Eesel elevanti alla ei neela

Eesti Kirjandusmuuseumi kummitab projektipõhine rahastus.

PILLE-RIIN LARM

Lilla Daam, kirjandusmuuseumi kummitus arhiivraamatukogu lugemissaalis.

Lilla Daam, kirjandusmuuseumi kummitus arhiivraamatukogu lugemissaalis.

Alar Madisson

Novembrikuus tähistab Eesti Kirjandusmuuseum 75. tähtpäeva. Kirjandusmuuseum sündis, kui see eraldati Eesti Rahva Muuseumist, mis tähendab, et enamik muuseumi osakondi – arhiivraamatukogu, rahvaluule arhiiv, kultuurilooline arhiiv, folkloristika osakond – on vanemad kui asutus ise.

Tähtpäev annab põhjust kirjandusmuuseumi töötajatelt küsida, millega muuseum praegu tegeleb ja kuhu triivib. Vastused on sümptomaatilised ning annavad vihje, miks on viimastel aastatel kadunud etnomusikoloogia osakond ja lõppenud kultuuri- ja kirjandusteooria töörühma tegevus.

Tulevane digihumanitaaria keskus

Urmas Sutrop (direktor alates 2015. aastast): Kirjandusmuuseum on omapärane nähtus: korraga raamatukogu, arhiiv, muuseum ja teadusasutus. Selle arhiivid ja uurimisrühmad tegelevad eesti vaimse kultuuripärandi kogumise, säilitamise ja uurimisega kõige laiemas mõttes. Muuseum vahendab allikmaterjale avalikkusele originaalkogude kättesaadavaks tegemise, uurimuste, populaarsete väljaannete, kuid miks mitte ka näiteks arvutimängude või kaardirakenduste, kaudu. Muuseumi kõigi osakondade ühiseks mureks on järjepideva töö projektipõhisus.

Kirjandusmuuseum on olnud digihumanitaaria pioneere juba varastest 1990. aastatest. Lähematel aastatel püüame kirjandusmuuseumi eri osadest vormida tugeva ja elujõulise digihumanitaaria maailma mõõtu keskuse. Muuseum on esitanud ka Eesti uuringute tippkeskuse taotluse, mis ühendab suure osa humanitaarteadlasi. Loodava tippkeskuse juht on folkloristikaosakonna juhataja Mare Kõiva.

Arhiivraamatukogu pistab rinda läbimõtlemata otsustega

Merike Kiipus (juhataja): Arhiivraamatukogu mured algavad sellest, et rohkem kui saja-aastase ajalooga arhiivraamatukogu pole tänapäeval juriidiliselt ei teadus-, rahvus- ega arhiivraamatukogu. Riigi hallatav Eesti Kirjandusmuuseum ei ole iseseisev juriidiline isik ning sellega on seotud huvitavaid seiku raamatukogunduse valdkonnas. Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsiumi põhikirja kohaselt saavad konsortsiumi liikmeteks olla ainult juriidilised isikud. Kuigi kirjandusmuuseum oli 1996. aastal üks selle asutajaliikmeid, sai meist 2013. aastal partnerasutus. Arhiivraamatukogus täidetakse sisult rahvusraamatukogu ülesandeid, aga raamatukogude statistikas seda ei kajastata.

Pikkade traditsioonidega arhiivraamatukogu peab osaliselt tegutsema ikkagi veel projektipõhiselt, saades abi teaduskollektsioonide eelarvest ja riiklikest programmidest. Kultuurkapitalil ei ole eraldi raamatukogude sihtkapitali ja seepärast on riigiasutusel võimatu saada toetust personaalkogude kättesaadavaks tegemiseks. Näiteks Mati Undi raamatukogu ESTERis kättesaadavaks tegemiseks esitasime kultuurkapitalile kolm korda tulutult stipendiumitaotlusi, kuni asusime olukorda lahendama töötukassa vabatahtlike ja Tartu ülikooli muuseumipraktika sooritajate abil.

Seni oleme Eesti trükistest saanud kaks sundeksemplari, kuid alates 2017. aastast hakkame rahvusraamatukogu vahendusel saama üht säilituseksemplari. Uute säilituseksemplaride lugemissaalis laenutamine muutub kindlasti probleemseks. Tulevase seaduse kohaselt peab säilitaja tagama väljaande pikaajalise säilimise, kuid ühtlasi ka informatsiooni kättesaadavuse. Kuidas garanteerida, et ühe ja sama trükise mitmekordne kasutamine ei kahjusta seda ning see säilib ka tulevastele põlvedele? Kas minnakse tagasi 1930ndate aastate korra juurde, kui oli kehtestatud nõue, et uuema kirjanduse ja ühes eksemplaris esindatud teoste lugemiseks on vaja raamatukogu juhataja eriluba?

Arhiivraamatukogu on jõudumööda edendanud eesti raamatuteadust ja rahvusbibliograafiat. Viimastel aastatel on peatähelepanu koondatud uute hoidlate sisustamisele ja digiteerimisele: oleme olnud Eesti trükise punase raamatu digiteerimisprojekti eestvedaja.

Rahvaluule arhiiv teeb koostööd Virust Võruni

Risto Järv (juhataja ja vanemteadur) ja Mari Sarv (vanemteadur ja IUT juht): Eesti rahvaluule arhiiv tegeleb meie suulise pärimuse – rahvaluulega. Arhiivi missioon on selle loomisest alates olnud meie rahvapärimuse süstemaatiline kogumine, kogude turvaline säilitamine, nende avalikkusele kättesaadavaks tegemine, tutvustamine, vahendamine ja uurimine. Arhiivi põhitegevus hõlmab mitut tööetappi ja eeldab stabiilse rahastuse olemasolu. Praegune olukord, kus rahastus on olnud läbi aastate projektipõhine, on rahvusvaheliste standardite seisukohalt nonsenss – rahvuskultuurile olulise väärtusega kultuurikogude turvaline säilitamine ei ole projektipõhiselt võimalik. Suurem osa projektirahast on mõeldud teadustööks, kuid arhiivi missiooni täitmiseks taotlevad teadlased täiendavat projektiraha nii kogumis- ja publitseerimistööde, andmebaaside kui ka kirjandusmuuseumi digitaalarhiivi KIVIKE tarvis ning kureerivad ka nende projektide teostamist – see kõik on aeganõudev, kuid ei kvalifitseeru teadustööna.

Probleeme tekitab, et uurijateeninduse ja arhiivikorralduse ainus rahaallikas on teaduskollektsioonide eelarverida, kus peetakse silmas ennekõike teaduskasutajaid. Rahvaluulekogusid kasutavad aga ka koduloolased ja kooliõpilased, kirjanikud ja ajakirjanikud, pärimusmuusikud ja pärimuskultuurihuvilised.

Teeme väljaannete ettevalmistamisel tihedat koostööd paljude asutustega alates Tartu ülikoolist üle Eesti Virust Võruni. Rahvaluulearhiiv on kolm aastat korraldanud digitaalhumanitaaria konverentsi, mille kõlapind on sarnaselt kogu kirjandusmuuseumiga väljaspool, hõlmates Eesti digitaalhumanitaariat. Tänavusel konverentsil arutleti, kuidas kasutatakse digitaalseid tehnoloogiaid eri keeltest ja kultuuridest pärineva ainese uurimisel ja esitlemisel ning milliseid võimalusi pakub humanitaaria maailma mitmekeelsusest tingitud mõistmisraskuste ületamiseks.

Kultuurilooline arhiiv ei tähenda kodulooharrastust

Marin Laak (vanemteadur ja IUT juht): Eesti kultuurilooline arhiiv on justkui meie kirjaliku kultuuri geenivaramu. Ühes kultuuris kõigi silmapaistvate isikute eraarhiivide koondamine ühte keskarhiivi on maailmas üsna haruldane. Meid kammitsevad teravad käärid arhiiviuurimise igapäevatöö ja kehtivate teadustulemuste mõõdikute vahel. F. R. Faehlmanni, Karl Ristikivi, Bernard Kangro, Uku Masingu jpt suurmeeste pärandi uurimiseks vajalike allikmaterjalide laiemasse teaduskäibesse toomine on meie peamisi ülesandeid, kuid selle töö tulemusi teadusbürokraatia ei hinda. Eesti kultuuri allikmaterjalide käibele toomist klassifitseerivad mõõdikute loojad tähtsusetusse kategooriasse „spetsiifilised teadusväljaanded“. Rahvuskultuurile olulisi, enamasti aastaid kestnud töid ei arvestata ka asutuse riikliku baasfinantseerimise arvutamisel.

Rutt Hinrikus (teadur): Kirjandusmuuseumi palju kiidetud arhiivide kooslust on ähvardanud mõnelgi korral reformid – kavad jagada muuseum tükkideks ja anda tükid teistele asutustele allaneelamiseks. Selliste plaanide autorid ei olnud enamasti kirjandusmuuseumi külastanud ja neil ei olnud ettekujutust siin hoiustatavate materjalide hulgast. Nii sarnanesid need plaanid – kui lubada lihtsat võrdpilti – eesli plaaniga pista nahka elevant.

Kultuuriloolises arhiivis on süstematiseeritud, sisestatud andmebaasidesse ja kättesaadavaks tehtud miljoneid lehekülgi käsikirju. Tohutus fotokogus on säilikuid klaasnegatiividest tänapäeva digipiltideni. Kunstikogu sisaldab maale, graafikat ja skulptuure ning audiovisuaalne kogu kultuuriloolisi heli- ja filmimaterjale. Arhiivimaterjalide laekumine ei ole vähenenud, vastupidi, ühtlasi on see paisunud globaalseks. Meie hoidlaisse on viimasel paarikümnel aastal laekunud materjale peaaegu niisama palju, kui kogu Nõukogude perioodil ja sõja-eelses Eestis kokku. Viimaste aastate laekumistest moodustavad üsnagi suure osa väliseestlaste arhiivid (nt Ilse Lehiste, Fanny de Sivers, Ilmar Talve, Eesti Komitee Rootsis), mis avavad suurepärased võimalused nii paguluse kui ka Nõukogude aja teemade läbitöötamiseks.

Loodud on digiandmebaasid: kirjandusmuuseumi virtuaalne kelder KIVIKE, mis sisaldab eesti rahvaluulet, kirjakultuuri ja kultuurilugu, käsikirjade andmebaas Ellen ning kultuurilooline veeb „Kreutzwaldi sajand“. Nende täiendamine käib pidevalt. Järgmine kogumistöö ülesanne on veebimaterjali arhiveerimine, näiteks kirjanduselu listid, blogid ja e-kirjavahetused. Mure pidevate reformide ja selle pärast, et arhiivi käsitletakse teaduskoguna ja arhiivipõhist eestikeelset uurimistööd nähakse koduloolise harrastusena, pärsib paremaid plaane.

Folkloristika osakond märkab ja mõtestab uusi nähtusi

Mare Kõiva (juhataja, juhtivteadur ja IUT juht) ja Piret Voolaid (vanemteadur): Folkloristika osakond soovib kõigi käsil olevate uurimisteemade puhul arvestada ühiskondlikku tähtsust. Paratamatult on mõnikord tõsine probleem, kuidas uusi kultuurinähtusi ja tänapäeval sageli väga efemeerset pärimust märgata, talletada, säilitada ja millist uurimismetoodikat kasutada.

Pelgast märkamisest olulisem on uusi nähtusi, millega kaasnevad uued probleemid ja mis sunnivad varasemaid probleeme uue nurga alt vaatama, uurimuste kaudu kiiresti mõtestada. Kuigi tänapäeva folkloristika on pigem skeptiline objektiivsusele püüdlev teadus, pakub see rohkem tolerantseid kui hinnangulisi seletusviise.

Nüüdispärimuse (nt vihakõne, mitmesugused huumorivormid, visuaalsed vormid meemid ja grafiti, tänapäeva muistendi alaliigid kuulujutud ja vandenõuteooriad) kaudu saab ühiskondlikult olulisi teemasid kergesti tuvastada ja pingetele paremini jälile. Ühtaegu võib seesama pärimus ka pingetele lahendusi pakkuda ja neid leevendada. Kuna maailmas on aktuaalsed terviseteemad, ökoloogiliste ja kliimamuutustega seotud elulaadimuutused, pikemat aega kestvad ulatuslikud migratsioonilained jm üldtendentsid, siis on alus- ja rakendusuuringute kaudu nendegi protsesside kirjeldamine ja humanitaarsete lahenduste leidmine tähtis.

Tänapäevaste nähtuste tõlgendamiseks vajame uurimisallikaid, mida kogume välitööde, suurkogumiste, aga üha enam ka internetiseire käigus. Rahvajuttude, lühivormide (vanasõnad, kõnekäänud, mõistatuste alaliigid), uskumusteadete ja ajaloolise traditsiooni andmebaasid pakuvad võrdlusainest nüüdisfolkloorile ning avardavad käsitluste ajalist ulatuvust. Kuigi need on sündinud enamasti teadlaste endi uurimisküsimustest lähtuvalt, tagavad nad ühtlasi laiema huviliste ringi süsteemse ligipääsu arhiivimaterjalile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar