Algajate õpetajate siniseks löödud särasilmad

Tasakaalu leidmine innustava idealismi ja muserdava reaalsuse vahel käib paljudele algajatele õpetajatele üle jõu.

MIHKEL KUNNUS

Järjekordse kooliaasta alguse puhul on ehk paslik juhtida tähelepanu sellele, et selle aastanumbri sees on ilmunud kaks raamatut, kus kajastatud õpetajaks saamise võlu ja valu, täpsemini valu ja valu. Ühes kirjeldatakse välisministeeriumi kauase töötaja Kuido Meritsa (sünd 1962) aastat ajalooõpetajana ühes tavalises suures Tallinna koolis, teine on programmi „Noored kooli“ kümnenda lennu meenutuse kogumik.

Arvustada neid raamatuid kirjandusteostena tähendaks mööda minna olulisemast, mis seal leida. Märkus pole päris liiane, sest Meritsa raamatust mõningaid ilukirjanduslikke ambitsioone läbi kumab. Võimalik, et taotlus on olnud näidata tänapäeva noortele, et ka tema on olnud kiimas teismeline, miska dokumentaalset laadi muljetuste sekka hüppab mõni lehekülg, mis meenutab populaarset „Berti päevikute“ sarja. Seevastu „Noored kooli“ kümnenda lennu lühikirjutiste kogumikus „Muutus algab minust“ domineerib formaat loomingulisuse üle peaaegu täielikult. Eriti muidugi juhtudel, kui sõna saavad õpilased (õpilane püüab ju ikka pihta saada sellele, mida talt oodatakse, ja siis ta annabki õpetaja iseloomustuseks kimbu lauseid, mida üks viisakas ja viks õpilane õpetaja kohta annab). Lood on väga lühikesed. 150 leheküljele on mahutatud suure ja hõreda trükiga 22 algaja õpetaja lood koos lühiankeedi ja õpilaste joonistustega neist, lisaks veidi õpilaste kirjeldusi mõne õpetaja kohta. Omajagu ruumi on kulunud ka haridusteema kohustuslikele vormelitele, esteetilis-kõlbelistele klišeedele, millega hästi kasvatatud inimene neil teemadel rääkimise raamistab. No umbes nii nagu sissejuhatuses: „Õpetajaid võib nimetada meie ühiskonna arhitektideks. Nemad toetavad järjepidevalt meie laste ja noorte arengut. Innustavad nende püüdlusi ja kujundavad maailmapilti. Õpetajad mõjutavad seda, kui paljud uksed on noortele elus avatud ja millise enesekindlusega nad neid uksi avavad. Sellest, milline on praegune kool, sõltub, milline on homme ühiskond“ (lk 9).

Õpetajaskonna vananemisest on palju räägitud, lausa hääbumisega ähvardavates toonides isegi välis­eksperdid,¹ miska on arusaadav, et noorte meelitamiseks kasutatakse mitmeid vahendeid, alates eeltsiteeritu laadis aktusepidulikkusest kuni hollywoodlike kangelasfilmitreileriteni.² Programm „Noored kooli“ ongi ju üks kampaanialik katse astuda vastu sellele hirmutavale tendentsile.

Kuidas siis algajatel õpetajatel läks?

Etteruttavalt ütlen, et Kuido Meritsa tervis ei pidanud õpetajatööl vastu. Eks sellel ole psühhosomaatiline mõõde, stressi mõju immuunsüsteemile jne. Kui aga algajate noorte meenutusest formaaditäide maha lahutada, siis poksislängis väljendatult võib nende kogemuse võtta kokku sõnadega „nad said täiega sisse, kohe“.

Juba esimesest loost leiab kõneka lõigu: „Võin ausalt öelda, et kogu esimese aasta tegelesin käitumisjuhtimisega. Aimasin, et see on ilmselt mu nõrgim külg, aga ei teadnud, et ma iga nädal pärast teatud tunde nutan, kas salaja klassis või kodus patja. Oli tunde, kus mulle tundus, et ootan lõpmatuseni, et saaksime üldse alustada. Oli ka selliseid, kus pidasin kümme minutit monoloogi, mis on hoolivus ja empaatia ja kuidas üks ja teine käitumine mind mõjutab. Oli tunde, mil istusin lihtsalt arvuti taga, samal ajal kui lapsed mööda klassi ringi jooksid – võtsin oma ainukeseks ülesandeks olla kindel, et kellegagi midagi ei juhtu. Tunniandmisest isegi ei jaksanud mõelda. Mõnikord visati minu poole „kultuurisõnu“ (nagu üks õpilane ropu sõna kohta ütles), mõnikord oli mürgel nii suur, et meenutas mässu, mitte koolitundi“ (lk 13).

Järgmisest loost: „See oli hullumeelne aasta. Kui tunnid olid läbi saanud, istusin ja põrnitsesin Mustamäe lumisesse pimedusse, e-kool veel täitmata, pea valutamas ja küsides endalt, kui kaua ma veel selles rattas jaksan joosta. Tajusin, kuidas aeg kihutab mööda ning oma lapsed ja naine jäävad aina võõramaks“ (lk 20). Eks ta ole. Psühholoogi abiga sai see inimene küll jalule, aga loo lõpulõigu heroismis näeme ka ennast säästvamat kolleegi: „Ja siis tuli minu juurde mu kaaslane eelmisest lennust, kes oli mulle vahel toeks, kui seda vajasin, ja ütles: „Anri, olen nendest kahest aastast väsinud, kevadel lahkun“ (lk 21).

Nutmist on kogumiku meenutuskildudes üldse palju, on kaalulangust, perest ja sõpradest võõrandumist, kõvasti eneses ja oma valikutes kahtlemist, abi otsimist psühholoogidelt, joogast ja muust selletaolisest. Võiks ju kalgilt osatada, et vitaalsed reaalsed õpilased saatsid tantralaagriliku koolitustaustaga hingestatud ullikesed operatiivselt perse, aga asi on naljast kaugel. Enamasti võib öelda, et taas polnud noor õpetaja üldse ette valmistatud ja sai paraja trauma. Arvan, et nii võib nimetada küll olukorda, kui inimene mitu korda nädalas nutab oma töö tõttu.

Miks siis algajatega nii läheb?

„Noored kooli“ lehelt on lugeda: „Pro­gramm on tegutsenud 12 aastat ja tunneme rõõmu, et meil on 122 vilistlast ja 40 osalejat kahe aasta programmis. 76% vilistlastest on leidnud oma kire ja karjäärivõimalused haridusvaldkonnas ja 59% on jäänud tegutsema kooli (õpetajad, koolijuhid, õppealajuhid, arendus­juhid jne).“³ Kooli on jäänud 59% ja neistki pole kõik õpetajad.

MTÜ Alustavat Õpetajat Toetav Kool presentatsioonilt leiab järgmise statistika: aastas alustab ca 800 uut õpetajat, teisel aastal jätkab koolis keskmiselt 73%, kolmandal aastal 61%, neljandal 55% ja viiendal 50%.⁴ Ei ole just väga suur saagis.

Küllap paar esimest aastat kulubki selleks, et jõutaks selgusele, kas ollakse üldse õpetajaks sobiv inimtüüp. Ega vist paremat meetodit ole kui proovimine. Aga kas peab see olema nii julm? Kas ei saaks kuidagi nii, et algajad õpetajad ei saaks „kohe täiega sisse“? Kas neid ei saaks õpetamiskogemuseks paremini ette valmistada?

Küllap saaks, aga lähteülesanne ei ole kerge, sest ette tuleks nad valmistada millekski raskeks ja ebameeldivaks – ma ei ütle, et see on õpetajatöö põhisisu, kuid meeleheitele ajavad ja lahkuma ärgitavad ikkagi raskused ja ebameeldivused, mitte meeldivused –, meelitada tuleks aga meeldivaga. Ja meelitada on hädasti vaja. Õigupoolest osutab see konfliktile või isegi vastuolule, mis iseloomustab hariduses ilmnevaid suundumusi märksa üldisemalt kui õpetajakoolituses. Nimelt, kuidas harjutada meeldivalt inimest ebameeldivustega?

Laiemas plaanis ilmneb see kalduvusena teha laste maailm üha autonoomsemaks, n-ö jätta lastele lapsepõlv. Ühelt poolt on lapsed üha rohkem hoitud ja kaitstud, üha rohkem negatiivseid emotsioone on nende maailmast pagendatud (kehalises kasvatuses pole latte, mille alla jääda, kunstiõpetuses pole läbikukkumist ja kirjandis ei ole rumalaid seisukohti jne). Teiselt poolt tähendab see seda, et selle maailma reeglid, milles nad kasvavad ja mis peaks olema ettevalmistus täiskasvanueluks, lahknevad üha rohkem selle maailma reeglitest, mille raames nad elama ja töötama peavad hakkama.⁵ Kus harjutada (töö)eluks nii vajalikke omadusi nagu kohusetunne, enesesund ja tööharjumus, kui koolitunni ülesehituse peamised orientiirid on lõbu, mängulisus ja põnevus?

Olles ka ise läbinud Tartu ülikooli pedagoogikakursuse ja osalenud õpetaja­taseme magistriõpingutes, pean nentima, et pole vist kohanud ühtki teist koolitust, mille sisu ja vorm oleks suuremas vastuolus. Markantsemaks näiteks ehk see, et rohkem kui sajale inimesele peetakse korraga loengut loenguformaadi igandlikkusest ja individuaalse lähenemise tähtsusest. Või siis see, et teadmiste kontrolliks kasutatakse elektroonilist testi, mida saab teha piiramatul arvul kodus interneti teel, tähendab, on edukalt sooritatav ka toore mehaanilise proovimise teel.

Siiski ei taha ma neid õppejõude hukka mõista, sest hiiglaslik lõhe reaalsete võimaluste ja ideaali vahel on haridusvaldkonda saatnud juba väga ammustest aegadest.⁶ Pealegi võib ka oskus täita liigselt närvi minemata täisformaalseid totrusi osutuda vajalikuks eluoskuseks – ja meie üha enam bürokratiseeruvas maailmas tihti osutubki. Kui pidin sünkroniseerima oma kooli õppekava füüsika osa riikliku õppekavaga, siis saadeti see mulle tagasi märkusega, et selles pole näidatud füüsika lõimingut teiste ainetega. Kirjutasin dokumenti järgmise lause: „Kursuse sisu lõimitakse diakroonselt riikliku õppekava kursuse „Füüsika meetod“ sisu läbi, sünkroonselt maksimaalselt matemaatikaga.“ Tähendab, täiesti sisutu formaalse iba. Toimis. Loeti sobilikuks. Ja pole ju vahet, mis täpselt on kirjas dokumendis, mida sa kordagi kapist väljagi ei võta. Ma ei ole kohanud ühtegi õpetajat, kelle probleemiks oleks küsimus, mida õpetada, ainealase kompetentsi vähesus võib ehk ilmneda alles gümnaasiumi lõpuklassides ja sealgi harva.

Komistuskiviks kipuvad noorele õpetajale olema alamotiveeritud õpilased. See on tavaline, sage ja loomulik. Arukamad õpilased säästavad end tundideks, mis neid huvitavad. Muretsema peaks hoopis õpilase pärast, kes viis päeva nädalas, hommikust õhtuni õppeainest olenemata põnevusest väriseb. Algaja õpetaja peaks end rohkem säästma, sest närvivapustuse äärel rapsiv õpetaja on hullem kui sisse maganud või sootuks koju jäänud õpetaja. Ning rasketel hetkedel, näiteks kontrolltöid parandades, loe mõttes Assisi Franciscuse meelerahupalvet:

Jumal, anna mulle meelerahu leppida sellega, mida ma muuta ei saa,
julgust muuta seda, mida ma muuta saan,
ja tarkust, et neil alati vahet teha.

 

1 https://novaator.err.ee/256437/usa-haridusekspert-eesti-opetajaskond-tundub-olevat-haihtumise-veerel

2 Raamatu treiler: https://www.youtube.com/watch?v=RiT435QjAhg

3 https://www.vt.ee/noored-kooli/

4 http://bit.ly/2oaLuYY

5 Vt Hannah Arendt, Kriisist hariduse vallas. Rmt: Mineviku ja tuleviku vahel. Tlk Ene-Reet Soovik. Ilmamaa, 2012, lk 208–235.

6 Vt nt Hilda Taba, Kasvatus ja haridus. Ilmamaa, 2015.