Ajalugu ei ole spiraal, vaid rabamaastik

Meelis Friedenthal: „Rooma impeeriumi piirid kujundavad arusaamu tsivilisatsioonist siiani.“

PILLE-RIIN LARM

Olete nüüdseks ligi aasta aega tegev Göttingeni ja Wolfenbütteli raamatukogu projektis uurimaks filosofeerimise vabadust varauusaegsel Saksamaal. Milliste tähelepanekuteni olete jõudnud ja kui kaua selle uurimusega veel töötate?

Meelis Friedenthal: Teatavas mõttes on projekt ikka veel algusstaadiumis, sest materjal on tohutu ning selle korralik läbitöötamine võtab aega. Allikabaasiks on varauusaegsete ülikoolide disputatsioonid – iga üliõpilane, kes tahtis õpingutes edasi jõuda, pidi omal ajal osalema vähemalt ühel dispuudil. Enne dispuudi pidamist tuli tekst trükkida ja professoritele välja jagada, neid saadeti ka sõpradele ja kingiti tuttavatele, seega toimisid disputatsioonide tekstid omalaadsete teaduspublikatsioonidena. Need on igas mõttes suurepärane lugemine: arutuse all on küsimused alates sellest, mis on tõde, ja lõpetades sellega, kas hästi korraldatud ülikoolis võib tolereerida joominguid. Sinna vahele jääb lühemaid harjutusdisputatsioone ja akadeemilise kraadi saamiseks peetud disputatsioone kõigil võimalikel teemadel. Minu uurimuse eesmärk on saada parem ülevaade sellest, milline oli filosoofia ja teoloogia suhe, eriti just metafüüsiliste küsimuste üle arutades, ja uurimuse fookuses on Läänemere protestantlikud ülikoolid. Selle teemaga on plaanis tegeleda veel vähemalt viis aastat, aga mulle tundub, et vabalt võiks ka kauem. Tänapäevase mõtlemise tundmaõppimiseks, mulle näib, on oluline leida sellele taust, mille põhjal tuleb mõte esile, ilma taustata see hägustub.

Missugune paistab distantsilt eesti kirjandus, aga ka kultuur või ühiskondlik elu?

Mis kõige rohkem silma hakkab, on ikkagi see, et Eesti rahvaarv on väga väike ja see jätab igasugusele vaimsele tegevusele oma jälje. Kõike on vähe: tõlkeid, eripärasid, vahemaid, publikut erinevatele asjadele, mõttelugu. Eksootiline ja sõna algses mõttes esoteeriline on see meeleolu igal juhul, koos sellest tuleneva hea ja halvaga. Tavalisele sakslasele tuleb üllatusena, et Eesti on olnud kunagi saksa kultuuriruumis ja meie identiteeti vastandatud sageli just sakslaste omaga. Kui eesti kultuuris ei ole see müütiline 700 aastat orjapõlve veel kuhugi kadunud, siis sakslased on selle osa ajaloost suuresti unustanud ning Balti riike (kui neid parajasti just Balkaniga koos ühte anonüümsesse Ida-Euroopasse ei paigutata) käsitletakse põliste vene aladena. Sakslasi huvitab Lähis-Idas ja Aafrikas toimuv palju rohkem, kuna neil on omavahel üksjagu kokkupuuteid ja kultuurivahetust (pagulaste jne näol). Kultuuriliselt ja poliitiliselt on Lähis-Ida – ükskõik, mida me tänapäeval sellest piirkonnast arvame – olnudki alati väga oluline ja ilmselt jääb ka edaspidi oluliseks. Selle kõrval jääb meil toimuv peaaegu täiesti nähtamatuks – ja mitte ainult igapäevaelus, vaid näiteks ka akadeemiliselt.

Kui nähtav on aga Kesk-Euroopas Põhja-Euroopa ja kas Eestit seostatakse sellega?

Mingis mõttes kuulume jah kokku. Euroopa „vana demokraatia“ horisont ulatub paljuski ikkagi vaid kuni Jüüti poolsaareni. Kuidagi ollakse teadlikud veel Rootsist, aga kõik muu on viimane saar, igav lumi ja tühi väli. Rooma impeeriumi piirid kujundavad arusaamu tsivilisatsioonist siiani – nii näiteks asutati varased ülikoolid keskajal kõik endise impeeriumi territooriumil ning esimene kõrgem õppeasutus Põhjamaadel loodi alles umbes 300 aastat hiljem. Aga ka siis jäi enamik põhjapoolseid ülikoole väikeseks ja väheprestiižseks, kraadisaamine Bolognas või Pariisis oli hulga väärtuslikum. See ajalooline nihe on meil ikka veel olemas: täpselt samamoodi nagu keskajal või varauusajal vaadatakse ka praegu eelkõige vanade ülikoolide poole.

Siiski, sellega paralleelselt on käinud protsess, kus järjest rohkem on hakatud kohta lahutama vaimust, ideed mateeriast. Kui katoliiklikus ruumis oli ja on idee väga tugevalt seotud selle konkreetse vormiga, rituaaliga, pühapaikadega, ladinakeelse piibliga, siis reformatsioon seadis vaimu ja selle materiaalse väljenduse seotuse kahtluse alla. Leiti, et rituaalid on ebaolulised, pühapaigad ebausk, piiblit võib edukalt tõlkida, olenemata keelest jääb idee samaks. Tänapäeval on asjad veelgi kaugemale läinud ja internet on asukoha ja kõige laiemas mõttes keskkonna füüsilise tähtsuse peaaegu täiesti tagaplaanile surunud. Ilmselt selle tõttu on kõik Põhjamaad aru saanud, et internet aitab ületada Vana Euroopa aja jooksul kogutud kaalukust. Eesti e-riik jms tundub mulle sellesse mustrisse väga hästi sobituvat.

Millest tuleb see, et sakslased ei tunne omaenda vanemat (koloniaal)-ajalugu ega tea kuigivõrd baltisakslusest?

Baltisakslased on meie ajalooga tihedalt põimunud ja seega meile väga tähtsad, kuid sakslaste endi ajaloole on see Eesti- ja Liivimaal elanud grupp üsna teisejärgulise tähendusega. Pärast Teist maailmasõda põgenes või saadeti välja mitmelt poolt üle 10 miljoni sakslase, Baltimaadel kokku elas aga vaid paarsada tuhat sakslast. Pealegi ei olnud meie piirkond pärast keskaega Saksa emamaaga poliitiliselt seotud. Kaotatud Preisimaa ja Habsburgidele kuulunud territooriumid mängivad igal juhul sakslaste teadvuses olulisemat rolli.  Mõistagi on kogu see teema seotud üsna valusate mälestustega ja vanade mõjualade üle arutamine võib olla lihtsalt ebamugav.

Artiklis „Kääbustest ja hiiglastest“ olete öelnud: „ … nii kirjutamine kui ka lugemine on pidevas muutuses ning ikka ja jälle kerkivad uuel moel üles juba ammu aega tagasi tuttavaks saanud probleemid. Need ei ole seega uudsed, mingisugused tänapäevastest leiutistest tulenevad mured, vaid juba ammu esitatud. [—] Õhtumaa allakäigu meeleolude asemel näib mõttekam pöörata lihtsalt senisest rohkem tähelepanu sellele, kuidas ja mida me loeme. Lugeda on ju aasta-aastalt üha rohkem ja rohkem ning üha keerulisemaks muutub küsimus, mida siis ikkagi peaks kätte võtma. Kui midagi kaduma hakkab, siis on see alus, hiiglane, kelle õlgadele toetuda.“1 Mida te ise parasjagu loete? Kelle õlgadele toetute?

Praegu loen kõige rohkem ja väga hea meelega varauusaegseid tekste, mitte ainult disputatsioone endid, vaid ka paljusid neid asju, milleni disputatsioonide autorid viidetega juhatavad: Suárez, Descartes, Hobbes, Comenius jne. Mis aga ilukirjandusse puutub, siis Göttingeni ülikool on selles mõttes huvitav koht, et siin on akadeemilises raamatukogus olemas peaaegu kõik Eesti kirjanike teosed – see on Saksa mastaabis vägagi erandlik, ei Berliinis ega Münchenis ole nii palju Eesti kirjandust. Kuna ma oma raamatuid eriti kaasa võtta ei saanud, siis olen enesele üllatuseks lugenud Saksamaal just peamiselt Eesti kirjanike raamatuid; Eestis olles kippusin sageli eelistama tõlkekirjandust. Üldiselt pean väga oluliseks eesti keeles lugemist, sest kui vähegi pikemalt lugeda vaid võõrkeelset ilukirjandust, siis saab võõras lauseehitus kohe omaseks. Seega võib öelda, et Saksamaal olek on märkimisväärselt suurendanud Eesti kirjanduse osatähtsust minu lugemislaual ja selline dieet mõjutab mõtlemist küll.

Olete ligi kümne aasta eest öelnud, et on vaid üks autor, keda olete teadlikult jäljendanud ja ilmselt jäätegi jäljendama – see on VII sajandi õpetlane Virgilius Maro Grammaticus.2 Kas see on jätkuvalt nii?

Jah, Virgilius Maro Grammaticus meeldib mulle endiselt, peamiselt oma stiili ning aimatavate sõnamängude ja naljade poolest. Mulle tundub kõige huvitavamana just tema püüd kasutada sõnu mitte nende esimeses tähenduses, vaid väljaspool tavalist keeleunustust. Muidugi on alati oht sellel teel äärmustesse kalduda – eksperimentaalne kirjandus on hea harjutus, aga sellest ei tasu väga purju jääda. Antiigist peale on üldiselt peetud mõõdutundetust mitmes mõttes ebaviisakaks, hea oleks saavutada mingisugune tasakaal ja mitte hakata peenutsevalt vigurdama või banaalselt räuklema. Igasugune liminaalsus on keskelt vaadates ebameeldiv, see kehtib nii geograafilise kui ka vaimse piiripealsuse suhtes. Pühaku ja marginaali roll ühiskonnas on sarnane: nad jäävad mõlemad võõraks ja parem on mitte nendega tegemist teha – nii on üldine suhtumine. Seetõttu tundubki, et äärmustesse minek nii stiilis kui ka süžeeliselt mõjub kirjanduses (spetsiifiliselt), aga ka üldisemalt kultuuris pigem eemaletõukavalt ja on ohtlik tee.

Teine asi on muidugi see, et äärmustesse süvenemisel ei saa sageli sellel teel enam pidama, horisont imeb endasse ning tekib vajadus üha edasi ja edasi minna, kuni kogu siht võib käest kaduda. Ilma sihita või piirideta aga ei ole mingit vabadust, sest puudub orientiir, vabaduseks on ikkagi vajalik otsus, teadlik valik, mitte mõttetu ekslemine. Eksinud olek ei tee kedagi vabaks. Eks selle tõttu ole sageli öeldudki, et vabavärss on keerulisem kui meetriline või lõppriimluule, sest reegleid justkui ei ole ning lagedus ja tühjus tekitab pigem ebakindlust kui head luulet. Janu pühaduse nimbuse või metsiku omanäolisuse järele, mis nõuab, et ei tohi olla tabuteemasid ja (enese)tsensuuri, viib tihti abitusse rahmeldamisesse. Mulle näib, et nii tabuteemad kui enesetsensuur ja -kriitika on ääretult olulised, need loovad piiri ja pinge. Võib-olla on see tasakaal kõige parem just kuldse keskpärasuse ja täieliku enesetsensuuri vahel?

Kas teadustöö kõrvalt jääb üldse mahti belletristikaks?

Üldiselt küllalt vähe, kuigi üritan leida. Suurem mure on sellega, et kui kirjutamisesse paus sisse tuleb, läheb tükk aega, et uuesti õige meeleolu juurde jõuda, mõnikord isegi mitu päeva võib selleks kuluda. Seega, kirjutan väga aeglaselt.

Teid on kirjanikuna varem korduvalt tunnustatud. Viimane romaan „Mesilased“ sai hulganisti arvustusi ja oli Eesti Kultuurkapitali kirjandusauhinna nominent. Ometi oli paljudele ootamatu Euroopa Liidu kirjandusauhind, mille selle eest pälvisite. Kas ja kuidas on auhind teie elu muutnud? Ja kuidas on see mõjutanud „Mesilaste“ käekäiku – kas romaani vastu on huvi tundnud ka tõlkijad ja väliskirjastused?

Auhind on mõistagi elu juba muutnud, esiteks sellel viisil, et ma ei pidanud üldse võimalikuks, et raamat nii paju tähelepanu saab. Ilmselt just tänu ELi auhinnale on olnud tõlkehuvi samuti rõõmustavalt suur: praeguse seisuga on tõlkelepingud juba nelja keelde olemas (inglise, itaalia, läti, tšehhi) ja läbirääkimised käivad veel kolmega.

On tähelepanuväärne, et kahes viimase aja tähtteoses on keskne sünesteesia ehk mitmiktaju – see on teie „Mesilaste“ ja Valdur Mikita „Lingvistilise metsa“ võtmeküsimusi. Sünesteesia teemast on huvitatud üha enam uurijaid. Kas teie arvates võib öelda, et teema on mingitel ühiskondlikel põhjustel tänapäeval iseäranis aktuaalne või on selle valdkonna edenemine lihtsalt käinud käsikäes neuroloogia arenguga?

Sünesteesia mõistena on tõesti moodne, aga muidugi ei ole see mingisugune tänapäevane leiutis, vaid juba antiigi tajuteooriates on esindatud sama teema ning varauusaja perioodist aktualiseerib selle küsimuse kuulus Molyneux’ probleem. „Mesilastes“ on see teema just aristotelesliku tajuteooria taustal arutuse all. Skolastilise filosoofia seisukoht oli, et ükskõik millise välismaailma kogemuse kannab meieni mingisugune asja tegelikkus ehk selle vorm (species). Siin ei olnud küsimus mitte ainult selles, et kas erinevad meeltetajud saavad aistinguid, mis kombineeruvad ühendmeeles ja sõlmuvad seal asja enda olemuse mõistmiseks, vaid neid tajusid võivad kanda ka suuga öeldud sõnad ja kirjutatud tähemärgid. Niisiis antakse tähtede ja silpidega meile edasi asjade omadused peaaegu samasugusel viisil, nagu me oleksime neid endid tajunud. Platon mainib „Kratyloses“, et osavad nimetajad on pannud asjadele sellised nimed, mis sobivad täielikult. Justkui asjadel oleksid olemas loomulikud sõnalised vasted, mis neile kõige paremini külge jäävad ja kõige paremini nende olemust edasi annavad. Näiteks ühes Tartu disputatsioonis on öeldud niimoodi: „Nimed on justkui asjade märgid või sümbolid ja on nagu jäljendid, mis on vajutatud asjade piiridele, nõnda et need annavad meile iseenda kohta rohkelt teadmisi. Neid nimesid tundmata võib paljugi asjade kohta varjatuks jääda.”3 Just see arusaam on antiigist kuni uusajani olnud filosoofilise arutelu küsimus, millele on toodud nii poolt- kui ka vastuargumente. „Sest millist sarnasust on sõnadel – neil meelevaldsetel märkidel – olgu suuga lausututel või kirjapandutel, asjadega, mida nad tähistavad? Need nimelt ei ole ju midagi muud kui veidi tinti siin-seal paberile kantud, kujutavad meile aga silmapilguga inimeste ja loomade hävingut, linnade piiramist ja purustamist, sõdade märulit, laastavaid haigusi ja palju muudki selletaolist, millega neil pole mitte mingitki sarnasust.”4

Praegust aega võrreldakse sageli 1930. aastatega. Mõnelegi meenub pigem XVII sajandi lõpp, kui teadus tegi võidukäiku ning uudsed ideed levisid kiiremini kui kunagi varem, aga samal ajal käisid ka nõiaprotsessid ja valitses poliitiline ebakindlus. Mida arvate ajaloo spiraalsusest, kas täheldate seda ajaloolasena?

Sellele küsimusele saab veidi erinevalt vastata, käsitledes seda ajaloolasena, ideeajaloolasena või teoloogina. Ajaloolasena võiks vaadata analoogilisi sündmusi, ideeajaloolasena mõtlemist ja teoloogina eksistentsiaalset enesetunnetust. Üldiselt näib mulle aga ajalugu pigem mingi rabamaastikuna: me võime ekseldes sattuda üsna samasugusena paistvasse kohta, tekib tunne, et jah, siin oleme juba olnud, hakkame käituma teataval moel. Aga tegelikult pole koht sama ja sageli me ainult soovime seda sarnasust. Inimene kardab täiesti uut, kodususe loovad ikkagi tuttavad asjad, isegi pilvedes püüame näha loomi.

Kui on spiraal, võib see katkeda. „Mesilaste“ peategelane Laurentius leiab: „Mina pooldan üldiselt seisukohta, et maailmalõpp ei ole ajaliselt paigutatav sündmus, vaid on isiklik” (lk 82). Kas olete oma tegelasega nõus?

Teoloogiliselt jah, mulle näib, et apokalüps on isiklik, eksistentsiaalne. Seetõttu on ka maailmalõpu ootus reaalne ja lõpp ise on igaühele väga lähedal ja vältimatu.

1 Meelis Friedenthal, Kääbustest ja hiiglastest. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 7, lk 487–488.

2 Vt ulmeajakirja Algernon, märts 2005, http://www.algernon.ee/node/748

3 Georg Gezelius, Georg Preuss, Disputatio ethica de fortitudine. Dorpat, 1656, thes. 1.

4 Andreas Westerman, Gabriel Sjöberg, Dissertatio philosophica de erroribus sensuum. Dorpat, 1692, thes. VI.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming