Kauge ja lähedane Helsingi

TÕNIS ARNOVER

Kuigi tekkinud tunnelijutud tahavad muuta Helsingi Tallinna kaksiklinnaks ja kuigi Helsingisse on vahel isegi lihtsam ja odavam sõita kui Tartusse, jäi Soome pealinn minu põlvkonnale kauaks ajaks kättesaamatult salapäraseks. Parvlaev Georg Ots hakkas kahe linna vahet sõitma 1980. aastal, aga meie saime rõõmu tunda üksnes aia taga tulijatel vastaskäimisest. Töökoha ametiühingukomitees, mis jagas välismaasõidulube, öeldi mulle mõni aasta hiljem sõnaselgelt: teie olete Soomes juba korra käinud, teie rohkem ei saa. Siis tulid ööpäevased viisajärjekorrad. Õnneks on see kõik jäänud kuhugi valgusaastate taha nagu halb unenägu. Tulid koolitus-, ajakirjaniku- ja huvireisid ning Helsingi hakkas tasapisi end avama. Kjell Westö ja Jörn Donneri loomingu tõlkimine on aidanud mul süveneda ka Helsingi lähiajalukku.

Uusi vihjeid napib

Hoopis vabama elukäiguga noorema põlvkonna esindaja Tarmo Virki raamatut võib käsitada ka ühe õnneliku lõpuga eduloona: eesti pere pöördub pärast palju aastaid Soomes elamist Eestisse tagasi. Eduloona selles mõttes, et noor mees ei läinud Helsingisse ehitustöölisena kiiret raha taga ajama, vaid asus õppima, omandas hariduse, sai soodumuse ja juhuse tõttu ajakirjanikuks ning tegi edukat karjääri, mis võimaldas elada tunduvalt huvitavamat elu.

Ütleksin, et raamatu huvipakkuvama poole moodustabki autori enda elu Soome pealinnas ja selle üksikasjalik kirjeldus. Kuna pealkirja teine pool on „Helsingi“, siis lootsin selle linna kohta saada uusi vihjeid, aga paraku tuli neid kasinalt. Lapsevankri lükkamise ajal nähtu kirjeldamine jääb pinnaliseks, ajakirjanduslikuks.

Alustan sellest, mis meeldis. Huvitav oli jälgida autori kujunemist majandusajakirjanikuks ja töö kirjeldamist, kuna olen ka ise Helsingis ajakirjanikuna nii mõneski kohas liikunud, nagu näiteks Soome Pank või välisministeeriumi pressikeskus. Tunnustust väärib autori kujunemine Nokia analüütikuks, mis on ajuti nõudnud väga kiiret tegutsemist. Selles kontekstis oli põnev lugeda hindu Shubhi lugu ehk kuidas mees Soome poliitika tõttu väidetavalt oma kohast ilma jäi. Lisaks oleks tahtnud nii kaua Nokiaga tegelnult kuulda midagi uut Jorma Ollila, Anssi Vanjoki ja Stephen Elopi kohta, aga peale põleva naftaplatvormi metafoori suurt ei pudenenud. Või miks Motorola, Nokia ja ilmselt ka Samsungi käsi on käinud nii, nagu see on käinud.

Lootusrikkam on jutt Soome mängufirmadest, nagu Rovio ja Supercell, mis peaksid Nokia rolli justkui mingil moel üle võtma. Kui Rovio kogeb pärast suurt menu tagasilööke ja peab töötajaid koondama, siis 2010. aastal alustanud Supercell teatas hiljuti oma käibe kolmekordistumisest ja see ulatus üle 1,5 miljardi euro.

Kahtlemata ei jätnud külmaks seegi, kuidas autor kirjeldab majaühistu koosolekuid, mis korralikus Soomes kulgevad sama otsustusvõimetult nagu meil. Või moodi läinud aiamaa harimisest korrusmajade vahel, mida on kenasti näidanud ka Tareq Taylor oma Põhjamaade kokasaates.

Põnev oli lugeda sellest, et Viking Line’i sadama ligidal Sipuli restorani juures, kus mõni aasta tagasi osalesin FILI korraldatud soome ja soomerootsi kirjanduse tõlkijate pidulikul õhtusöögil, on maa alla kalju sisse kunagisse sõjaaegsesse varjendisse ehitatud suur serverikeskus ja kilomeetritepikkusi tunneleid. Või käia Friedebert Tuglase ja Eduard Vilde jälgedes Lammassaaris ja Oulunkyläs ning teada, et Fabianinkatu tänavanime taga on Haapsalust pärit Fabian Steinheil, kellest hiljem sai Soome kindralkuberner.

Hinnatav, et autor mainib vana ja väärikat Ekbergi kohvikut ja selle korvapuusti’t ehk kaneelirulli ning Runebergi kooki, mis 5. veebruaril on soomlastele sama tähtis nagu eestlastele vastlakukkel. Kindlasti oleks võinud rääkida ka südalinna Fazeri kohvikust või Esplanaadil asuvast Kappeli kohvikust, kus õhtul süttivad klaaspaviljonis palmide vahel tuled ja mõnus on kohvitassi taga oodata laevaleminekut.

Panen aga nagu autorgi imeks, miks ta paarikümne aasta jooksul ei sattunud Hietaniemi surnuaiale, mis on omaette vaatamisväärsus. Väga hea, et ta mainib Pekka Linnaineni koostatud põhjalikku ülevaadet sinna maetud eestlastest ja Eestiga seotud inimestest, aga peale selle on see surnuaed veel mitmes mõttes huvitav. Kohe väravas on lähestikku maetud nn sõjakurjategijad – need Soome sõjaaegsed juhid, keda ei tabanud Eesti sõjaeelsete poliitikute saatus ja kes ei sattunud tundmatusse hauda, vaid, istunud mõne aja Soome vanglas, tõusid pärast vangipõlve taas kõrgetele kohtadele ja saatusekaaslastena jäid ka pärast surma kokku. Surnuaia teises küljes, aukohal, on nendegi saatusest pääsenud, Soome kolmest sõjast välja toonud riigihoidja ja president kindral Mannerheim, kelle ümber puhkavad eri sõdades langenud mehed väärikalt koos. Ja üsna nende ligidale on maetud ka Artur Sirk.

Muutuv linn

Tallinnaga võrreldes on Helsingi õige noor linn. Selle asutas Rootsi kuningas Gustav Vasa 1550. aastal ja see vireles pärast seda veel tükk aega, enne kui Suomenlinna (Sveaborg) merekindluse ehitamine selle arengut järgmisena hoogustas. Tallinnast tulles paistab see UNESCO kaitse all olev merekindlus uhkelt silma, aga Virki eksib, kui nimetab seda „tsaariarmee 1800ndate rajatiseks“. Selle ehitamist alustas Rootsi kunstnik, marssal ja arhitekt Augustin Ehrensvärd 1748. aastal kaitseks venelaste eest. 1775. aastal elas Suomenlinnas umbes 3400 ja Helsingis 1892 inimest. Kuigi venelased said selle 1808. aastal pauguta kätte, oli mõni aeg varem Vene keiser Aleksander I loobunud kindluse piiramisest, kuna nõunike hinnangul oleks see maksma läinud 24 000 mehe elu. Praegu on Suomenlinna suvine väljasõidukoht ja muu hulgas pakutakse seal soome kirjanduse tõlkijatele loomingulise töötamise võimalust.

Aleksander I ajal 1812. aastal toodi Soome pealinn Turust Helsingisse ja siis algas saksa arhitekti Carl Ludvig Engeli käe all toomkiriku ja Senati väljaku ümber esinduslinna loomine, mida on kutsutud ka pisi-Peterburiks.

Helsingi südalinn hakkas omandama praegust nägu iseseisvusaja algul, 1920. aastatel, kui 1930. aastal valmis näiteks Stockmanni kvartal. Sellest on meeleolukalt kirjutanud Kjell Westö oma romaanides. Häirima hakkas Virki pidev kurtmine, et ikka ja jälle on ehitatud igavaid karpmaju. Kahtlemata on see kurb, kui lammutatakse niisuguseid ajaloolisi hooneid nagu Heimola maja, kus kuulutati välja Soome iseseisvus. Kurtmise asemel võiks tunnustada rohkelt säilinud põliseid igavikulise hingusega kivihooneid Pohjoisrantakatul või villade rajooni Kulosaaril, mille kõrval Tallinnas kerkivad klaasmajad on nagu hetkepeegeldus.

Kahju, et Virki sõnagagi ei maini Ateneumi, kus pidevalt korraldatakse suurejoonelisi näitusi, või pisut kesklinnast välja jäävat Villa Gyllenbergi, mille külastamise järel on näiteks mõnus mererannal kaljul piknikku pidada.

Kurb on ka see, et Virki ei maini Eesti saatkonna lähedale jäävat marssal Mannerheimi kodu(muuseumi), ning peab Tamminiemis asuva Kekkoneni maja(muuseumi) huvitavaimaks kohaks sauna, mis on suhteliselt hiline nähtus, ja randa.

Minu meelest on Tamminiemi väga põnev paik. Selle stiilse villa lasi kaupmees Jörgen Nissen ehitada 1904. aastal ja 1924. aastal omandas selle ärimees ja ajalehe väljaandja Amos Anderson, kes tegi seal põhjaliku remondi ja kinkis siis vaesele Soome riigile presidentide residentsiks. Selles majas on mõnda aega elanud president Mannerheim ja kuuldavasti on seal viimistletud kurikuulsat NSV Liidu ja Soome sõprus- ja koostöölepingut. President Paasikivi südalinnast liiga kaugel asuvast residentsist ei hoolinud, aga see-eest meeldis see väga president Kekkonenile, kes võõrustas Tamminiemis riigipäid ja korraldas loomeinimestele tormilisi pidusid, mida võib aimata kappi peidetud alkoholiriiuli järgi. Pärast tema surma on maja jäänud konserveerituks ja see teebki asja huvitavaks: XX sajandi alguse uhke villa on seest täielikult 1960.–1970. aastate kõleda, kuid stiilse interjööriga ja sealjuures ütlemata askeetlik.

Ja lõpetuseks tähelepanek, kuidas vaesuse piir on Helsingis ajaga nihkunud. Virki kirjeldab oma abikaasa Maariti kogemust sõidul Helsingi metroo idaliini lõpp-peatusse, kus väljujate välimuse järgi saavat ära öelda, kuhu rong on jõudnud. Kjell Westö romaanides „Kus kõndisime kunagi“ ja „Terendus 38“ on enne Teist maailmasõda Helsingi vaesuspiiriks Pikksild, mis südalinnas eraldab kodanlikku ja rikast Kruununhakat vaeste Kalliost. Vaeste poolele peole läinud rikaste võsud said tihti peksa ja südalinnas soome töölispoiste seltsis kõndiv soomerootsi advokaat lootis väga, et sõbrad ei juhtu teda nägema. Ja üks mu tuttav soomerootslane on lisanud, et veel 1960. aastail kutsuti sillatagust Ida-Berliiniks.

Nii et eestlastel on palju, mida pärast Ikea mööblimaja külastamist Helsingis veel avastada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming