Elu ise

MAIT VAIK

Tarmo Tetre tean noorusest, kui me boheemlaste-punkarite seltskonnaga ringi hulkusime – võib-olla mõned veinid joonud. Möödudes korravalvuritest, kes ka nendel aastatel linnas luusisid, pälvis algaja kirjanik mingil seletamatul põhjusel alati nende kõrgendatud tähelepanu, kuigi nii mõnigi meist võis olla välimuselt märksa silmatorkavam. Ja miilitsad keerasid ennast meile (Tarmole) järele vaatama … kes, suutmata ennast talitseda, hirmsa tõmbega jooksu pistis, mendid sabas.

Enamasti ta pääses: kord sulgusid trolli uksed täpselt õigel hetkel, kord talvel viskas mees end Toompea jäiselt nõlvalt (mitte müürilt) selili liugu ja sööstis eluohtliku ja peadpööritava kiirusega all-linna. Miilitsad seda surmasõitu järele tegema ei hakanud. Kirjanike Maja musta laega saalis 80ndatel luuletusi ette kandes kustutas Tarmo kõik tuled, saal mattus pimedusse ja nii nad seal kadunud Tõnu Toomikuga võidu karjusid. Otseselt midagi poliitilist sõnumis ei olnud, kuid aktsioon ise … Nendel aastatel oli Teder tõeline ürgmees, isegi miilitsad tajusid selle pelgalt tema möödudes ära, Tedre kui ohtliku isendi. Ja seda üllatavam, et nüüdseks on kirjanik hakanud meile pakkuma Eesti lugusid suhteliselt klassikalises stiilis ja vormiliselt ei leia me küll mingit avangardi või mässumeelt.

Aga nüüd sisust, sest vormist alustada on kuidagi alatu.

„Andruse elu ja õnn“ on kindlasti juba pealkirjast alates irooniline ja humoorikas teos, kus kirjeldatakse ühe Kihnu mehe elu ja kannatusteratast – ja seda sünnist kuni õnneliku lõpuni 1956–2016 (mitte surmani). Romaanis juhtub nii mõndagi. Peategelane on isegi saare ülejäänud elanike meelest omamoodi veidrik, aga kindlasti märksa taibukam kui enamik meist, isepäine jonnakas Kaval-Ants, kes peaaegu kunagi alla ei vannu. Isegi vangla-aastatel või siis, kui käega juhtub õnnetus, vaadatakse ikka reipalt ja pea püsti tulevikku.

Üldjoontes mõtleb peategelane lihtsaid, meile kõigile arusaadavaid mõtteid, võtmata muret ilmaelu pärast kuigivõrd südamesse. Lugu, nagu Tedrel tavaks, palistavad tõsielusündmused ja faktid Eesti elust ja olust üldisemalt, foonil jooksevad muutused ajaloolises kontekstis (stagnatsioon, perestroika, taasiseseisvumine, varakapitalism, isegi olümpiavõidud ja peaministrite vahetumine kuni pagulaste saabumiseni välja).

Sellised lood ei ole kindlasti ühe­päeva­jutustused. Paljud seesugused teosed puudutavad meid märksa hiljem, sest praegu oleme lähiminevikust liiga haaratud. Selles mõttes on Tedre romaanid, nii „Andruse elu ja õnn“ kui ka näiteks „Vanaisa tuletorn“ (2010), palju pikema vinnaga ja osaliselt juba kaluriküla keskkonna kujutamise tõttu ajatud. Nagu ka näiteks Aivo Lõhmuse Tartu-romaan „Alla orgu ja üle jõe“ (1988), mille väärtus on kindlasti aastatega kasvanud. Mingit sisulist sarnasust ma muidugi „Andruse …“ ja Lõhmuse raamatu vahel ei näe.

Tulen veel kord ajaloosündmuste kujutamise juurde. Autoril on imekspandav oskus näidata neid jutustaja või tegelase silmade kaudu niisuguse nurga alt, mille peale ise ei oleks tulnudki, nagu vist enamik lugejaid. „Õhtul, kui Andrus oma linnakorteri köögis mõnda vimba rookis, andis raadio teada, et Tallinnas on puhkenud rahutused. Põhjuseks see, et kuulsaima Andruse valitsuse käsul oli üks pronksist kuju, mis venelastele väga armas, maha võetud ja kusagile ära viidud“ (lk 68). Rõhk on siin ehk lause lõpul „kusagile ära viidud“. Sellised pealtnäha tähelepandamatud märkused ongi raamatu ja autori huumorisoone üks võludest.

Tarmo Tedrel on imekspandav oskus näidata ajaloosündmusi jutustaja või  tegelase silmade kaudu niisuguse nurga alt, mille peale ise ei oleks tulnudki.

Tarmo Tedrel on imekspandav oskus näidata ajaloosündmusi jutustaja või tegelase silmade kaudu niisuguse nurga alt, mille peale ise ei oleks tulnudki.

Piia Ruber

Osaliselt on tegemist lausa ilukirjandusliku kroonikaga: „Ligemale kolm tuhat inimest oli New Yorgis rusude alla jäänud ja ära põlenud, Murru laagris hakati lootma, et puhkeb maailmasõda ja nõnda võib vabakski saada“ (lk 50).

Tedre lood on oma olemuselt südamlikud. Üks nende läbivaid jooni on autori enesestmõistetav inimlikkus, kohati on tunne, et teda lausa kisub vananemise ja rahu poole. Kui see just mäng ei ole. Aga kui ongi, siis igal juhul tänase maailma kontekstis väga tasakaalustav ja isegi armas. Nagu ka eelmistes teostes, tunneb Teder oma peategelase vastu varjamatut poolehoidu, vaatamata sellele, et too inimene väga ei sobitu praegusesse maailma või üldse mingisse maailma. Sest mis see maailm ja elu tänasel päeval ikka nii eriline ja uus on.

Nii mõnigi koht romaanis meenutab oma põhjalikkusega Antti Tuuri romaani „Jõgi voolab läbi linna“ (ee 1983) vähihaige keemiaprofessori Pihlaja söömaaega. Leivaviilu hammustades ja seda aeglaselt mäludes mõtleb Pihlaja selle leivatüki valmimisest, algusest lõpuni: põllu kündmisest, vilja külvamisest kuni pagaritöökojani välja. Detailselt. Sellised leheküljed Tedre loomingus panevad mind vaikselt silmi kissitama, näib, et autoril on mingi salajane, kuid täiesti teadlik missioon: muuta maailm rahulikumaks, vähem kärsituks, panna lugeja sügavalt hingama. Et sellised trikid siis … Autor armastab detailsust ka muidu. Mõnikord on küll tunne, et ta lihtsalt ei usalda lugejat.

„Andruse elus ja õnnes“ on kõige masendavam see koht, kus peategelane satub vanglasse. Jah, ebaõiglast süüdimõistmist on kindlasti olnud ja on kahjuks ka edaspidi, see ängistab, aga õnneks saab tugev ja eraklik mees sealgi omadega hakkama. Ja kuigi olustik on läbinisti tõetruu, ei pea lugeja taluma miskit vanglaelu sadismi ja muud jälkust. Vabanenud Andrust ootab ees kodusaar ja tema äri vahepeal kasvanud kapital. Võinuks minna ka halvemini. Taskud tühjad ja kodu läinud. Pakun, et enamik eesti autoritest (eelkõige ma ise muidugi) oleks just nii jätkanud.

Väikse miinusena on raamatus vähem energiat, kui seda tulvab Tedre ühes paremas romaanis, milleks minu arvates on „Onanistid“ (2006). Selliseid teravusi, et noor prostituudihakatis peategelaselt kondoomita vahekorda astudes nõuab: „Aga vannu mulle, et sul pole haigusi küljes. Mina vannun Jeesuse Kristuse nimel. Vannu sina ka!“ (lk 145) „Andrusest …“ ei leia, pigem on uue romaani huumor varjatum.

Ma ei tea, kuidas näeb või võtab seda raamatut noorem lugeja, inimene, kes on sündinud juba iseseisvas Eestis, kuid just viimastele võiks see huvi pakkuda. Sest see on elu ise, aga mitte kellegi kirevad ja drastilised meenutused, serveeritud parimate paladena kandikul. Tahes-tahtmata hakkavad värvikamad faktid korduma ja lõpuks tekib tulevastel põlvkondadel pilt, et Nõukogudemaal oli punk keelatud, banaane ei müüdud ja kahte Berliini eraldas mingi tobe müür, millest lollid sotsialismiinimesed ei osanud (milles küsimus, eks) üle ronida.

Kindlasti ei ole aga „Andruse elu ja õnn“ pelgalt olu- või ajalookirjeldus. Räägib ju raamat ennekõike ikka ühe mehe eluteest ja katsumustest, autori hoiakuga, et iga mees on oma õnne sepp. Üldse iseloomustab Tedre peategelasi mingi harva esinev sihikindlus, müstiline minek, kulg omas rütmis, mis tihti koomiliseks kisub, aga viib lõpuks ikkagi eesmärgini. Kui peategelase alkoholism ja perekonna purunemine nooruses välja arvata, siis tuleb kõik hea ikka sellest, mis mees (inimene) ise ette võtab. Milline see suurem eesmärk on ja kas just sinna välja jõutakse, ei olegi päris tähtis. Eesmärgi kõrval on olulisem iseendaks jääda. Ja seda tahet Tedre raamatud ka sisendavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar