Keel on sõiduriist, millega Dante läbis Põrgu ringe

Miriam McIlfatrick-Ksenofontov

Intervjuu Belfasti luuletaja, esseisti, romaanikirjaniku, muusiku ja tõlkija Ciarán Carsoniga      Miriam McIlfatrick-Ksenofontov: 9. ja 10. aprillil Tallinna ülikoolis toimuva tõlkekeele  metodoloogia konverentsi pealkiri „Kultuuride ja tekstide vahel: marsruute tõlkeloos” on teie kui luuletaja ja tõlkija loominguga näikse et otseselt seotud, sest olete tõlkinud inglise keelde tekste nii erinevatest keeltest ja ajastutest, kui seda on uuem prantsuse ja rumeenia luule, vanaiiri luule ja eepika ja Dante „Inferno”. Mis aitab teil orienteeruda keelte, tekstide ja  kultuuride vahelises piiririigis – kui see on see nimetus?        Ciarán Carson: Mõeldes tekstist, mõtlen ma tekstiilist. Sain hiljuti kokku luuletaja Jane Weiriga, kelle kogus „Paku kõnnitamine” („Walking the Block”) on juttu kangale trükkimisest käsitsi valmistatud trükipakkudega: nendega tuleb kangas ühest servast teiseni läbi käia. See on muuseas ilus raamat, Jane’i luuletuste vahel on lehed fotodega tekstiilist. Käsitsi trükitud kangal on riimid ja kordused pisut viltu, mitte nii nagu masinaga trükitult. Neis  on inimliku rütmi jälg, ebatäiuslikkuse tunne. Samamoodi meeldivad Jane’ile käsitsi kootud kanga puudused, konarused ja pulstid. Mõtlen, et tõlkimine ongi originaali tekstimaterjali ülesharutamine ja uuesti, omal moel kudumine, hoides ees originaali mustrit. Aga topilisust ja pulstumist tuleb pisut alati, kui üks keel teise natuke ära hõõrub, see käib asja juurde; see annabki tõlkele tekstuuri, isikliku varjundi. Mina ei usu „sõnasõnalisse” tõlkesse, sest ükski  sõna üheski keeles ei ole täpselt seesama, mis tema eeldatav sõnaline vaste teises. Kultuurilised seosed on erinevad, samuti tarbimisharjumused. Prantsuse „pain” ei ole inglise „bread”.

Tõlkija liigub ja mängib keeltevaheliste nihete ja libisemisega isikupäraselt, dünaamiliselt. Igaüks tajub teksti isemoodi. Niisugust asja nagu täiuslik tõlge ei ole olemas. See teebki tõlkimise huvitavaks. Tõlkimine on omamoodi marsruut, tekstiplokkide  kõnnitamine, püüe edasimineku käigus aru saada, mida artikuleerida. See on lugemise vorm, mõistatuslik protsess, kus märgid leheküljel teisendatakse või tõlgitakse sõnadeks, mis kutsuvad lugeja peas esile pilte, dialooge ja tundeid. Me reisime raamatutes, nagu me reisime maastikul. „Inferno” on rännak ja tõlkimise ajal käisin ma väga palju ringi. Riimi, fraasiarendust, puuduvat rütmi otsides ei mõõtnud ma ainult oma kabineti põrandat;  läksin tihti välja ja kõndisin tänaval. Kõndisin plokkide vahel. Ma elan Põhja-B elfastis, piirkonnas, mis on aastate jooksul näinud palju vägivalda. Linna kaarti lapivad konfliktsed lojaalsused, müüride, okastraadiga tarade ja tühermaaga eraldatud alad. Nii palju lagedat, mahajäetud eikellegimaad mõjub klaustrofoobiliselt, kramplikult ja keskaegselt. Niisuguses maastikus näeb suurema pingutuseta Dante sünnilinna Firenze vendetast vaenatud  hoove ja torne, linna, kus kõik jälgivad kõiki ja manööverdamisruumi on vähe. Nagu keskaegses Firenzes, peab ka Põhja-B elfastis vaatama, kuhu astuda. Ma tõlkisin „Infernot” 2001. aastal. See oli plahvatusohtlik aeg. Kõikvõimalikud sektantlikud tülid olid haripunktis. Minu kodu kohal taevas tiirutas alalõpmata helikopter ja vahel oli õhk põleva kummi suitsust paks. Sellises atmosfääris kõndisin ma tänaval, vaatasin, kuhu astun, hoidsin hoolega teada kohtadesse. 

Oli päevi, kus ma olin vihane, masendunud, ahastuses, tundsin hirmu, tülpimust, õudu, ja see emotsioonide gamma pidi jääma ka tõlkesse. Tundsin, et tean üht-teist sellest, mida tundis Dante, kui ta pagendatuna rändas. Minnes tema järel, kaaludes ja korrates tema sõnu ja mõtet, et see teise keelega sobiks, hakkasin ma nägema, kuidas üks „Inferno” kõnekujund viib halastamatult teiseni, kuidas keel ise on sõiduriist, millega Dante läbib Põrgu ringe.  Dante ilusate troopide rida pani mind nägema, kuidas kõik maailmas peab viitama millelegi muule. „Inferno” on võrdkujude maailm. Ja kõige muu kõrval lugu loo enda loomisest, suunavõtust, mida takistavad kõrgused, sügavused, sood, müürid, vallid, jõed, teetammid ja kraavid, kust luuletaja iga ilmaga, läbi vihma, rahe, lörtsi, lume või tule peab oma ebakindluste ja paljude vastandlike tunnete kiuste läbi saama. Ma tegin tööd ja kõndisin – nagu Dante,  läbi süngete aegade. Enamgi veel, Põrgu topograafiat on ikka võrreldud Itaalia omaga, nagu mina omas mõttes võrdlesin seda Belfastiga. Maa-alustes asjades peegelduvad maapealsed. Kõik maailmad murduvad meie oma kogemuses. Kui tõlkimine on asjade ja kogemuste panemine oma sõnadesse, siis on „Inferno” niisama palju tõlkimisest kui kõik muu. See on kokkupuutest tundmatuga, mis on tundmatu seni, kuni püüad saada aru käpuli olles.     

Palju on räägitud sellest, kuidas säilitada luule tõlkimisel vormi ja sisu, nagu oleksid  need kaks lahutatavad, ja sageli tõlkijad ka teevad panuse ühele teise arvelt. Mida mõtlete ja olete avastanud siin teie?

Muidugi on vorm ja musikaalsus luuletuse osa samavõrd kui „sõnasõnaline” tähendus. Kui ma tõlkisin „Infernot”, lugesin ma nii mitut ingliskeelset tõlget, kui kätte sain, ja mind üllatas, kui sageli ei olnud neis jälgegi originaali terza rima muusikast. Valitseva strateegiana tõlgiti Dante viisakasse Miltoni  blankvärssi, mis on kirjutatud läbivalt palju ülevamas registris, tegemata välja Dante järskudest üleminekutest kõrgregistrist madalasse. Teine võimalus oli seada originaalile vastu väga arusaadav, „skeletne” tõlge, mis on teatud mõttes üsna aus lahendus, ainult et mõjus mulle originaali tegelike kõlade ja nende arendamise muusika mõju tõlkimisel kergema vastupanu teed minemisena. Minu meelest puudub ka näiteks Baudelaire’i  ingliskeelsetes tõlgetes vähimgi arusaamine originaali muusikast – ja vahel on neid teinud õpetlased, kelle prantsuse keel on minu omast palju parem. Kogumikus „The Alexandrine Plan” (ilmunud 1998, Baudelaire’i, Mallarmé ja Rimbaud’ sonettide adaptatsioonide kogu) tahtsin ma säilitada originaali vormi nii palju kui võimalik. Tõlkisin luuletused inglise aleksandriini ja järgisin originaali riimiskeemi. Juhtumisi ei ole aleksandriin  kuigi kauge iiri ballaadimeetrumist, ja nii oli mul alust lisada väga prantslaslikele teemadele iiri münti. Vormi survel olin ma sunnitud eeldatavast „sõnasõnalisest” tähendusest mõnevõrra kõrvale kalduma. Aga need kõrvalekalded olid mulle niisama huvitavad, kui võis originaal olla autorile: kõrvalekalle on kommentaar, mis aitab mul paremini aru saada originaalis peituvatest võimalustest. Tõlge on paratamatult tõlgenduslik:  luuletust tajub igaüks isemoodi, aga kõikidel tõlgendustel on ühine alus. Tõlkimine on avastamine, senitundmatu kaardistamine.     

Te olete auhinnatud luuletaja ja proosakirjanik ja lisaks andekas muusik (flööt,  võib-olla mõni pill veel, mida ma ei tea?), kes on kirjutanud palju iiri traditsioonilisest muusikast. Missugune on teie meelest muusika ja keele seos või vastastikune suhe ja kuidas on see mõjutanud teie tööd (luuletaja, tõlkija, muusikuna)?

Kui ma kirjutan, ükskõik kas luulet või proosat, kumiseb mul kuklas alati mingi viis. Teisiti ma ette ei kujutakski. Mind on järjest rohkem hakanud huvitama žanr, mille nimi  iiri keeles on „aisling”, mis seletab nii mõndagi. Lühidalt, aisling on laul, mille autorile ilmub unenäolises nägemuses ilus naine (spéirbhean, sõna-sõnalt „taevanaine”). Ta on Mujalt, Teisalt. Ta võib olla Iirimaa või iiri keele kehastus, ja ta noomib luuletajat, et see ei ole temast hoolinud. Aisling on niisiis tihedalt seotud poliitika ja keelepoliitikaga. Aisling võib olla Muusa või Muusika. Ma olen välja töötanud aislingi oma, ilmselt kahtlase  etümoloogia. See lähtub iiri sõnadest „ais”, mis tähendab „taga või kõrval, sealsamas”, ja „lingaim”, tegusõnast „hüppama” (nagu Aer Lingus). Niisiis, aisling tähendab hüppamist oma tsooni. Mulle meeldiks, kui seal oleks muusika niisama oluline kui tähendus.     

Kas muusika ja luule ettekandmisel on vahe? Kuidas neid kahte tasakaalustada või tasakaalustavad nad teineteist/teid ise?

Ma mängin oma luule lugemisel alustuseks tavaliselt kas flöödil või vilepillil mõne aislingi viisi. See valmistab lugemist ette, tuletab meelde, et muusikale tuleb tähelepanu pöörata mõlemas. Ja püüab ka publiku tähelepanu nagu omamoodi schtick, lavastusvõte. Mõlemad hoiavad mind tõepoolest tasakaalus  või äratundmises, et luuletusi tuleb lugeda sõnade pärast, täpselt nii nagu laulu lauldakse sõnade pärast: luuletus ja laul peavad mõlemad ise enda eest rääkima, kuigi muidugi, muusik ja lugejad tõlgendavad neid paratamatult.     

Belfasti Queen’s University School of English’i professorina ja Seamus Heaney luulekeskuse direktorina juhendate ja õpetate loova kirjutamise kursusi. Mis on loovas kirjutamises teie meelest see, mida saab nimetada ja õpetada või arendada niisugustel kursustel nagu teil?

Pean ütlema, et olen sageli pettunud, kui  vähe on edasipüüdlikud loovkirjutajad lugenud, ja sellepärast õhutan ma neid pidevalt lugema. Mul oli hiljuti üks proosarühm, kus keegi ei tundnud Franz Kafka töid. Eeskuju järgi õpitakse igas tegevusvaldkonnas. Kes tahab olla jalgpallur, vaatab suuri jalgpallureid, paneb tähele nende liigutusi ja püüab neid oma tagahoovis või mänguväljakul järele teha, teeseldes, et on kas Pelé, George Best või Lionel Messi. Eeskujusid matkitakse ja  neilt tahetakse õppida. Tulevased kirjanikud on mulle öelnud, et nemad liiga palju lugeda ei taha, kartes, et see võib mõjutada nende „stiili”, aga muidugi tuleb välja, et kui neil mingisugune ettekujutus stiilist ongi, siis on see banaalne ja asjatundmatu. Samas tuleb ka tunnistada, et hiljuti sain ma endale väga head tudengid, kellega koos tööd teha on rõõm ja kellelt on, mida õppida. Õpetamine peaks olema dialoog. Püüan ja panen ka neid  märkama keelt, kasutama head sõnaraamatut, et avastada, missugune müriaad on sõnadel võimalusi. Vahel saan aru, et kellegi stiilil on ühist suure kirjanikuga, keda ta ise lugenud polegi, ja kuidas see võib mõjuda, on selgitava väärtusega nii neile kui mulle. Kui mõju soodustab ärevust, olgu siis pealegi. Niisugust vahedust on vaja, et mõelda sellele, mida me enda arvates võiksime öelda või mida arvame end teadvat. 

Te olete Eestis kord juba käinud, 1994. aastal, ja kirjutanud selle järel luuletuse „Eesti”, kus seote Eesti nime iiri sõnaga éist, mis tähendab „kuulama”. Seda luuletust vist ei saanuks kirjutada käimata uues  kohas, kuulmata uut keelt, kogemata uut kultuuri – ükskõik kui põgusalt. Kui oluline on füüsiline kokkupuude uuega teie loomingule üldse?

Metafüüsilised kokkupuuted – lugedes või muusikat kuulates või silmapaistvat maali vaadates – on niisama olulised kui uues kohas olemise füüsiline kogemus. Aga võõras kohas meeldib mulle olla küll, kuulata keelt, mis on mulle täiesti tundmatu, ja püüda aru saada  sellest vähesest, mida ma võib-olla taipan. Ja mulle meeldib uurida uusi linnu. Hiljutine proosaraamat „The Pen Friend” mängib kogemustega, mida mulle on andnud Pariis, New York ja teised linnad. Olen püüdnud aru saada, missugust valgust heidab see minu kodupaigale; või tunnistan lihtsalt nende erinevust – erinevat linnaruumi kasutamist, arhitektuuri, transpordisüsteemi. Eelmisel korral Tallinnas oli mul mingis mõttes metafüüsiline  üleelamine, kui ma sattusin ühe õigeusu kiriku teenistusele: katoliiklikust riitusest küll väga erinev, tuletas see mulle meelde missasid, kus olin lapsena Belfastis käinud. Luuletusse proovisin ma kirja panna seda harjumuspärase ja harjumatu segunemist. Ma tahan reisida, et rohkem teada, ja et see, mida ma tean, püsiks mul paremini meeles, või õigemini, et mul püsiks meeles, kui vähe ma sellest tean. Ma tahan näha asju  uues valguses, et oma ettekujutusi maailmast kahtluse alla seada. Luule peaks ju teatud määral olema harjumatu tegu.

Tõlkinud Anne Lange

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming