Baltivene kirjanduse võimalikkusest ja tegelikkusest

AARE PILV

Novembris viibis Tallinnas leedu kirjandusteadlane Taisija Laukkonen. Vilniuse ülikoolis vene filoloogiks õppinud ja seejärel Leedu Kirjanduse ja Rahvaluule Instituudis tegutsev teadlane kaitses 2012. aastal doktoritöö Leedu venekeelse kirjanduse toimimisstrateegiatest nõukogude ajal ja hiljem.¹ Praeguseks on ta oma uurimisvaldkonda laiendanud kõigi Baltimaade venekeelsele kirjandusele. Eesti keeles on temalt varem ilmunud artikkel „Baltivene kirjandus – kirjutisi eikuskilt?”.²

Kust on pärit huvi just selle teema vastu?

Taisija Laukkonen: Mulle on see isiklik huvi, sest mingil ajal luuletasin vene keeles, teadmata, milline on Leedus mind ümbritsev kirjanduslik keskkond. Kui hakkasin seda uurima, sain aru, et väga vähesed nii Leedus kui Venemaal teavad midagi Leedu venekeelse kirjanduse kohta. Süvenesin teemasse, alguses tegelesin tänapäevaga, kuid siis mõistsin, et ka nõukogude ajast ei saa selles kontekstis kuidagi mööda. Kui sellele eelnenut veel mõnel määral uuritakse – XIX sajandit, XX sajandi algust Esimese maailmasõjani –, siis nõukogude aega ja tänapäeva on uuritud väga vähe.

Aga enne sõda olid ju ilmselt ka vene kirjanikud Leedus olemas?

Jaa, nagu Eestiski. Oli üsna aktiivne vene pagulaste kirjanduselu Leedus. Selle teemaga tegeleb Vilniuse ülikooli vene filoloogia õppetooli juhataja Pavel Lavrinets, kes on avaldanud mitu õpikut ja lugemikku Leedu vene kirjanduse kohta, samuti on ta kogunud palju arhiiviandmeid. Ühesõnaga ta on alustrajav uurija selles valdkonnas.

Milline on vene kogukonna ajalugu Leedus, millal see alguse on saanud?

See algas juba väga ammu, sest meil on ju vanausuliste kogukond. Nad on Leedu ühiskonda väga hästi lõimunud, õpivad tihtipeale leedu koolides, kuid neil on siiski säilinud väga tugev religiooniga seotud identiteet. Siis tuli venelaste revolutsioonijärgne emigratsioon Leetu (mingid kontaktid olid ka varem, kuid need olid pealiskaudsed), seejärel juba nõukogude funktsionäärid ja need, keda siia tööle saadeti. Ses mõttes sarnaneb Leedu vene kogukonna ajalugu Eesti omaga.

On ka muidugi neid, kes on Leetu tulnud pärast nõukogude aega, nagu näiteks Lena Eltang, prosaist, kes on (nagu näiteks ka Andrei Ivanov) saanud Venemaal kirjanduspreemiaid. Tema on selline, keda ilmselt Leedus eelkõige esile toodaks, kui küsida, keda teatakse kohalikest venekeelsetest kirjanikest.³

Kui suletud on see leeduvene kirjanduse ringkond?

Ma ei ütleks, et suletud, aga see on veelgi hajusam kui Eestis. Sest teil käivad siin avalikud diskussioonid vene identiteedi, eestivene kirjanduse üle, on olemas kultuurkapitali venekeelse kirjanduse preemia – meil pole midagi seesugust. Meil oli väljaanne nimega Vilnius, enam-vähem Eesti ajakirja Tallinn analoog, s.t põhiliselt tõlkekirjandus pluss mõned kohalikud autorid, kuid see oli ainus ja tänavu ei saanud ta enam rahastust. Leeduvene autoritel pole kohta, kus kujundada kohalikku kirjanduslikku identiteeti. Pole näiteks selliseid projekte, millega siin tegeleb Igor Kotjuh. Seepärast mind huvitabki väga Eesti kultuurikeskkond.

Siin mängib ilmselt rolli ka see, et Leedus on vene kogukond palju väiksem kui Lätis ja Eestis, vähem on nii-öelda inimressurssi?

Leedu suurim rahvusvähemus on poolakad. Nõukogude korra langemise ajal olid muidugi venelased sel positsioonil, kuid aja jooksul on poolakate osakaal suurenenud, neid on praegu umbes 7%, venelasi ligi 6%.⁴ Kuid ma arvan, et see pole ainult inimeste hulgaga seotud, sest väga oluline roll on individuaalsel initsiatiivil. Pärast jutuajamisi Igor Kotjuhi ja Boriss Baljasnõiga on see mulle eriti selgeks saanud: millalgi organiseeris Baljasnõi tõlkestuudio, mis aitas kaasa sellele, et noored venelased hakkasid huvituma eesti kirjanduse tõlkimisest, see oli teadlik samm. Meil on samuti väga kogenud leedu keelest tõlkijaid, näiteks Georgi Jefremov, kuid nendelt pole mingeid selliseid algatusi kunagi tulnud. Järjepidevus on aga kultuuride vahendamistegevuses väga tähtis.

Kui nüüd rääkida teie doktoriväitekirjast, siis mis on selle põhisisu?

Kirjutan seal nii väljaandmisstrateegiatest kui ka kirjanike isiklikest strateegiatest: mil viisil nad ennast nõukogude ruumis positsioneerisid, milliseid teid otsisid kirjanduses pinnalpüsimiseks. Kui uurime tänapäeva kirjandust, siis tekib paratamatult küsimus, kas see on hea kirjandus, kas sellest tasub rääkida, kas see on huvitav. Nende küsimustega puutusingi kõigepealt kokku. Et hoiduda väärtushinnangutest, hakkasin uurima erinevaid vaatepunkte sellele, mis kirjandus on – s.t kirjandust kui sotsiaalset praktikat. Püüdsingi kokku koguda need eri vaatepunktid eri ajajärkudest.

Kas vene kirjanikud püüdsid nõukogudeaegses Leedus kuuluda kuidagi Leedu kirjandusellu?

Nõukogude ajal oli kõik muidugi tsentraliseeritud. Iga liiduvabariigi kirjanike liidu juures oli vene kirjanike sektsioon, igal maal anti välja toda tõlkeajakirja, nagu ajakiri Tallinn, ajakiri Vilnius, mis enne seda kandis nime Litva Literaturnaja. See oli igas liiduvabariigis nii. Ja tõlkijaid nendele ajakirjadele leiti esmajoones kohalike vene keeles kirjutavate autorite hulgast. Kuid keskuse seisukohast oligi nende ainus ülesanne tegutseda tõlkijatena, neist ei oldud huvitatud kui algupärastest loojatest, sest Venemaal olid ju omad autorid olemas ja sellest piisas. Seepärast oli neil kirjanikel üsna raske kanda kinnitada, sest selleks, et siin kohapeal autoritena tunnustust leida, tuli neil esmalt pääseda oma tekstidega kesksetesse väljaannetesse Venemaal. Nad said siin avaldada ka selliseid tekste, mida Venemaal poleks avaldatud, kuid nad ei saanud siin neile mingit erilist vastukaja. Nende teoseid ei tõlgitud ka leedu keelde, sest nagu keskuski olid leedu kirjanikud neist huvitatud eelkõige kui tõlkijatest ning nägid neid selles funktsioonis.

Kuid, mis on huvitav, eraldi keelega kirjandusruum tagas ka nõukogude ajal teatava autonoomsuse. See kandus üle siinsele venekeelsele kirjandusele, näiteks on näha, kuidas sulaaeg nii algas kui ka lõppes Leedus hiljem kui Moskvas või Peterburis. Minu teema puhul võib mainida 1960. aastate lõpust näiteks luuletaja Juri Grigorjevi ainsat raamatut („August“), Juri Dubassovi tekste – need olid asjad, mis Venemaal poleks enam saanud ilmuda. Leedus on sümboolseks piiriks 1972. aasta, mil Romas Kalanta end Kaunases põlema pani⁵. Pärast seda keerati juba kõik kruvid kinni.

Kõige huvitavamaks läks muidugi perestroika ajal, sest siis kerkis esile selliste kirjanike põlvkond, kes kandsid päriselt kohalikku identiteeti, näiteks luuletaja Mihhail Didussenko:⁶ ta sündis Vilniuses ja kasvas seal üles, kirjutas vene keeles, oli hea luuletaja, Leedu oli tema kodumaa. Kuid lõpuks enamik neist siiski lahkus Leedust, kes Venemaale, kes Iisraeli.

Leedul on külje all ka Kaliningradi oblast – kas sellel on leeduvene kirjanikega mingeid seoseid?

Mitte eriti. On muidugi kontakte, kuid identiteedi mõttes on Leedu vene kirjanikel rohkem ühist Läti ja Eesti vene kirjanikega: Lätis on tehtud katse luua Balti Luuletajate Gildi ja sealsamas Riias toimus Balti luuletšempionaat, Igor Kotjuh on koostanud almanahhi „Vene kirjandus Balti aktsendiga”. Balti riikide vene kirjanikel on teatav ühisidentiteet olemas, nad eristavad ennast näiteks Saksamaa või Prantsusmaa venekeelsetest kirjanikest, rääkimata juba Ukraina või Kesk-Aasia omadest.

Kas ma saan siis õigesti aru, et Baltimaade vene kirjanikel on mingi omaette ühine väli?

Ma ütleksin, et on olemas katsed seda luua, sest tuntakse, et eraldi pole kriitilist massi ehk piisavalt. Pole näiteks sellist väljaannet, mis seda ühisalust pidevalt mõtestaks. Mulle näib, et see on võimalik ja see oleks produktiivne, kuid kõik sõltub rahastusviisidest. Eesti rahastab siinseid vene autoreid, Leedu enda omi, aga kui nad ühinevad, kes siis seda laadi väljaandeid rahastama hakkab?

Te olete olnud nüüd oma uurimistööga seoses Lätis ja Eestis. Kuidas tundub, millised on põhilised erinevused nende maade venekeelse kirjanduse olukorras?

Ma arvan, et Riial on eelis ses mõttes, sest seal on välja kujunenud teatav traditsioonitaju, räägitakse riialikust luulest – ja see tõmbab juba iseendast uut ligi. Nii nagu on olemas uuemas vene luules Fergana koolkond, võib rääkida ka riialiku luule koolkonnast. Leedus on kõige rohkem arenenud akadeemiline aspekt: on välja antud õpikuid ja lugemikke, kuid avalikku diskussiooni venekeelse kirjanduse teemal ei ole. Eesti eristub just sellega, et siin tõesti käivad diskussioonid, näiteks Andrei Ivanovile antud preemia ümber,⁷ ja vene kirjandust publitseeritakse kultuuriperioodikas.

Mul endal on selline tunne, et Läti tegelased olid siinsetele eeskujuks.

Jaa, Läti vene luuletajaid võib ses mõttes nimetada teerajajateks. On ka huvitav, et edukas baltivene kirjandus ei positsioneeri end lihtsalt vene ja eesti-läti-leedu kultuuri piirile, vaid pigem Venemaa ja Euroopa piirile. Riialaste Orbita liikmed peavad ennast Euroopa autoriteks, kes kirjutavad Lätis vene keeles. Midagi sellesarnast näeme ka Andrei Ivanovi puhul: talle on muidugi väga tähtis Eestis elava venelase teema, kuid mitte ainult, sellele lisandub näiteks Skandinaavia illegaali teema. Ka Lena Eltangi romaanides on küll mõned Leedust pärit tegelased, mõnedel on vene genealoogia, kuid tegevus toimub Euroopas: Maltal, Lissabonis, Barcelonas.

Orbita eelis on veel see, et rühmitusena on sel kollektiivne strateegia. Ja nad on üllatavalt järjekindlad: kirjandusilmas ei juhtu tihti, et inimesed püsivad nii kaua ühes grupis koos ja on endiselt produktiivsed. Pealegi ei tegele nad ainult kirjandusega, nad on kunstnikud laiemas tähenduses. See piirideülesus on samuti oluline, sest kirjandus puhtsõnalise kunstina on tänapäeva ühiskonnas tagaplaanile nihkumas. Kõik uuenduslikud kunstnikud, isegi minu põlvkonna luuletajad Venemaal, otsivad vorme, kuidas sünteesida kirjandust muude kunstiviisidega, eelkõige visuaalse kunstiga.

Orbita on Lätis kõige olulisem, aga kui palju seal veel venekeelset kirjandust on?

On juba mainitud Balti Luuletajate Gild. Rühmituste mõned inimesed kattuvad, näiteks Oleg Pitšugin, kes osaleb ka Orbita välja antud paksus Läti venekeelse luule antoloogias, kuhu teised gildi liikmed ei pääsenud, sest Orbita ei pea neid piisavalt heatasemelisteks. Peale selle on välja antud kaheköiteline lätivene luule antoloogia. Pool selle autoreist on päris asjaarmastajad, kuid leidub ka häid autoreid; Orbita keeldus selles kogumikus osalemast. Nii et Orbita vaatepunkt Läti venekeelsele luulele (professionaalne ja integreeritud Euroopa kultuuriruumiga) lülitab välja terve rea autoreid, kes võivad vahel olla päris huvitavad kirjutajad. On ka tuntud prosaiste, näiteks Dalia Truskinovskaja⁸ tuleb kohe meelde. Kui teha nimekiri, siis tuleb kokku ilmselt umbes 30 inimest, kes avaldavad oma loomingut pidevalt.

Kui palju on selliseid Eestis, ma ei teagi. Eestis kipub olema selline olukord, et on kolm inimest, keda üldiselt teatakse: Igor Kotjuh, Andrei Ivanov ja P. I. Filimonov – neid on kutsutud isegi „vitriinivenelasteks”. Teisi eestivene autoreid tõlgitakse vahel samuti ajakirjades, aga eestlased ei tea neist suurt midagi.

Praegu on orienteerumine ka keerulisem, sest pole enam ühtseid keskseid institutsioone nagu nõukogude ajal. Eestis on samuti väga erinevaid koondumispunkte. Oli näiteks ajakiri Baltika – see küll enam ei ilmu –, mis koondas äärmuslikult Vene-meelseid ja õigeusumeelseid autoreid. Teises diapasooni otsas on aga eesti kirjandusellu hästi integreerunud autorid.

Kotjuh ja tema seltskond on püüdnud esile tuua teatavat varasemast ajast lähtuvat traditsiooni, kuhu kuuluvad näiteks sellised Eestis elanud nimed nagu Igor Severjanin ja David Samoilov. Üsna vähe nähakse aga traditsiooniseost nõukogude aja autorite enamusega. Kuidas on sellega Leedus ja Lätis?

Siin on mängus teatav üldisem eemaletõukumine nõukogude kultuurist. Ma oskan seda hinnata akadeemilise sfääri põhjal: nõukogude perioodi vastu hakati huvi tundma alles 2000. aastatel, enne seda huvituti pigem pagulaste kirjandusest ja kõigest sellisest, mis polnud varem kättesaadav. Ka Leedu vene uurijad ja literaadid pöördusid maailmasõdadevahelise perioodi poole, et teada saada, mis täpselt toimus lühikese iseseisvuse jooksul. See oli tähtis, sest tollaste pagulaste kogemusest võis ammutada õppetunde, kuidas konstrueerida vene vähemuse identiteeti iseseisva Leedu riigi kontekstis. Samamoodi tunti huvi ka Leedu suurvürstiriigi aegade vastu, sest perioodil, kui see ulatus Läänemerest Musta mereni, kuulus Leedu riiki palju etnoseid ja neil olid oma toimetulekustrateegiad.

Kas saab rääkida mingisugusest vene traditsioonist, mis oleks juba tollest ajast pärit?

Jah, seda uuritakse ja on koostatud tekstivalimikke. Ühest küljest on see loomulik, kuid on ka väga põnev, kui saab rääkida nt XIV sajandi Leedus tehtud vene kirjandusest – kuigi on küsitav, kuivõrd on see vene kirjandus, kui see on vana­slaavikeelne, kuivõrd on tegu Leeduga, kui me räägime Rzeczpospolitast. Seejuures on leedu identiteedile suurvürstiriigi aeg väga oluline ning ka vene kogukonnale osutus oluliseks apelleerida sellele, et tollal toimetasid etnosed ja kultuurid ühes riigis rahulikult kõrvuti.

Aga millised üldse on praegu Leedus leedulaste ja vene kogukonna suhted?

Ma olen osalenud ka sotsioloogiliste uurimuste tegemises Leedu Sotsiaal­uuringute Keskuse juures, kuid need järeldused kehtisid ilmselt kuni Ukraina sündmusteni. Praegu on juba mingi uus etapp. Läti ja Eestiga võrreldes on meil see erinevus, et Leedus pole mittekodanikke ja sellest lähtus hoiak, et seega pole meil ka probleeme. Tegelikult polnud asjad muidugi päris nii. Probleemid tulid nähtavale just majanduskriisi ajal – inimesed osutusid olevat ebavõrdsetes tingimustes. Ja lisaks veel läbinisti venekeelne Visaginase linn, mis rajati Ignalina tuumaelektrijaama juurde. Kriisi ajal ja pärast Ignalina sulgemist olid Leedu venelased valiku ees, kas emigreeruda Euroopasse ja õppida selgeks inglise keel või õppida selgeks leedu keel – ja suurem osa neist valis esimese.

Nii et probleemid on olemas, aga rohkem kirgi tekitavad ikkagi konfliktid poolakate ja leedukate vahel. Näiteks Vilniuse lähedal Šalčininkai piirkonnas oli millalgi äge arutelu tänavate nimesiltide üle, mis olid ainult poola keeles – kas need peaksid olema kahes keeles või ainult leedu keeles? Samuti oli päevakorral küsimus, kuidas peab passides kirjutama poola nimesid jne. Aga venelased on, nagu mõnedele meeldib naljatada, ainult poolakate järelhaagis – ka poliitiliste liitude mõttes, sest poolakad positsioneerivad end aktiivselt ja venelased vaid haagivad end poola vedurile sappa.

Integratsiooni kohta näitavad uurimused, et kõik näitajad sotsiaalse ja kultuurilise lõimumise ning keelelise kompetentsi tasandil lähevad järjest paremaks – ometi probleemid ei lahene. Nimelt on olemas veel omaette tasand, identiteedi tasand, ja mulle näib, et sel tasandil ongi asja tuum: ei ole positiivset identiteedikuvandit. Näiteks ma ise võin Leedus elava venelasena öelda, et on keeruline tunda end mugavalt ühtaegu nii selle riigi kodanikuna kui ka venelasena, need identiteedid ühitada. Räägitakse ju viimasel ajal sellisest asjast nagu poliitiline kujutlusvõime – see on seotud sellega, millised kujundid ja kujutelmad on inimestel. See polegi seotud inimese igapäevaeluga, ta võib oma naabritega väga sõbralikult läbi saada, olla abielus teisest rahvusest inimesega, kuid ometi võib tal seejuures peas olla täiesti erinev ettekujutus reaalsusest. Ja selles mõttes on kirjandus või avalikud tõsised ja sügavuti minevad diskussioonid väga olulised, et inimesed teadvustaksid, mida nad oma peas kaasa kannavad, miks nad formuleerivad oma positsioonid just nii ja mitte teisiti.

Ja seepärast kirjutan ma ka oma praegust uurimust just identiteedi vaatepunktist: mind huvitab, milliseid identiteedimudeleid pakuvad venekeelne kirjandus ja kirjanduselu.

Ja kuidas tundub, kas Eesti venekeelse kirjanduse toimimise põhjal võib tuletada mingeid mudeleid?

Jah, isegi see, mis te ise ütlesite vitriinivenelaste kohta, tõestab juba, et mingid mudelid on käibel. Kuigi ma ütleksin, et Andrei Ivanov on täiesti teistsugune mudel. Ta on kriitiline, sõnastab identiteedi probleemsuse, ent ei paku positiivset lahendust. Kuid ta mõtleb sügavalt ja ausalt selle üle, millega ta kokku puutub.

1 Ilmunud 2013. aastal raamatuna „Rahvata laulud. Leedu vene kirjanike strateegiad (järel)nõukogude ajal“ („Dainiai be tautos. Lietuvos rusų rašytojų strategijos (po)sovietmečiu“).

2 Vt Vikerkaar 2012, nr 9.

3 Lena Eltang on sündinud 1964. aastal Leningradis, õppis Irkutski ülikoolis ning elab 1991. aastast Vilniuses. Alguses ajakirjanik ja tõlkija, debüteeris ta 2003. aastal luuletajana ja 2006. aastal romaanikirjanikuna.

4 Leedu venekeelne kogukond on umbes poole väiksem kui Eesti oma (mis on omakorda umbes 3/5 Läti vastavast arvust).

5 Romas Kalanta (1953–1972) süütas end protestiks Nõukogude režiimi ja venestamise vastu 14. V 1972 Kaunases teatrihoone ees, kus võeti 1940. aastal vastu otsus Leedu astumise kohta NSV Liitu. Neli päeva hiljem kaasnesid matustega meeleavaldused, kus osales 3000 inimest; sama aasta jooksul kordas Kalanta tegu veel 13 inimest.

6 Mihhail Didussenko (1971–2003) õppis Vilniuse pedagoogilises instituudis, töötas Leedus ajakirjanikuna, avaldas 1980. aastate lõpus Vilniuses kaks luulekogu, elas vaheldumisi Leedus ja Leningradis, kuid lõpetas dokumentideta asotsiaalina Moskva-lähedases külakeses. On olnud Anti-Bookeri auhinna nominent.

7 Intervjuu on tehtud novembri lõpus, kui Andrei Ivanovi kodakondsuse küsimus polnud veel esile kerkinud.

8 Dalia Truskinovskaja (sünd 1951 Riias) on proosat avaldanud 1980. aastatest saadik, eelkõige on ta ulmekirjanik, kes on võitnud populaarsust ja auhindu Venemaal.