Elu kui tantsuõhtu

Valle-Sten Maiste

Sisemine suurus osutub kardetavasti fetišistlikumaks fenomeniks kui puusamõõt ongi.  

 

…ei tohi välja öelda, kuhumaani libisevad järgmise sammu ajal käed… NETIFOTO

 

Milan Kundera, Teadmatus. Prantsuse keelest Tiina Jaksman. Tänapäev, 2006. 158 lk.

 

Slavoj Žižek peab raamatus “Organs without bodies” suurimaks truuduseks mõtlejale talle tahakeeramist (bugger, taking from behind) – kas ei ole siin mõned motiivid antiikõhustikust taas kord peapeale (või jalgadele) pööratud? – ja paneb samas postmodernismi suurapologeediks peetavat Gilles Deleuze’i nõnda, et risoom spinozeerub. Nii pole võimatu, et keegi ka Kundera veenvalt vaoshoitud konservatiiviks või milleks tahes väänab. Ilmutas Kundera ju silmatorkavaid kainusehetki juba ka oma kuulsamates romaanides postmodernse orgia palavamatel päevadel. Täna tundub siiski, et Kundera oli postmodernse lahtisuse ja lodevuse lipukandjate seas, lastes ila tilkudes (mõnuga ähkides) voolata kõigel, millele iha külge hakkab.

Kogu see suhtelisuse, küsimise ja kahtluse vaim, mida Kundera “Romaanikunstis” postuleerib, sõda konkreetse ja selge tõega, iroonia, maailma mitmemõttelisuse ilmsikstoomine ja seisukohtade tõsikindluse välistamine, mida meiegi suurhedonist Kalev Kesküla (Vikerkaar 1992, nr 7) joovastunult ja lummavalt on kiitnud, näib aastaid hiljem aga üsna ühepoolsena. Paljuski ka ühemõttelise ja piiratuna. Küsimus ei ole ainult selles, et oleme taibanud, et kunagi nii joovastavad küüniline naer, kahtluse vaim ja iroonia kuuluvad hiliskapitalismis konformsetena valitsevate suhete ja ideoloogia juurde. Asi ei ole ka selles, et Kundera loomingut läbiv seksuaalne perverssus ja mängud pepuauguga, mis intellektuaale idas piiride avanedes nii silmiavavalt paelusid, on kaotanud ajal, kus üldhuviportaalides ja pereväljaannetes figureerib toetajaskonda leidva anaalseksi kumuleeruv statistika, oma hullutava mõju. (Mahenedes retrospektiivis, ülelugemisel, tuhmiks looduskirjelduseks.) Praegu on küll veel lugejaid, kelle arvates jääb Kundera ainuüksi väikekodanliku voodielu rikastamise tõttu kestvalt kirjandusklassikasse. Eks aeg näita. Konkreetsetest nilbustest kestvam on ehk siiski osalt ka Kundera äratuntud teadmine, et joovastus ning nauding ei sõltu mitte perversiooni sisust, vaid ökonoomsest balansseerimisest patu piiril. Üldiselt aga: kui relativistlikus purustuseloogikas on Kundera omas elemendis, mänglev, veetlev, suurejooneline, bravuuritsev, (teemast) üleolev jne, siis orgiajärgse probleemistikuga kokku puutudes jääb Kundera oma eeldustepuntraga jänni. Kui orgia on valla päästetud, sellest saadav lumm kogetud ja õõvastus peale tulnud, on Kundera abitu.

Kombineerides programmiliselt draamasid voodis ja Ajaloo suurel näitelaval on Kundera oma loomingus püüdnud “ühendada küsimuste ülimat tõsidust vormi ülima kergusega”. Oma viimases romaanis “Teadmatus” pakub Kundera lugejale jätkuvalt ületamisi kerglaste perversioonide osas (ämmakeppimised jms). Maotuse estetiseerimise varjus ilmneb aga üha enam Kundera küsimuste tehislikkus. Kundera teed ei vii kuhugi, olgugi et ta kirjutab justkui enda verega.

“Teadmatusegi” peategelasi painavad kommunistliku mineviku koorem ja vastuolulisus ning segased suhted kodumaa ja identiteediga – Kundera elu ja loomingu läbivad teemad. Ei tea, kas relativism ja kahtluse vaim on Kunderale poolteadlikult omased ja vajalikud lahustamaks valusaid jälgi oma minevikust (emigreerimiseelne flirt kommunismiga jms). Selge on, et olemise talumatu kerguse metafoori näol on Kundera oma kaasaegsest moefilosoofiast küll midagi tabanud, kuid lasknud kaduma minna kõnealuse kontseptsiooni lacanliku sisukuse. Seda, et olemise taga ei ole tegelikult midagi, ei ole Kundera kuidagi radikaalselt taibanud, jäädes üheks avangardistlikult epateerivaks romantikuks nende pikas reas.

Kogu Kundera looming pakub meile kistud tehislikke identiteete ja nendevahelist haakumatust, inimlikke seoste ja sidemete suvalisust ja nõrkust. Inimsuse suvalisuse rõhutamine on Kunderal programmiline – ta tegelasedki sünnivad metafoorist, käeviipest või millestki rõhutatult juhuslikust. Varane Kundera põeb seda suvalisust vahel põgusalt ja moe pärast, tundes valdavalt rõõmu “lõpututest uutest võimalustest”, mida pakub maailm noorele edukale mehele. Õigustusi ja teoreetilisi põhjendusi sellele, et kõik siin maailmas on juhuslik ja püsib illusoorsetel tugedel, esitab Kundera hilisloominguski, olles kahes viimases romaanis “Identiteet” ja “Teadmatus” siiski tuntavalt ebakindlam ja nukram.

“Teadmatuse” Irene ja Josef on globaliseeruva maailma maastikuta kosmopoliidid, kes usuvad nagu Kundera kangelased tüüpiliselt, et kõikvõimalikke sidemeid purustades ja kohustusi lodevana hoides saab liikuda lõpmatutesse tundmata avarustesse, kus avanevad uued võimalused ja õnn. Nagu ikka kasutavad Kundera individualistlikud protagonistid kaasinimesi vahendina ja raskuste või eluliste ebamugavuste tekkides põgenevad, jättes kaaslased (valus) üksi. Nagu ikka usuvad nad postmodernselt disainitud identiteetide ja elu, bodybuilding’u, luksuse jms vajalikkusse, taipamata samas lõpuni fantaasia ja Teise rolli ihamotoorikas. Nad ei mõista, et disainil on mõtet vaid sedavõrd, kui on olemas disainimatud, keda õnnestub oma disaini headuses veenda, et neilt saadud tagasipeegeldusest eneseteadvust ja -usku ammutada. Nad usuvad, et identiteet luuakse sartre’likult, jäigalt, valikuga, mitte subtiilse vastasmängu teel. Nii imestab Irene, miks kodumaal keegi ei huvitu, mida ta Pariisis teinud on, ja miks ta veetlus kaob ka Pariisis, kui kodumaal ei ole enam okupatsiooni, mõistmata, et teistest (Teisest) ei või minna liiga kaugele, samuti nagu kujutlusele ja fantaasiale ei tohi minna liialt lähedale. Mõlemal juhul variseb nende ihaloogika tugi kokku. “Teadmatus” on luhtumiste romaan: luhtuvad nii protagonistide taaskohtumine kodumaa, sõprade, lähedaste kui teineteisega ja jäävad vaid sidemete ja sotsiaalsuseta kehad, kel pole ei kohustusi ega elu, vaid üksikud juhunaudingud keset tüdimust ja tühjust. Kundera on kummaline autor. Ta kuulutab joovastunult kõige suvalisust ja siis nutab nagu laps, miks ometi midagi tõelist ei ole.

Möödunud murrangulised ajastud, valgustus ja romantismid ning nnmodernismid ja postmodernismid, olid kahtlemata väljakutsuva moega jamurdsid justkui ka ridamisi eelarvamusi ning tabusid. Muidugi pole nii, nagu oleks uusaeg teistes sfäärides tabud murdnud ja illusioonid  tegelikkusega asendanud ning armastuses need murdmata jätnud. Meie omaksvõetu sarnaneb traditsiooniliste eelarvamuslike uskumustega enam kui arvame. Tegid ju küll debiilsed massid keskajal asja eest teist taga ristimärki, kuid pole meie ajalgi mingi ime nädal või koguni terve elu burgerit müüa – omamaks Nike’i või BMW märki.

Kuid kogu romantilise armastuse nimeline lummutis ongi paljuski alles uusajal tekkinud. Meie aeg aktsepteerib tarbekaupade ja elustiili osas küünilist mõistust ja fetišistlikkust ning ka teatavat banaalsust, samas kui armastus peab olema rohkem kui kunagi varem tõeline – üks kindel koht ja varjupaik. Vastandina teame ju ajaloost epohhe, kus romantiline moment oli pigem tähendusetu kõrvalekalle suhete loogikas ja paarisuhte juures olidki olulised need asjad, mida täna justkui banaalseks lisandiks peetakse: varandus ja seisuslikud eelarvamused. Tänane peamine, emotsionaalne ühtekuuluvustunne, saadi religioosse, kogukondliku jms toe või nt sõjakamraadide kaudu. Kui uusaeg hakkab rõhuma tõelisele armastusele, siis see konstrueeritaksegi vastanduses sellega, mis oli tollaste arusaamade kohaselt võlts ja ebatõeline, st pigem saavutatakse püüdlus millegi varjatu järele, kui taibatakse ja mõistetakse konkreetselt, mis see armastus on. Just selles tähenduses välised (seisuslikud, varanduslikud, eelarvamuslikud) takistused mõnede arvates pigem loovad armastuse kui takistavad seda. Madame La Fayette’i “Printsess de Cleves” ja Evelin Waugh’ “Tagasi Bridesheadi” on siin tüüpnäited.

Kundera tahabki aga just romantiliste varjupaikade (isiklikud maailmad ja lähisuhted, rahvuslik kokkukuuluvustunne, ideetruudus) illusoorsust purustada, minnes armastuse banaalsuse kirjeldamisega mõnes mõttes erakordselt kaugele. Ta tajub ära, et Lacan on paras vääne traditsioonilise humanismi kehas ja katsub sellest võtta, mis annab, et lugeja tähelepanu võita. Muidugi jääb ta kõiges poolele teele, olles kaugel leppimisest sellega, et armastus ongi privaatsfääri suletusse peidetud väikekodanliku idülli teesklemine kujuteldava teise pilgule ja võibki täiesti normaalselt ja edukalt püsida täiesti banaalsetel praktilistel komponentidel nagu seisus (maine) või varandus või midagi veel palju  tühisemat. Ometi võime me Kundera romaanidest leida niipalju Lacani, et võib kerkida ka küsimus, mis seal peale Lacani üldse on. Kogu kunderalik illusioonitus ja looride eemaldamine ning ka ihamotoorika põhineb lacanlikul arusaamal, et fantaasia on reaalsuse tugi ja tõde on iha surm, ning vastavaprintsiibiliste “juhuste” konstrueerimisel. Kundera kirjeldab väga täpselt, kuidas reaalsus ja identiteet ning subjektid toimivad fantaasia toel. Meenutame “Olemise talumatu kerguse” tegelaste jaotumist nelja tüüpi, kes eksisteerivad vastavalt avalikkuse, sõprade, armastatu või kujuteldava pilgu jaoks. “Kerguse” Sabina ja Tomas mitte ainult ei saanud kokku juhuste (mille suvalisus on punktuaalselt välja toodud) ja vääritimõistmiste tõttu, vaid nende suhe tuginebki poeetilisele ehk kujuteldavale mälule. Kundera rõhutab kõikjal, et romantiline vahekord ei põhine millelgi sisimal, suurel ja sügaval, vaid pisikestel ja sageli nilbetel detailidel. Võtkem “Surematuse” Rubensi staadiumiderohke perverssuste trepp, mis iha tagant tõukab, või see, kuidas “Teadmatuse” Irenet erutab, et ta võtab kõne võõrale mehele tualetis pissides või kuuleb esimest korda pärast emigratsiooniaastaid emakeeles sõna “vitt”. Kogu romaan “Identiteet” on üks suhte banaalsuse ja illusoorsuse illustratsioon, kus mehe enesekindlus tuleb naisest, kelle juurde ta on põgenenud maailma ebakindluse eest. Naise enesekindlus tuleb aga usust oma ilusse, mida kinnitavad meeste järelevaatavad pilgud, mis vanuse lisandudes kaduma kipuvad. Et naise ja seega kogu paari maailm ei variseks, hakkab mees saatma oma naisele fabritseeritud armastuskirju tundmatult austajalt, et taastada viimase eneseusku.

Kunderal on suhted ja kogu elu nagu tantsuõhtu, kus ei tohi välja öelda, kuhumaani libisevad järgmise sammu ajal käed, kuid kõike hoiabki ülal (elektriseerib) vaid kujutlus sellest. Ühelt poolt näeb Kundera oma eripära ja missiooni publiku silmade avamises seda väga maist tõde teadvustades. Kui sisemine Don Juan, romantiline uudsuseiha ja täitmatus nõuavad, on kõik nii suvaline ja identiteedid lõpmatult lahti mängitavad, et katkestatakse suhted lapsega (mida tähendab üks juhuslik kepp), vanematega jne, rääkimata ideedest, maailmavaatest, kogukonnast ja kodumaast, mis on ju nagunii suhtelised ja juhuslikud fenomenid. Kundera kangelased avastavad pidevalt naudinguid reetmiste, lahtiütlemiste, sidemete purustamisega.

Inimestele, kelle jaoks tema armastatu silmis kangastuvad ülemaised sügavused ja soojus ning armastatu on lihtsalt igas mõttes kõige ilusam, targem ja parem, ei ole asja eest, teist taga tarvidust korrutada, et sama iha elektriseerub teinekord ka kujutluse peale partneri pepuaugust või et tegelikult on teie armastuse taga piinlik juhus ja väärkujutelm teineteisest. Inimestele ei ole tarvis iseenesest või nii-öelda tõe ja õiguse pärast ette sööta lacanlike loosungeid “armastus on banaalne”, “naist ei ole olemas”, “seksuaalsuhet ei eksisteeri”. Sellisel valgustustööl võiks olla mõte, kui sellega kaasneb tõepoolest radikaalselt uuenduslik ja inimlikku tuge pakkuv eetiline mänguruum nagu Lacanil. Kundera näib aga maniakaalselt ja ebaoriginaalselt uskuvat, et tõetee on kumuleeruv ja lineaarselt progressiivne ning igaühe kohus oleks teada tõde ning vabaneda võimalikult suures ulatuses ettekujutustest ja eelarvamustest. Ühelt poolt näib ta olevat siiralt veendunud, et kõik tülika võib juhusliku ja suvalisena kõrvale heita ja identiteete kui fantaasial põhinevaid illusioone muudkui vahetada ja nendega majandada. Samas toimub Kundera tegelastega aga pea igas romaanis midagi kummalist. Nad hakkavad hüsteeritsema tõe puudumise ja iha ning identiteete toestava seaduspärasuse obstsöönsuse pärast, justkui nördides, et oleme ju allavett lasknud kõik illusioonid, miks me ikka veel kannatame.

Žižek rõhutab läbivalt, et kui seadus toimib, ei ole tarvis selle kallal urgitseda, vaid tuleb alluda. Seadusel on alati rohkem või vähem nilbe, fetišistlik jne iseloom, seetõttu ei ole oluline selle sisu, vaid et seadus toimiks. Kui inimestel iha ja erutust paaris püsida jätkub, ei ole tarvis veetluse tagamaades urgitseda. Pole oluline, kas tohlaka tühmiku teeb veetlevaks sisemine suurus või pigem toekas majanduslik pagas, sääred või puusamõõt. Sisemine suurus osutub kardetavasti fetišistlikumaks fenomeniks, kui puusamõõt ongi.

Kuid juba “Kerguses” ahastab Kundera selle üle, kui suur osa on meie reaalsuses näitemängul. Aga kui juba laps ei ole muud kui üks juhuslik kepp ja Kundera kirjeldab sellist suhtumist üliempaatiliselt, siis mis kuradi pärast närvitseda, et elu on paljuski näitemäng? Paraku just niisugune Kundera maailm on ja mida värskemas romaanis, seda tragikoomilisemalt. “Identiteedi” kangelastel tõusevad küsimused, kui kaugele võib identiteediga mängides minna ja mis maailm see niisugune on, kus minapilt võib vabalt püsida fabritseeritud illusoorsusel? Milleks niisugune traagika inimeste puhul nagu “Teadmatuse” tegelased? Kui Irene iha leiab ennast tõeliselt kõige nilbemate rõveduste toel, siis milleks hakata hüsteeritsema, et partner ei mäleta mingit tuhatoosi ja kohtumist aastakümneid tagasi? Las partner elab oma kujutlusega sinust ja sina ela oma kujutlusega temast.

Kundera oskab hästi motiveeritult liiderdama õpetada. Kui aga lõbumajas iiveldus peale tuleb, pole tal varuks enamat ammutuntud eksistentsiaalsest Angst’ist, mis tekib oma eelduste puntrasse kinnijäämisest. Inimlik valikupalett õnneks ei sunni minema üheaegselt radikaalselt jumalapilastuse ja -igatsuse teed. Iha püsib mõnusas toonuses subtiilselt vahepeal. Aga kui oleks valida, kas käia Kundera õpetust mööda või mäletseda ühes lehmadega karjas, oleks kõik selge. Rahu on viimaste poolel.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht