Karje karja äärealalt

Aarne Ruben

Turovski on üsna kindel, et inimene ei ole ?loomult loom?. Aleksei Turovski, Loomult loom. Varrak, 2004.

Miks loomade ajamõiste on väga kaugel näiteks keskaja inimese maailmapildist? Mispärast noored naised, kes otsivad eneseteostust enesenäitamises, ei armasta ürgseid suuri karvaseid mehi? Miks Stalin ütles oma prassingutel alati kõige viimase toosti?

Oma väga hästi sõnastatud raamatus kirjutab Aleksei Turovski loomamaailma printsiipidest meeldejäävas vormis: siin on ikka tõesti midagi öeldud. Ta ei esine ainult zooloogi, vaid muuhulgas filosoofi, ka moraalifilosoofina.

Nii näiteks kehtivad Turovski seisukohad alfa- ja beetaisendite kohta tegelikult ka inimmaailmas. Sõna alfa-tüdruk on tuletatud loomade käitumise uuringutest, mis näitavad, et tavaliselt on igas karjas mõni domineeriv liige. Naiste puhul võttis sõna ?alfa? (s.o domineeriv, esiplaanil) kasutusele feministlik kirjanik Naomi Wolf. Turovski näeb alfasid kõikjal karjades. Alfa on juht.

 

Alfaemased

 

?Loomult looma? autor läheb ilvesega läbi klaasi mängima: ilves kaapab klaasi ühelt poolt, Turovski teiselt poolt. Suur kass mängib. Aga inimese kui kõrgema olendiga tohivad mängida ainult alfad, beetailves peab olema kõrval ja teesklema, et kogu see asi teda ei huvita. Samamoodi tohtivat vaid vanad kogenud emahundid põdrale selga hüpata, kui kari on saakpõtra kaks päeva jälitanud. Need alfaemased hoolitsesid kogu jahi vältel selle eest, et põgeneja ei saaks mokkadega lund ampsata, nüüd hoiavad nad tagasi noori hakkajaid isaseid jahti enne õiget aega lõpetamast. Põdrast tuleb ju viimane välja võtta. Rääkimata tõruvähist sarnases ?alfasituatsioonis?: laevaplangule kinnitunud tõruvähkidest tohib vaid üks ?kaanega? isend jälgida liikumisi kogu meres, kõik teised jälgivad seda vaid oma lähimas ümbruses. Niisiis ? kogu looduses kehtib hierarhia.

Alfanaised on mõjukad, ilusad ja agressiivsed, nende põhirelvaks on sooõe väljajätmine siseringi sõpradevõrgustikust. Me näeme alfanaiste tegutsemist Venetsueela seebiseriaalides, kus väga hästi selguvad õrnemale soole omased selja tagant löömise põhimõtted, salakavalus ja võrgutamine. Mehed, vähemasti isekeskis, lähevad teineteise vastu rusikatega ja otse, harilikult puuduvad maskuliinses maailmas keerulised kombinatsioonid, mis viiksid vastase purustamiseni alles kaheksandal või üheksandal ?käigul?. Seljataguse hoobi andja lastaks meeste maailmas lihtsalt alla. Nii see kõik juba paraku on.

Alatasa toimiv gender watch näeks minu siinse jutu taga lihtsalt seksismi, kuid lugegu naise enda kirjutatud raamatut, Phyllis Chesleri ?Woman?s Inhumanity to Woman?.

Ent edasi ? Turovski on üsna kindel, et inimene ei ole ?loomult loom?. Näiteks kiskjakarjas ei hakka beetaemane vastu alfaemasele. Kindlasti mäletavad paljud Ernest Seton-Thompsoni liigutavat lugu isahunt Lobost ja valgest emahundist Blancast. Blanca oli karjas tõeline autoriteet, inimühiskonnas ei saa naistest kunagi sellise taseme tegijaid. Inimeste ?alfatüdrukud? konkureerivad halastamatult meeste pärast, löövad nende arust vähem säravaid isendeid konkurentsist välja (Rachel Simmons, ?Odd Girl Out?), ei vastuta millegi eest ja tülitsevad omavahel, kui on näiteks sattunud mõne asutuse tippjuhtkonda. Kõik see aga meestes erilist aukartust ei tekita, veetluse ja agressiivsuse abil karjääriredelil edasi pürgiv ärinaine jätab sageli hoopis naeruväärse mulje ja temas ei ole Blanca vastuvaidlematut alfa-kõigutamatust, millele ka isahundid lausa masohhistlikult lömitades allusid.

 

Mäng catch-me-if-you-can

 

Kui huvituksime veel soopsühholoogiast, siis saame Aleksei Turovski raamatust fantastilisi asju teada. Emalõvi raputab suure mõnuga oma lakka, mis on tal niikuinii väiksem kui isalõvil. Naine aga hoolitseb väga oma kukla eest, ta on leiutanud lugematu kujuga juukseklambreid, mille kõiki vorme ja disaine ei suuda mehed isegi ette kujutada, rääkimata sellest, et nad võiksid ses ?klambrileiutamiskampaanias? omapoolseid normatiivseid akte anda. Miks õieti selline hool? Kuklas asuvad elutähtsad veresooned, kinnitab autor ühes teises kohas, see on igas mõttes hell koht. Loomulikult võib siin olla veel teinegi interpretatsioon: naise kukal on seksuaalset laadi jookse-põgene-püüa mängus vägagi tähtis märk. Looma silm reageerib ülikiiresti kirevatele sabadele ja kummalistele vormidele, mis kiiresti eemalduvad. Eest ära jooksev naine on mehele ahvatlevam kui tuimalt paigal seisev, nii oletavad mõned õrnema poole esindajad intuitiivselt.

Muuseas, on huvitav märkida ? ja see tuleb ka Turovski teosest välja ? et mängu catch-me-if-you-can ei mängi emased sugugi mitte aegade algusest saadik. Seitsme miljoni aasta taguses vihmametsas elanud hominiidiperre sihuke käitumine ei sobinud. Polnud ju võimalik, et emaahv jookseb suure kisa ja kilkamisega mööda savanni ringi, et isase tähelepanu endale tõmmata. Seda kilkamist oleksid suured kiskjad kuulnud ju isaahviga ühel ajal? (Dennis Montgomery, ?The African Eve?).

Autor käsitleb järjestikku mitmesuguseid loomade omadusi: kas loomad teavad midagi karismast / kadedusest / surmakontseptsioonist, kas nad satuvad vaimustusse?

Läksin Ku-Kusse ja küsisin inimestelt, kas ikka teatakse, et võitluses alla jäänud hunt pöörab oma tuiksoone võitja poole ? hammusta!? Aga võitja ei hammusta. Mõned teadsid ja oskasid sellele Turovski toodud kirjeldusele ka üht-teist juurde lisada. Ma pigem aimasin seda, kui teadsin.

Ja ikkagi jäi mind seda lugedes painama mõte: kas elu peab tunnetama kui võitlust? Autor kinnitab: kui enesekindlusele lisandub eneseväärikus, siis on isend efektiivne. Ebakindlalt käituvad isendid suruvat kari ?delikaatselt? oma äärealale, kus nad looduslike vaenlaste saagiks langevad. Iseenesest mõista pole see inimestel päris nii, sest me lihtsalt pole ?loomult loomad?.

Enesekindlusele lisandugu resoluutsus. Isane lumeleopard käitub äärmiselt otsustavalt. Turovski kirjelduses astub jahimeeste poolt mitme päeva jooksul täiesti nurka surutud leopardi-isand lõpuks otsustavalt ja rinnaga inimeste vastu, sest tal ei jää muud üle. Ta tahaks nagu öelda: ?Jooksutempo on mul tohutu. Nähke nüüd, et ma pole ka lähivõitluses papist poiss.? Ühes kohas mainib Turovski maskuliinset resoluutsust. Mis see maskuliinne resoluutsus muud on kui ?asjad on just nii ja mitte teisiti?… Aga inimeste maailmas võib sellega ka lihtsalt narriks või puupeaks jääda. Alles siis, kui oled aru saanud, et (mehelik) resoluutsus võib peituda ka lihtsalt vaikimises ? siis oled sa õppinud elu loominguliselt mõistma nagu need ?Loomult looma? hirved, kes loomingulise elukogemuse saavutamiseks võõrastele niitudele läksid (?noored õpivad?).

?Loomult loom? on briljantne teos, mis tekitab hulgaliselt mõtteid ja annab ka elukogemust. Pärast läbilugemist tead sa väga hästi, miks su kiisuke ära suri. Nüüd ei vaata sa ka enam partegi sellise pilguga, nagu oled neid iga päev Kadrioru tiigil vaatama harjunud. Nüüd sa tead, miks on kaks kolmandikku karjast aeg-ajalt kodukohast ära. Noored õpivad ja neid õpetatakse!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming