Käia esimest või teist teed?

Gregor Elm

Jaan Aps on kirjutanud äratundmisrõõmu tekitava romaani noorte suhetest, murdepunktist ja valikutest nende elus.  

 

Jaan Aps, Tähtis kevad. Varrak, 2006. 328 lk.

 

Ma arvan, et me kõik oleme kunagi olnud noored. Ei noh, seda küll… kuigi mõni on vananenud varem, aga vähemalt teinud nooruses kaasa näiteks mõne jabura klassiekskursiooni. Ja just nimelt bussiga. Kui mitte keskkooli ajal, siis vähemalt tudengipõlves. Ekskursioon ekskursiooniks, aga ürituse peamiseks tagamõtteks oli ikka kõva õllejoomine ja naiste/neiukeste tagaajamine, olgugi et see tavaliselt lõppes vaid meeleheitliku ja tulutu rabelemisega.

Ok, see selleks.

Kindlasti, kui oleme saanud natuke vanemaks, jõudnud n-ö posttudengiikka, kus meil on juba olemas oma partner, olgu 1- või 2-aastane suhe, aga ikkagi olemas ja oma…Vaat siis, olenevalt inimtüübist, käivad peas mõtted, et kas ma ikka tahan või ei taha. Tudengiaeg on ju nii meeles – “megapeod ja särki-värki” – ja samas tundub see ka juba… ehk pigem üksnes mõnusa mälestusena. Olgugi ehk liiga värske mälestusena. – “Ehk on ikka veel liiga vara end siduda.”

Oled nagu murrangulises kohas, nagu puberteedik, kes… noh, üldjuhul on minu meelest inimene pubekas kuni ülikooli lõpuni. Siis alles kaob tasapisi see anarhistlik vastuhakk kõigile ja kõigele. Aga see murdehetk ongi nagu toot viimane piisk. – “Persse, ma ei taha ju veel abielluda, ma ei taha last, ma ei taha veeta oma elu lõputult makstes (nagu Jaan Aps kirjutab:)“…30-aastast pangalaenu ja liisitud autot.” – “Persse, ma tahan… ma tahan… ma ise ka ei tea, mida ma tahan.” Midagi, mis ei ole veel nii “normaalne” ja igav ja igapäevane. Vot – ja see ongi see hetk, mil keegi meist valib ühe tee ja keegi teise.

On keegi, kes läheb kaasa, ja keegi, kes veel meeleheitlikult vastu punnib. Jaan Aps oma romaanis “Tähtis kevad” selle hetke meisterlikult välja joonistabki. Mis mind eriti rõõmsaks teeb: mitte nii, et on vaid üks jutujoru leheküljest leheküljeni, vaid luues Tarantino seebiooperlikult intriigidele toetuva tohuvabohu. Nauditav, muide. Lugu kulgeb mitmel tasandil. Vahel meilides. Vahel dialoogides, vahel jutustuses. See ongi, mis hoiab meele erksana.

Ta räägib keskkooliõpilastest, tudengitest (megapeod, naised, õlu), just karjääri alustanud bürokraatidest/bürokraadihakatistest (murrangukohast), maailmakodanikest (teise tee valinuist) ja siis elutüdimuse käes vaevlevatest keskealistest (esimene tee), kelle ainsamaks eluideeks või -võluks on jäänud idiootlike asjade ja probleemide ülepaisutamine oma isiklikus elus, et neid siis ammendavalt oma himude varjus välja tuua. Ehe näide on Terje versus Taimi… vabandust, Taimi-mutt versus Terje. Aps räägib enesehaletsuses vaevlavast Evast, Annelist… Aga kõige pullim on see, et kõik need karakterid on olemas. Nad ongi reaalselt olemas. Näiteks mina leian oma sõpruskonnast iga raamatus esineva inimtüübi, mis teebki lugemise mõnusalt, vastikult reaalseks.

Mõne inimese elu ongi too “normaalne käekäik“. Elamine Kunderi tänaval. 42. keskas käimine, keskkooliarmastus, malev, ülikool, kolimine tagasi Kunderi tänavale, samasse korterisse, töö, laps(ed), laen – ja veel üks ja veel üks, üks ja sama pood, sama maailm, samad inimesed jne, jne, jne. Mõne inimese päeva jällegi mahub tohutult palju. Ärkamine ühes ja uinumine teises riigis, sõidud siia-sinna, kolimine, enesekaotus, pohhuism, eneseleidmine, jalulesaamine… aga mis edasi saab? Vot just selles kohas lõppeb ka Jaan Apsi raamat.

Selles peitub teatud müstika: et mis neist inimestest saab? Me loeme ja näeme, mis saab inimestest, kes käivad esimest teed, see aga jääb alati saladuseks, mis saab nendest, kes ei käi seda mitte. Näiteks mis saab edasi Imrest? Ma arvan, et kui inimene on juba üks kord võimeline kõik maha jätma, ei valmista talle kuigi palju piinu teha seda ka teist või siis kolmandatki korda. See ongi juba tema saatus. Mis siis saab Imrest ja Curlyst? Vot ei tea. Aga me teame, millega jätkub Taavi ja Terje edasine teekond. Kui seda pole kirjutatud raamatusse, siis piisab vaid, kui korraks nina välja pista ja vaadata. Paralleelid on olemas.

Ma ei oskagi öelda, kas teist teed kõndijate elu on õnnistus või koorem. Kindlasti on see seiklusterohkem ja huvitavam, aga ka üksildasem.

Kerkibki pinnale alateadvuses näriv küsimus, mis läbib tervet raamatut. Mis edasi? Miks minuga? Miks mitte siis minuga? – “Oeh… oleks küll nii minuga.” See ongi otsus. Terve elu otsus. Keska omadele lõpueksam. Terjele see, Evale too, jne, jne.

Tegelikult, muidugi, igaüks teeb oma otsused ise. Neid ei tohi lihtsalt kritiseerida. Mis aga on otsuse ajendiks, see on teine asi. On see siis enda teha, mis raamatu lõpus juhtub või mitte? Tegelikult – isegi kui see ei oleks enda teha, siis situatsioonid tekivadki tänu sellele, kes sa oled. Mõni on kohe loodud jamamagnetiks ja ta ei saa sellest üle ega ümber. Mõnel jällegi nagu ei juhtugi kunagi midagi, mitte kui midagi. Kumb on õnnelikum? Vaat seda ma ei tea ja selle vastuse jääb ka raamat võlgu. See lihtsalt kirjeldab erinevaid inimesi ja nende teede ristumisi ning mõnd seika, mis sellest supist sünnib. Tore igatahes, igati positiivne.

Mulle meeldis kohutavalt üks lause Jaan Apsi sulest: “Põrgu on see koht, kus me kohtame inimesi, kes me oleksime võinud olla.” Aga see oleneb juba täielikult meist endist, keda mina või sina seal kohtame. Eks siis näeme, kui see aeg kätte on jõudnud.