Käsiraamat tulevasele kaitseväelasele

PAUL RAUD

„Just nii, härra seersant!“ on kahe reservväelase Timo Porvali ja Tarvi Tiitsu kirjutatud raamat 11 kuust kaitseväeteenistuses. Minategelaseks on küll Porval, kelle sõjaväes peetud päevikule teos ka tugineb, kuid nagu autorid eessõnaski mainivad, pole see „siiski üks ühele ei Timo, Tarvi ega kellegi kolmanda lugu“ (lk 9). Tegemist on rohkem seguga mitmete Eesti kaitseväelaste kogemustest ja humoorikatest juhtumistest, mis autorid kuulnud sõpradelt, ülemustelt ja saatusekaaslastelt. Võib-olla sel põhjusel pole raamatu esikaanel leitud autorite nimedele kohta, vaid need leiab raamatuseljalt.

11 kuud sõjaväeteenistust on raamatus jaotatud nädalate kaupa peatükkidesse. Eessõna ja teose edetabelitesse lennutanud kampaania põhjal võib arvata, et raamat on mõeldud kõigile, kes kaitseväega mingil määralgi kokku puutuvad: noormeeste lähedastele, kaitseväe ülemuskonnale, endistele ajateenijatele. Pigem sobib aga „Just nii, härra seersant!“ neile noortele Eesti meestele, kes kohe-kohe kaitseväkke minemas. Raamat valmistab tulevase ajateenija korralikult ette, et teaks, mida karta ja mille pärast üldse muretsema ei peaks: teos kirjeldab detailirohkelt elukorraldust Eesti Kaitseväes ning annab selge pildi, millal, mis järjekorras ja kuidas miski toimub. Vahele on pikitud lustakad sõdur Švejki stiilis lood ja juhtumised: naljakad karistused, rumalad ülemused, kentsakad relvavennad – kõik see ja rohkemgi veel. Raamat on kirjutatud rahvalikus stiilis ning vürtsitatud rohke huumori ja kõnekeelsete väljenditega. „Just nii, härra seersant!“ pole mõeldudki olema mingi ilukirjanduslik kõrgkultuuriline teos, vaid lihtsalt abimees keskmisele eestlasele. Autorid mainivad, et peale kirjandite pole nad kirjutamise kui sellisega tegelenudki ja kahjuks ei anna teos põhjust selles kahelda.

Veidi üksluiseks teeb teose tõik, et kõigi nädalate kirjeldamisega kaasneb paratamatult kordusmoment. Seda viga on püütud lappida, aga igasuguste tehniliste faktide sissetoomisega, kuigi relvade ajalugu ja päritolu ning lõhkeainete liigitus voolab ilmselt enamikul lugejatest ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Nõnda on teos saanud liiga konspektilik ja kirjeldav ning läheb eriti just lõpupoole koormavaks ja igavaks. Raamatu lõpust võib veel leida Eesti NATO üldfüüsilise katse tulemused, aga ka näiteks kaitseväe slängisõnastiku ja humoorika valikvariantidega kaitseväelase kirja kodustele. Selle kõige arvelt oleks teos võinud olla hulga lühem, selgem ja löövam. Aga kindlasti on lugejate hulgas ka inimesi, kellele pakuvad pinget just seda sorti asjad.

Mis puutub raamatu reklaamikampaaniasse, siis näiteks ohtrad kiidusõnad raamatu esi- ja tagakaanel Eesti kaitseväetegelastelt, endiselt kaitseministrilt ja isegi ekspeaministrilt tegid minu teose sisu osas sedamaid valvsaks. Näis, et tuleb valmistuda massiivseks propagandaks ja täielikuks kaldumiseks just riigi seisukohtade suunas. Tekkis jube tunne, et teose eesmärk on teha argadest kaitseväe vältijatest „õiged Eesti mehed“. Selline reklaam ja kihutustöö teoses endas õnneks enamjaolt puudub. Kõiki vastuolulisi situatsioone on püütud objektiivselt analüüsida ja, mis on tänuväärne, seletada, miks midagi tehti või otsustati. Muidugi esitab raamat autorite isikliku arvamuse, aga ka see ei kaldu ühele või teisele poole ja on pigem kindlalt iseseisev. Tihti leiavad nad, et kaitseväes on palju probleeme juhtimisega ning hulgaliselt läbimõtlematust. Autorite seisukoht on sellegipoolest see, et sõjaväes peaks ära käima ning saama sealt vajaliku kogemuse.

Raamatus kirjeldatud alandavad karistused ja kiuslikud ülemused koos kaitseväe üleüldise vaimunüri olemusega peletavad minusuguse aga ajateenistusest pigem eemale. Mõni teine saab ehk teosest ilmselt just julgustust ja inspiratsiooni kaitseväkke astuda ning leiab, et asi polegi nii hull. Üldkokkuvõttes pakub raamat palju mõtlemisainet ja tuleviku üle juurdlemist.

Eesti noormehed, lugege!