Indrek Hargla psühhoanalüütiliselt

Aarne Ruben

 

Indrek Hargla, Roos ja lumekristall. Fantaasia, 2006. 414 lk.

 

Tegin kirjandusringkondades väikese küsitluse, kas ikka teatakse, kes on Indrek Hargla, esitasin oma mõistatuse just neile kultuuriinimestele, kes Harglast vähe kuulnud. Sain siis kuulda, et ta on tippude tipp, kusagil kõrgel – paleus. Kummatigi on sellele autorile ette heidetud, et tundes küll hästi süžee ülesehitamise printsiipe ja ajalugu, millele ta lood valdavalt tuginevad, on ta karakteriloojana nõrk. Loomulikult kompenseerib selle filosoofilisus, kujutatud ajaloosündmuste läbimõeldud taust ja hea huumor.

Näiteks ühes loos viib Indrek Hargla meid vesternimaailma, mainides 1885. aastat ja ajamasinaga sellesse aastasse suundunud tegelast: ““Kui me majja sisse murdsime, hakkas mulle tunduma, et mu sõber ei taha minuga saaki jagada,” ütlesin ma.

“Kena sõber siis küll,” märkis Cam. “Mis ta nimi muidu oli?”

“Ronald,” ütlesin ma. “Ronald Reagan.”

“Mingi iirlasenäru,” tähendas rõugearmiline. “Need ei taha kunagi jagada.””

 

Kust tulevad teksad?

 

Sageli võime me Hargla lood esmalt leida Internetist, mis alatasa vähendab nende nn löögijõudu, sest miski ei asenda seda hetke, kui inimene jääb paksu raamatuga kahekesi – on ainult tema ja raamat. Alatihti pakub Hargla meile alternatiivajaloolist žanri, mis omakorda osutab vanade kloostrite ja käsikirjade, mäetippude erakute ja ka revolutsiooniliste rahvamasside enigmaatilisele jõule. Näiteks raamatus “Palverännak uude maailma” kujutas autor ajalooprotsesside kõigesuunalist liikumist. Ajaloo ja keskaja filosoofia hea tundja Jaakko Hallas on selle tarvis loonud isegi omaette termini – matrix mundi.

Arvustajana peaksin kõigepealt ütlema, kuidas Hargla lühijuttude ja jutustuste kogumikus “Roos ja lumekristall” leiduvad lood mulle mõjusid. “Tagasi tulevikku”, millest ka eelolev tsitaat, näikse olevat kogumiku tuumtekst: sõidetakse ajaautoga Metsikusse Läände, aidatakse Jules Verne’il tabada “pikkade õhupallirännakute läbimise teesklejaid”, võideldakse vabamüürlastega. Kuna ei ole aru saada, mismoodi saab midagi prügi abil 88 miili tunnis liikuma panna ja kuidas selline prügikalast ajaauto ikkagi sõidab, siis tekkis keerulisemate kohtade peal teatud väsimus: tegelasi oli kah kuidagi palju, kõik ajasid mingeid asju ja naljakad vesternikohad olid lausa puhkuseks. Kes siis ei tahaks tungida korraks maailma, kus pauguvad revolvriloksud, karju aetakse veiselinnast veiselinna, laudkõnniteedel aetakse habet ja teksaseid käiakse ostmas ookeani äärest. Tänapäeva teksasõpradel on hea lugeda Indrek Hargla märkust, et moegurude helesinised unistused sündisid siis, kui tööstur Jacob Davis lõi aastal 1873 kampa Levi Straussiga. Esimesed teksased olid siis levised, nad olid tunkede lõikes, mõeldud tööpüksteks ja esimese seeria esimesse väljalaskesse kuuluvat paari kandis Hargla tegelane Marty. Marty, kuigi ajarännakuid läbinud, oli siis indigolaps, kuulus indigopõlvkonda! Siis olid need veel tuliuued, räägivad tegelased. Niisuguse informatsiooni eest tahaksin autorit kiita, sest mõjub väga hästi ja tekitab võõritusefekti, kui surad oma ajaloolisesse teosesse meeletul hulgal igasugu fakte.

Kui “Tagasi tulevikku” on selle kogumiku omalaadne tuumtekst, siis niminovell “Roos ja lumekristall” on tunnustekst. Ta on selline märk, mille kohta vene ajal öeldi: kvaliteedimärk – vajutatud taiesele enne seda, kui klient kaupa proovima on hakanud. Tõepoolest, loos on palju ressursse: ühel sügispäeval hakkavad kõikide Kopenhaageni arvutite monitorid näitama musta tausta ja valgeid killukesi, viirus nakatab korraga nii graafika kui helikaardi, mõnedele õnnelikele aga saadetakse instruktsioon, et kuigi kompuutris on blackout, tuleb kirjutada lihtsalt “igavik” ja kõik saab korda. Seda on teinud “külma jünger” Kaj, kes oskab tänu oma külmale hingele parandada auto ülekuumenenud õlisüsteemi ja keda võib aeg-ajalt leida mahajahtununa mõnes külmutushoones. Kui sööte läbilõikaval talvepäeval külmast auravat jäätist, keegi noormees tiirutab aga ümber teie, vaadates põlevi silmi teie maiust, siis teadke, et see on Kaj. Kui käesolevat artiklit loeb mõni baarimees, siis talle eriline hoiatus: meeskodanik, kes hilisõhtul teie küsimusele, kui palju jääkuubikuid ta viski sisse soovib, vastab näiteks, et 63, siis ärge imestage. Teadke, et see on lihtsalt Kaj, ta ei panegi neid kuupe viski sisse, ta lihtsalt peab jääkuubikutest moodustama sõna “igavik”. Igaüks võib arvata, missugusele maailmakirjanduse autorile selle jutustusega “üle õla vaadatakse”.

 

Kaj kui abjekt

 

Subjekt on võõraste, õudsete jõudude meelevallas, kõneleb bulgaaria-prantsuse psühhoanalüütik Julia Kristeva oma leiutatud ja ülimat õudust märkivast kirjandusterminist – abjektsioonist. Sellest siis ka järeldus, et kui kõnelda Hargla õuduskirjandusse puutuvast loomingust, siis tasub seda teha Kristeva psühhoanalüütilist märgisüsteemi kasutades. Mis on selle meistri mõttes, kes selliseid riistu taob, küsime Indreku loo “Roos ja lumekristall” kohta, võrreldes seda väga loetavat, kuid siiski ka lapsikut lugu (mingid lumekuningannad ja ajakirjandusbeibed kõik ühes loos koos!) vaheda pistodaga.

Õudus, mis lugeja hinge kuidagi kraabib, toimib Mina ja Ülimina vahelises pingeväljas. Igale Minale tema objekt, igale Üliminale tema abjekt, kirjutas Kristeva ja see maksiim on tõesti rusikareegel. Abjekt on midagi ülivõõrast, millel on oma tunnused. Näiteks armastatu laip on abjekt, millest lähtuvad sügavale, inimese mitteteadvusse tungivad jooned. Hargla loo Kaj (Christian) on kõige ehtsam abjekt. Arvestades seda, kuidas seda tegelast päris alguses lugejale tutvustatakse, on ta abjekt: ta on nunnu poiss, kes sõidab jalgrattaga, kuid ei lõhna mitte tavalise higi järele, vaid lõhnab nagu higistav beebi; nii süütu, kuid juba nii tark. Mettes tekitab ta emalikke tundeid. Hiljem saame teada, et lapsepõlves on ta pooleldi külmunud teadvusetusse olekusse külmutusautos, kus keegi Naine sisestas tema ajju tundmatu informatsiooni (Lumekuninganna). Ja selle info abil ta muudabki arvutivõrgu lihtsalt oma tahteks. See kõik tähendab, et Kaj (aga ühes temaga ka loo kirjutaja ja  lugejad) on jõudnud staadiumi, kus ta peab oma Egoga kuidagi kontrollima enesesse kodeeritud põhiinformatsiooni. Näiteks mina kontrollin iga päev oma põhiinformatsiooni: lähen tööle, võtan omaks mingeid rolle, mõtisklen oma Mina põhiväärtuste üle… Samuti kodeerin seda põhiinformatsiooni ka vastavalt vajadusele ümber. Nende protsesside lakkamine tähendaks minu surma.

Kaj Mina seda ei suuda. Ja sellepärast antakse Kaj kui tegelane, kui üldistus ja abstraktsioon edasi Ülimina valdkonda, Ülimina (Super-Ego) tegeleb temaga edasi. Sest Kaj on lihtsalt õudne. Õudsete asjadega tavateadvus ei tegele. Näiteks vaatajad ei suutnud kunagist menufilmi “Blairi nõiaprojekt” Mina abil üldse analüüsida, õuduse lahtiseletamiseks võetakse appi üliminalikud kategooriad: esivanemate vaimud, ended ja maailmavalu, inimese olemisäng. Me ei tahagi õudust lõpuni mõista ega analüüsida ning me ei taha ka Kajd lõpuni dekonstrueerida, sest Kaj on mitte iseenda, vaid võõra identiteedi esindaja. Ta esindab mingisuguse müstilise Naise võluväge, keda me ei suuda käsitada, kes paneb silma jääkiibi ja keda saab peatada vaid sõna “igavik” abil. Iga lugeja tahab iseenda identiteeti säilitada, see on elus kõige tähtsam, sellepärast öeldakse võõra identiteedi ja õuduskirjanduse ehk horrigraafia kohta õlgu väristades: “Õudne!”

 

Ebateadlik dialoog Emaga

 

Müstiline Naine psühhoanalüüsis on ema. Emakuju on internaliseerunud ja internaliseerunud objekt on inimteadvuse territooriumil pea alati õudne Teine. Sellest on vaja lahti saada, võõras identiteet hävitada ja luua asemele enda oma. Iga õuduskirjanik, kes toonud oma teoste lehekülgedele “võõraste käsitamatute jõudude meelevalla” ja paneb sellesse meelevalda langema oma tegelase, peab ebateadlikku dialoogi Emaga. Vastavad passaažid tunneme ära ka selle raamatu tekstist: “Lumekuninganna. Hell, hoolitsev ja väga ilus naine, lumivalges kombinesoonis, kes on talle näidanud arvutit, loogika ja ratsionaalsuse ülimat pühitsust, mõistust, mis on vaba emotsioonidest, külm ja kõikvõimas.” Siit ka mehe ja naise psühholoogia erinevus: kui arvutid näitasid roose ja lumekristalle, siis Kajle oli see loogika ja ratsionaalsus, koostoimivate vormelite rida, aga naiselikult mõtlevale Mettele suur nõidus.

Oleme ühes Indrek Harglaga sooritanud rännaku 1986. aastast (üks “Tagasi tulevikku” tegevusaegu) tagasi ürgseimatesse perioodidesse (“Tagasi süütusse”), kus pärimused koidikuvalguses alles alguse saavad. Raamatu rohelist kaanepilti vaadates mõtleme Hargla kogu loomingule. Siis kummardume selle rohelusse uppuva kaevu sisemusse ja hüüame vetepeeglile ja pinnavirvendusele: “Sa ei saa kunagi tühjaks!”