Elavaks jutustatud aeg

Aasta kirjanik Kai Aareleid: „Meelde jäävad just väikese ajaloo narratiivid, inimeste ja asjade lood, sest neis on värvi ja üksikasju.“

PILLE-RIIN LARM

Kai Aareleid auhinnaks saadud Poola kuninga saabastega Rupsil Liivi muuseumis: „Just sellised kohad talletavad ja kannavad ajaloo argist ja inimlikku poolt, mis mind paelub, ka kirjutades.“

Kai Aareleid auhinnaks saadud Poola kuninga saabastega Rupsil Liivi muuseumis: „Just sellised kohad talletavad ja kannavad ajaloo argist ja inimlikku poolt, mis mind paelub, ka kirjutades.“

Pille-Riin Larm

Vabariigi taastatud iseseisvuse 25. aastapäeva aegu peeti 19. ja 20. augustil Alatskivi vallas Rupsi külas Juhan ja Jakob Liivi muuseumis kirjandusfestival „Eesti kirjanik 2016“ alapealkirjaga „Omamüüt“. Suursündmusel esinesid Juhani Püttsepp, Martin Oja, Peeter Sauter, Urmas Vadi, Linda Kaljundi, Andrei Hvostov, Paavo Matsin, Kai Aareleid, Indrek Hargla ja ansambel Kiimane Krokodill, vestlusi juhtisid Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus. Esitleti ka Juhan Liivi uut valikkogumikku „Kust jalgtee kõrvale käänab“.

Eesti kirjanikuks aastal 2016 valiti Kai Aareleid romaaniga „Linnade põletamine“. Aareleiu sulest on varem ilmunud romaan „Vene veri“, luulekogud „Naised teel“ ning „Vihm ja vein“, samuti on ta tõlkinud mitmest keelest ning on toimetajana ametis Loomingu Raamatukogus. Autor oli lahkelt nõus kõnelema aasta kirjaniku tiitli toonud teosest.

Pille-Riin Larm: Sinu romaan „Linnade põletamine“ koosneb justkui paljudest väikestest piltidest või kaartidest. Mosaiigitehnika mõjub aga väga autentselt, sest eks ole mälutöö samamoodi killumäng. Väga eredalt oled edasi andnud Tartu lõhnu ja atmosfääri, ühtlasi on teose toon pihtimuslik. Kuivõrd on romaan omaelulooline?

Kai Aareleid: Minu meelest on väga oluline kirjutada koht elavaks. Kohta saab elavaks kirjutada siis, kui oled tundnud neid lõhnu, näinud neid värve, selle paiga inimestega lävinud. Ei ole mõtet salata, et ma päriselt olen elanud selles kandis, kus „Linnade põletamise“ sündmused aset leiavad, Vanemuise pargi, Pauluse kiriku, praeguse Reiniku kooli ümbruskonnas. Mul oli seetõttu lihtne kirjutada.

Larm: Kui palju pidid tegema „Linnade põletamise“ kirjutamiseks uurimistööd? Romaani esitlusel Tartus oli põnev uurida vanu fotosid ajast, mil toimub valdavalt romaani tegevustik, 1950. ja 1960. aastatest. Ütlesid tookord, et pildid ei valeta. Kui palju need sind aitasid?

Aareleid: Jaa, kõige rohkem aitasidki mind vanad fotod. Loomulikult lugesin vanu ajalehti ja kuulasin inimeste jutte. Kui saada nad rääkima, siis teinekord tuleb sealt huvitavaid asju üles, inimesed tahavad meenutada. Vanu dokumente vaatasin arhiivis samuti. Aga kõige rohkem aitasid mind tõesti fotod ja mitte ainult meeleolu loomisel või selle maailma taastamisel, kus ma ise ei ole elanud. Nende alusel sai ka dateerida mõne sündmuse: inimesed ei mäleta või mäletavad erinevalt, kuid vanad fotod on üldiselt väga täpselt dateeritud. Leidsin, et need valetavad palju vähem, kui inimesed. Väike valik õnnestus panna ka raamatusse vahelehtedele, need jutustavad omaette loo.

Larm: Huvitaval kombel sinu romaani tegelased oma mälestusi jagada ei taha. Isegi sama perekonna liikmed ei tea eriti midagi üksteise minevikust või teavad vähe – just tänu näiteks mõnele fotole lauasahtlis. Raamatus on palju vaikimist. Seda kõnekam tundub moto, mis pärineb hispaania kirjaniku Javier Maríase „Oxfordi romaanist“: „Mitte ühtegi saladust ei saa ega tohi igavesti ja kõigi eest varjata; üks kord elus, üks kord oma olemasolu jooksul peab saladus leidma kuulaja.“

Aareleid: Maríase teostes võlub mind eriti see, kuidas ta kirjutab ajast. Mõnes mõttes ongi suurema osa tema romaanide peategelane Aeg. Kõnealune tsitaat jätkub mõttekäiguga, et mõnikord, kui õiget aega ei ole ära tuntud või see on mööda lastud, ei pruugi saladus kuulajat leida. Võib-olla see mõttekäik, mis motosse ei mahtunud, kirjeldab romaani tegelasi isegi paremini. „Linnade põletamise“ raamjutustuses saladus, mahasalatud lugu, lõpuks siiski räägitakse kellelegi, sellest saadakse vabaks. Mis puutub aga minevikust saladuste väljatoomisse, siis kirjanduses ei tohiks mitte mingil juhul kellelegi ei ära panna ega haiget teha. Seda õrna eetilist piiri on raske hoida, aga võiks püüda.

Larm: Me näeme romaani sündmusi valdavalt lapse, Tiina silmade kaudu. Mitte ainult lapsest peategelase, vaid ka romaani keelelise rikkuse tõttu meenutab „Linnade põletamine“ üht teist lapsepõlveromaani, mis räägib peaaegu samast ajast. Mängisin mõttega, kas sinu romaani Tiina ja Viivi Luige „Seitsmenda rahukevade“ lapspeategelane võinuksid kohtuda. Kui Luige laps läheb emaga linna raamatupoodi ja nad tahavad vihikut osta, teatab müüja, et maalastele me vihikuid ei müü. Tiina vanemad töötavad kaubanduses ja isa toob Tiinale kas või kümme vihikut, toob viiskümmend taskurätti, kui vaja, otse laost. Tiina peres on justkui kõik olemas, kuid puudu on lähedusest. Õnnetuid inimesi on „Linnade põletamises“ tõtt-öelda terve hulk. Kas see oli sul taotluslik või tegelased ise kasvasid kirjutamise käigus sellisteks?

Aareleid: Mind huvitas juhtumiuuringuna see, et oli ju ka selles ajas inimesi, kes elasid teistest paremini. Ka siis oli igasuguseid inimesi, kuid mälestused, mis kujutavad näiliselt külluses elamist, ei ole nii tavalised. Laps, kes elas näiliselt külluses, ei olnud seda ise valinud. Tiina sai oma küllusest teadlikuks alles võrdluses teistsuguste lastega, näiteks vaese klassiõega, kelle seelik oli tehtud vanaema vanast kleidist. Lapsed ei vali peret, kuhu nad sünnivad, aga nad peavad selles kuidagi hakkama saama.

Larm: Sa nimetad Tiinat romaanis saladuste hoidjaks. Üks hirmsamaid saladusi on talle ilmselt isa mängusõltuvus. See on esimene ja pinnapealne seletus pealkirja sümboolikale – „Linnade põletamises“ mängitakse kaarte üksjagu.

Aareleid: Kaardid on selles loos nii saladus, sõltuvus, meelelahutus kui ka inimeste ühendaja ja lahutaja. „Linnade põletamine“ on kõige lihtsam kaardimäng, mille hoidja Tiinale ajaviiteks õpetab. See on tegelikult romaani hele pool. Üksildane laps täidab niisuguste mängudega oma elu. Tume pool on see, et „Linnade põletamine“ on lõputu, mõttelage mäng, mis ei sõltu oskustest ega taktikast ja kus loeb ainult juhus. Selle loo tegelased on samuti juhuste meelevallas. Seejuures mängitakse seda mängu ülekantud tähenduses elu ja surma peale (näiteks saksa keeles ongi selle mängu nimi „Elu ja surm“, mitmes keeles „Lahing“): see lõpeb siis, kui ühel mängijal kõik kaardid otsa saavad. Raamatus „Linnade põletamine“ mängitakse elu ja surma peale ka üsna otseses tähenduses.

Larm: Peategelast varemetes linnas ja koduseinte vahel ümbritsevat tühjust aitavad täita ka kõrvalised inimesed ja ootamatult leitud sõber …

Aareleid: Sõjajärgne Tartu on täis varemeid ja tühje kohti, mida hakatakse tasapisi täitma. Tähenduste ja lugudega täidab seda Tiina majanaabrite kirev galerii. Ta käib näiteks vaatamas naabriproua Wunderlichi tuhandet raamatut, tuhandet sõpra, ja saab need mingil moel endale, lisaks veel proua Wunderlichi imelise eluloo.

Ja ta leiab endale sõbra, vene poisi Vova. Et see sõprus ei ole sobiv, et eesti tüdrukul justkui ei sobi vene poisiga sõbrustada või „käia“, jõuab Tiinani isa ja klassivenna kaudu, kes on seda ilmselt oma kodus kuulnud. Sõprus Vovaga päästab aga Tiina eraldatusest, mis perekonna lagunemisega kaasas käib.

Larm: Vovaga läks ses mõttes pahasti, et tema isa oli sõjaväelane ja perekond pidi edasi liikuma. See helge hetk sai mööda.

Aareleid: Õppetunni kaotusest ja sellest, mis päästab, kuidas ellu jääda (olgu või „süda lukku ja otse läbi“), saab Tiina kaasa ja sellest on abi ühel teisel hüvastijätul ja võib-olla ka edasises elus.

Larm: Miks sa selle raamatu kirjutamise ette võtsid? Kas sul oli ka saladus, mis tuleb ära rääkida?

Aareleid: Saladus ehk mitte, aga lugu küll, mis vormus lõpuks nii selgeks, et ühel hetkel enam ei saanud olla kirjutamata. Tõsi, enne kaalusin kaua. Eks see on vist nende inimeste needus, kes iga päev raamatutega tegelevad. Küsid endalt, kas pead sinna paljususse veel midagi juurde lisama, ja väga tihti vastad, et ei pea. Mitte sellepärast, et kõik oleks öeldud, aga ka sellepärast, mida ma ka tõlkija ja toimetajana näen: head raamatud kipuvad paljususse lihtsalt ära kaduma. Meenutan ikka Rilke soovitust noorele luuletajale: küsida endalt öö vaikseimal tunnil, kas ma pean kirjutama. Ja ainult siis, kui vastus kõlab kindlalt ja jaatavalt, siis tuleb oma elu selle paratamatusega kohandada ja see töö ette võtta.

Larm: Kuidas on kirjutada ajast, kui ise ei ole sellal elanud?

Aareleid: Kindlasti oleks lihtsam kirjutada sellisest ajast, milles elanud inimesi enam ei ole, siis on vabadus suurem. Kui mäletajad on veel olemas, siis on see ühtpidi põnev retk, aga teistpidi kohutavalt vastutusrikas ja kammitsev. Mu vanemad on suured lugude jutustajad ja see on mus tekitanud tohutu igatsuse selle aja järele, millest mulle on räägitud. Meie põlvkonna lapsed olid veel päris sageli vanavanemate juures. Ka vanavanemate kaudu tuli palju lugusid, mis kinnistusid kuskil. Ma arvan, et need esimesed lood ja esimesed mälestused jäid kuhugi alles ega lase enam lahti. Sellest sünnib soov elustada aega, mis ei peaks mulle eriti midagi tähendama, aga tähendab, sest see on elavaks jutustatud.

Larm: Ütlesid Rupsil usutluses Mihkel Kunnusele, et sulle endale on „Linnade põletamine“ ennekõike väike ajalugu, asjade ajalugu. Võib vist öelda, et tegu on igatsusega kadunud mateeria järele?

Aareleid: Mõte tekkis tegelikult seoses festivalil peetud vestlusringiga, kus oli natuke juttu sellest, kuidas ajaloost rääkida ja kuidas või mida näiteks õpetada. Et kas on olemas tähtsusjärjekord: ütleme, kõigepealt suured sõjad ja siis alles argiajalugu. Sellise hierarhiaga võiks justkui nõustuda, kuid meelde jäävad just väikese ajaloo narratiivid, inimeste ja asjade lood, sest neis on värvi ja üksikasju, millega suhestuda. Ses mõttes on tähenduslik, et kirjandusfestival „Eesti kirjanik 2016“ peeti Rupsil Liivi muuseumis. Just sellised kohad talletavad ja kannavad ajaloo argist ja inimlikku poolt, mis mind paelub, ka kirjutades. Ja mul on hea meel, et reisikaaslased tõid mind Rupsile kohale veidi varem, nii et oli aega ringi vaadata, istuda läve ees päikese käes – paljajalu, sest aasta kirjaniku salapärase tiitliga kaasas käinud Poola kuninga saapaid mul siis veel ei olnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht