaesinduse soovil ja rahvusvaheliselt kindlustatud rahvahääletuse eeldusel.”

Gustav Suits, Eesti Töövabariik. Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei märgukiri Eesti iseseisvuse küsimuses. 1917. Rmt: Gustav Suits, Vabaduse väraval. Ilmamaa, 2002, lk 83, 93.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming