Köide kohustuslikku kirjandust

Kaarel Tarand

Jaan Kaplinski “Seesama jõgi” ergutab päevakajalisi mõtisklusi. Jan Kaus nimetas 4. mai Sirbis Jaan Kaplinski romaani “Seesama jõgi” mastaapseks romaaniks, mille tõttu proosa-aasta 2007 positiivsena meelde jääb. Kärt Hellerma leidis Eesti Päevalehes (12. V), et autor on tugevast tõetundest endale trumbi teinud ja selle romaanikirjanikuna kõvasti maksma pannud. Märt Väljataga on jõudnud Jaan Kaplinski romaanile ennustada kindlat kohta eesti kirjandusklassika ridades (Areen 10. V). Küllap õigesti, sest romaan jätkab ja täiendab juba klassikaliseks saanud lugusid eesti noore haritlase kujunemisest Tartus, see tähendab, ülikoolis. Kõige hõlpsam on tõmmata Kaplinski juurest mõtteline sild Bernard Kangro Tartu triloogiani, sest Kaplinski üks peategelasi Alo (Õpetaja) on ju üks neist, kes iseseisvusaegses rahvusülikoolis tudengielu elas, oma armastust ja õpetajat otsis ja ehk ka leidis. Ja kui ka ei kuulunud üliõpilasselts Veljestosse, siis seisis sellele väga lähedal, eriti kriitiliste vaadete poolest Eesti Vabariigi piiratud demokraatiaga oludele ning vaimse popsluse õitsengule: “Mis oma riik see Eesti Vabariik oli! Kadakate ja tõusikute riik, kus riigikeeleks oli saksa keel eesti sõnadega, kus majandus oli Scheeli panga kontrolli all ja kus valitsejad mõne erandiga ootasid, et sakslased ometi tuleksid ja võtaksid võimu üle, enne kui rahvas liiga rahulolematuks muutub või punased tulevad” (lk 83).

Aga nüüd on sellest möödunud 30 aastat, suured sõjad ja riigikukutamine selja taga ja kõigi ellujäänute roll muutunud. Ülikool ise, kuhu ikka tullakse – olgu peale, et rahvuslikust on saanud internatsionaalne, et vaba vaimu kägistajaid varitseb igal sammul nii akadeemia sees kui selle ümber –, on oma põhiloomult ja suuruselt jäänud endiseks. Igale Tartus ülikoolis käinule peaks see tegevuskeskkond äratuntav olema ja seetõttu romaani kerge lugeda. Seda muidugi juhul, kui mitte jälgida ainult üht, autorilt minu maitsele ülearu üksikasjalikku ja ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu pälvinud peategelase seksuaalse eneseleidmise liini. Tuum on mujal ja kui tingimata romaani “võtmelauset” otsida, siis leiab selle mitte mõne järjekordse valesti ajastatud seemnepurske kirjeldusest, vaid hoopis mujalt.

 

 

Õpetaja ja õpilase suhe kui vaimne tugisammas

Kaplinski laseb peakangelasel, temategelasel, oma otsingud ja leidmised kokku võtta nii: “Ülikool ise ei olnudki nii oluline, olulised olid need inimesed, kellega ta teda kokku viis. Kooliajal ei olnud tal ju kedagi, nüüd on tal äkki sõpru, on isegi Õpetaja, on isegi …” (lk 222). See kokkuvõtlik väide toob Kaplinski teksti kaugetest 1960ndatest, mil romaani tegevus toimub, tänapäeva, teeb loo teravalt ülikooli- (või kogu kehtiva kõrghariduspoliitika) kriitiliseks. Ega Kaplinski ei ütle ju, et ülikool oli parim siis, kui tema (või ta romaanikangelane) seal õppis. Vastupidi, punasega üleujutatud ülikool on parimalgi juhul vaevu talutav – kui oskad laveerida ning lepid paratamatustega, nagu marksismi-leninismi põhitõdede mehaaniline päheõppimine ja nõukogude ohvitseride jootmine arvestuse-eksami äraõiendamise nimel. Peale selle laseb Kaplinski eelmise põlve mehel, Õpetajal, üsna usinalt maha teha ka iseseisva Eesti Tartu ülikooli. Iga ajastu suurvaimu jaoks vist ongi itk Tartu ülikooli allakäigu ja konnatiigistumise, akadeemilise orjameelsuse ja korporatiivse ringkäenduse üle kohustuslik laulusalm: “Ülikool ei anna haridust, mis oleks hariduse nime väärt. Ei anna nüüd ega annud tookord Eesti Vabariigis” (lk 39).

Siiski, see nõukogude ülikool, kust küll teoloogia ja klassikalised keeled ning palju muudki on välja tõrjutud, kus ei saa õieti õppida huviline üliõpilane, veel vähem aga oma tarkust levitada erudeeritud ja kindlameelne Õpetaja (vähegi paremates ühiskondlikes oludes kindlasti tunnustatud professor), pakub seda põhilist, mis vaimseks kasvamiseks vaja – inimsuhteid, võimalusi oma õpetaja ja teenäitaja leidmiseks. Iga inimsuhte ülesehitamine nõuab aega mõlemalt poolt. Jõupingutust.

Kui eeldada, et õpetajale on jüngrite, õpilaste otsimine loomupärane sund, siis võrreldes 80 või 40 aasta taguse ajaga on õpetajate elu praegu kuratlikult raskeks tehtud. Ja pole vahet, kas õpetaja on ülikoolist formaalselt tõrjutud akadeemiline erak või valitud ja võimutäiusega korraline professor. Massiülikoolis on kvaliteetsete ja püsivate inimsuhete tekkimise tõenäosus tühine ka juhul, kui õpetaja innukalt otsib, et oma evolutsioonilist põhiülesannet täita ja üles kasvatada vaimsed pärijad. Nõela heinakuhjast otsimine.

Sama pilt avaneb asja teisest otsast vaadates. Kas konveierilindil suure kiirusega ainelist edu tõotava eesmärgi ehk paremaks palgaks konverteeritava bakalaureusekraadi poole liikuval massiülikooli massiinimesel on vähimatki võimalust peateelt kõrvale kalduda, liinilt maha hüpata, peatuda ja ise otsida? Mitte vähimatki. Teed õpetaja juurde ei leia aadressiraamatust, kõigepealt tuleb leida vahendaja, kes teab. Läbi aegade on vahendajad ikka tähtsamatest kohvikutest ja lokaalidest leidunud. Aga on nad seal ka praegu? Millal ja kellele pääseb näiteks humanitaariahuviline noor oma värsikatsetusi ette lugema, oma vaimumaalima vastu huvi äratama? Isegi kui vahendaja seal kohvikus ongi, siis kuidas ta peaks suutma läbi seedida 1960ndatega võrreldes neljakordseks kasvanud otsijate-üliõpilaste toodangu? Ei suudagi – ja mis siin nõudlusest rääkida, tegelikult on ka pakkumine üldse ära kadunud, sest kõigil on kiire, et täita formaalsused ning pigistada rahaline maksimum välja õpingute ajal elamist võimaldavast töökohast. Kaplinski mõttekäik, tõlgituna lühikeseks kõrghariduspoliitiliseks manifestiks, kõlaks umbes nii: Sokratesest ja Platonist saadik on õpetaja-õpilase suhe ühiskonna vaimse järjepidevuse üks tugisammas. Kui Emajõe Ateena seda ei võimalda, pole eesti vaimuilmal head loota.

 

Õpetaja + õpilane = dialoog

Mis see õpetaja-õpilase suhe siis on? Eks ikka dialoog. Aga mitte see, millest tänavu Eestis massirahutuste järel palju räägitakse. Kui kaks massi põlluservadele vastastikku rivistada, siis nende ühest suust hüütud või skandeeritud loosungid ei moodusta kahekõnet. Masside kahekõne saab olla ainult müra, sest kõik vähegi peenemad nüansid lähevad ju kooris röökimisel kaduma. Kaplinski näitab meile hoopis teistsugust dialoogi, eriti romaani algupoolel, kui sündmustik veel luuremänguliseks pole läinud. Õpetaja ja õpilase kahekõned ei erine samuti Antiik-Kreekas kuju võtnud mudelist, mille puhul õpetaja suunavate või provotseerivate küsimustega õpilase arutlema paneb ja tõe poole juhatab.

Teine variant dialooge iseloomustada on neid kõrvutada heas mõttes ajakirjandusliku intervjuuga. Ajakirjanikuks õppijatel tasuks Kaplinski dialooge erilise hoolega lugeda ja analüüsida. Seal on kõik need nõksud sees, mis intervjuust intervjuu teevad, targa inimese teravalt ja täpselt rääkima panevad. Õigupoolest peaks küsima, miks terve hulk neid arutluskäike, mida Kaplinski romaanis õpetaja ja õpilase vahel areneda laseb, pole ilmunud eesti paremas ajakirjanduses Kaplinski enda intervjuudena. Aga mis siin ikka küsida, selge ju, et vähegi sügavamal ainekäsitlusel, olgu jutt usku pööramisest (lk 41) või draviidi ja soomeugri keelesugulusest (lk 56), puudub ajakirjanduslik uudisväärtus ning see on liiga keeruline selleks, et kujutada endast “lahedat laupäevast lugemist” nädalalõpu lehtedes. Võimalik, et olemegi juba nii kaugel, et vähemasti ajakirjanduses praegu töötavate Tartu ülikooli kasvandike seas polegi ühtki sellist, kes oleks stuudiumi vältel endale õpetajat otsinud, veel vähem siis selle leidnud. Ja nad lihtsalt ei tea ega taipa küsidagi.

 

Keeleoskuse dilemma

Üks romaani läbiv teema on keeleoskus ja võõrkeelte õppimine. Selles osas õpetaja (kes oskab kümneid keeli) ja õpilase (kes aina uusi ja uusi “katsub õppida”, sest just keeleoskus avab tee tarkuse varasalvedesse) vaadetes lahknevusi peaaegu ei olegi. Okupatsioonikord lisab keelte, eriti kaugemate ja haruldasemate õppimisele ka utilitaarse mõõtme – nõukogude võimul on “võõrkeelte spetsialiste” vaja. See propaganda – romaanis ei ole ühtki tegelast, kes seaks võimalikult suure keeleoskuse kahtluse alla – kutsub vaidlema. Ühtpidi on see rahvuskultuuriline kapitulatsioon. Kui kõik, kel vähegi huvi ja vajadust, loevad kõike originaalkeeles, siis viib see eesti keele kängumiseni. Kui isegi ei püüta eesti keeles luua ja teadust teha, siis taandub eesti keel tagasi kööki, metsa ja põllule. Üliaktuaalne küsimus XXI sajandi rahvusülikoolis, nagu teada.

Teistpidi on kõigi maailma keelte eestlastele selgeksõpetamine majanduslikult ebaotstarbekas. Sest igale sugupõlvele peab seda aina uuesti ja uuesti tegema. Keeli on palju, igas kultuuris tohutul hulgal baastekste. Kui tahame, et neil tekstidel meie vaimuelus mingi koht oleks, siis peab vastavaid keeli õpetama mitte ühele-kahele või kümnele, vaid paljudele. Hoopis ökonoomsem oleks välja õpetada professionaalsed tõlkijad, kes need võõrad tekstid ühe korraga ja alatiseks meie kultuuri toovad. Kui elanikkonna nutikam ja huvilisem osa üha uute keelte õppimise asemel tegeleb juba eestindatu lugemisega ja loetu arutamisega, on kasu mõõtmatult suurem variandist, kus sajad või tuhanded tudengid aastast aastasse klassitoas keele algtõdede kallal pusivad, lõpuks ikka piisavat oskust omandamata. Tõlkimistöö raames luuakse kogu aeg ka eesti kõrgkeelt juurde. Väide, et kõike ei saa tõlkida, viitab pigem tõlkija abitusele, mitte eesti keele puudulikkusele. Muidugi, kui tähtsad tekstid on tõlgetena kättesaadavad, võtab see keeleoskajalt preestri või šamaani positsiooni. Aga parem kõigile, kui ise saab tõlgitud teksti kasutada, mitte loota valgustatud vahendaja ümberjutustusele kui ainuvõimalikule ja -õigele.

 

 

Usuelu koht ühiskonnas

Veel üks päevakajalisi mõtisklusi ergutav teema Kaplinski romaanis on usuelu koht ühiskonnas, sealhulgas küsimus, mis võiks olla eestlasele sobivaim vorm ja raamistik suhtlemiseks jumalaga. Peategelase isiklikud ja vahetud müstilised kogemused paistavad Kaplinski kujutuses tähtsamana institutsionaliseeritud kiriku kaudu osasaamise otsingutest. Aga romaani tegevustiku ajas, mil igasugune juurdepääs usuelule oli piiratud või koguni karistatav ning mil valitsevad usu eitajad olid tegelikult fanaatilised sektandid (millistena Kaplinski neid tabavalt ka iseloomustab), tundub individuaalse ja vahetu inimese-jumala suhte eelistamine igati loomulik.

Kõige eelöeldu põhjal kvalifitseerub Kaplinski romaan kindla peale kohustusliku kirjanduse nimekirja. Ja ennekõike nende, kelle kohus on langetada Eesti kõrgharidus- ja keelepoliitika arengut suunavaid otsuseid. Seejärel ka gümnasistide, et nad ehk pisutki rohkem teaksid, millisesse ülikooli ja mida õppima minna, mida ülikoolilt oodata ja nõuda. Ning, mis peamine, et nad teaksid, kuidas õpetajat otsida, kelleta akadeemilist kraadi kinnitav paber on katteta.

Ja lõpetuseks üks märkus ka: teiste alandamine on mage tee enese ülendamiseks. Romaani tegelaste ja süžee arengu seisukohalt täiesti tähtsusetu väide (“üks kunagine julgeolekumees rääkis …”), et Viljandimaa suurtalunikud läksid märksa usinamalt punavõimuga koostööle kui Võrumaa asunikud, pole ajalooliste faktidega tõestatav, kuid nii romaani raiutuna võib asjata paljunema hakata ning oleks seetõttu võinud üldse väitmata jääda. On paremaid viise oma võru-patriotismi tõendamiseks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht