Pimedad on kirjandusega paremini kursis kui paljud nägijad

Pille-Riin Larm

Eestis on tuhandeid nägemispuudega inimesi.* Nende hulgas on nii neid, kelle nägemine on vaid osaliselt vähenenud, kui täispimedaid. Ühel või teisel juhul on raskendatud nende igapäevane hakkamasaamine, hariduse omandamine ning ligipääs mis tahes informatsioonile. Ja kultuurile. Kirjandushuvilisel, kellel ei möödu päevagi kirjareata, on raske ette kujutada tunnet, mis tekiks, kui enam ei saaks osa sõnakunstist. Tekstinälg? On põhjust mõtiskleda ka selle üle, kuidas asjaolu, et ei saada vahetult osa suurest osast kultuuri tüvitekstidest, võib mõjutada inimese identiteeti. Kas, kuidas ja mil määral saavad nägemispuudega inimesed siiski kirjavara kätte, uurisin pisut paradoksaalse nimetusega Eesti Pimedate Raamatukogust (EPR).

Õigupoolest on selle raamatukogu hoonet (aadressil Suur-Sõjamäe 44a Tallinnas) nägijalgi raske leida ja tee sinna on jalakäijale ohtlik. Lugejate suuremale osale see siiski peavalu ei tee, sest erinevalt tavalistest raamatukogudest pimedad oma raamatukokku enamasti kohale tulema ei peagi.

Mis puutub EPRi kogudesse, siis kui tutvuda selle kodulehe (www.epr.ee) teavikute nimekirjadega, tuleb tunnistada, et punktkirjas raamatute kogus ei ole eesti kirjanduse kullafondi, eriti aga värskema kirjanduse esindatus erialateadlase pilguga vaadates ülearu hea. Seevastu mahuka kuulderaamatute kogu sisu on vähemalt proosa osas õige soliidne. Sellest ja muust räägib EPRi osakonnajuhataja Marja Kivihall.

Mis ja kelle jaoks on EPR?

Marja Kivihall: „EPR on raamatukogu nendele erivajadustega inimestele, kes ei saa puude, häire või haiguse tõttu trükitud teksti lugeda. See on Eestis ainus raamatukogu, mis seda neile valmistab, säilitab ja teeb eri vormis kättesaadavaks. EPR loodi 1947. aastal. Sellest saadik on raamatukogu nimetus varieerunud ning see on olnud mitmesuguses staatuses, kuni sellest sai 2010. aastal Eesti Hoiuraamatukogu osakond kultuuriministeeriumi haldusalas.

Raamatukogul on praegu üle 700 lugeja Eestis ja välisriikides, sh Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias, Saksamaal, Rootsis, Hispaanias, Lätis. Kõik pimedate raamatukogu teenused on lugejatele tasuta. Lugejaks ei saa aga tulla igaüks, vaid selleks peab olema arstitõend puude, häire või haiguse kohta, mis takistab trükitud teksti lugemist.

Mida EPRi kogud sisaldavad ja kuidas kujunevad?

EPRi kogud sisaldavad heliraamatuid (üle 3500 nimetuse), punktkirjas teavikuid (üle 800 nimetuse), kombatavaid ehk puuteraamatuid (ligi 100 nimetust), e-raamatuid (ligi 100 nimetust) ja kirjeldustõlkega filme (7 nimetust).

Raamatud lisanduvad kogusse ennekõike tänu raamatukogu enda toodangule. Valmistame eesti- ja venekeelseid heliraamatuid, -ajalehti ja -ajakirju ning punktkirjas teavikuid vastavalt autoriõiguse seadusele (§ 19 lõige 6), mis lubab autorilt nõusolekut küsimata raamatud puuetega inimestele reprodutseerida ja kättesaadavaks teha. Samuti saame teavikuid tänu annetustele, ostudele ja raamatuvahetusele teiste pimedate raamatukogudega.

Meil on oma stuudio ja punktkirjatrükikoda. Punktkirjas teavikute ja heliraamatute valmistamisel võtame arvesse lugejate soove. Jälgime, et raamatud vastaksid võimalikult erinevale maitsele ja huvitaksid võimalikult paljusid lugejaid. Samuti arvestame sellega, millised raamatud on koolides kohustuslikud ja soovituslikud – näiteks suure osa punktkirjas raamatutest moodustavadki koolis nõutavad teosed. Viimastel aastatel on aga nõudlus punktkirjas raamatute järele vähenenud: teeme neid aastas kuni 40 nimetust.

Seevastu heliraamatuid toodame palju rohkem. Eelmisel aastal valmis EPR-is 161 nimetust eesti- ja 13 nimetust venekeelseid heliraamatuid. Siin valmistatavad heliraamatud, heliajakirjad ja -ajalehed vastavad rahvusvahelisele DAISY (Digital Accessible Information System) standardile.

Olgugi et pimedate raamatukogu sisaldab tavapärasest erinevas vormis kirjandust, ei erine see oma sisu poolest tavaraamatukogudest. Loomulikult seab eelarve piirid ja pole võimalik heliraamatuid ega punktkirjas raamatuid teha nii palju, kui meie lugejad sooviksid. Siiski on viimastel aastatel olukord väga palju paranenud, arvestades just heliraamatute toodangu kasvu.

Mis põhjusel nõudlus punktkirjaraamatute järele väheneb? Kuidas üldse lugejad raamatuid laenutada saavad?

Punktkirjaraamatuid küsitakse vähem, kuna punktkirjaoskus on vähenenud. Ka on heliraamatute laenutamine palju mugavam. Lugejatel on nimelt kirjandust võimalik laenutada raamatukogus kohapeal, kuid kõige enam kasutatakse mittetagastatavate raamatute laenamise võimalust. See tähendab, et vastavalt lugejate telefoni või e-maili teel edastatud tellimustele valmistatakse CDdel heliraamatud ning saadetakse need lugejatele postiga koju – neid ei pea raamatukogule tagastama. Samal viisil saadame lugejatele ka heliajalehti ja -ajakirju. Näiteks 2013. aastal moodustasid mittetagastatavate heliraamatute laenutused laenutuste üldarvust 16 908 väga suure osa – 15 097.

Viimaste aastate suurim uuendus ja saavutus seoses heliraamatutega on aga EPRi veebiraamatukogu loomine. See sisaldab üle 2500 valdavalt EPRis valmistatud eesti- ja võõrkeelse teaviku, mida saab alla laadida ja voogedastusena kuulata. Veebiraamatukogu kasutajaid on 200 ringis. Kui mittetagastatavaid heliraamatuid saab korraga laenata kuni viis nimetust, siis veebiraamatukogu eelis on see, et allalaaditavate raamatute hulk pole piiratud ning neid saab lugeda millal tahes. Tänu veebiraamatukogule on pimedate ligipääs kirjandusele märgatavalt paranenud.

Milliseid teoseid lugejad kõige enam soovivad?

Kogus on raamatuid nii lastele kui täiskasvanutele. Kuna valdav osa lugejatest on eakad, siis tuleb arvestada nendele sobiva kirjanduse pakkumisega. Lugejate hulgas on populaarne nii eesti kirjandusklassika (August Mälk, Anton Hansen Tammsaare) kui tänapäeva autorite (Indrek Hargla, Andrus Kivirähk) teosed. Kindla lugejaskonna on leidnud elulooraamatud – väga on paljudele meeldinud Kristiina Ehini „Paleontoloogi päevaraamat”. Samuti on lugejad truud „Minu …” sarja raamatutele, mis avardavad maailmapilti. Näiteks Justin Petrone „Minu Eesti” vastu oli huvi selle ilmudes ja on ka praegu endiselt suur. Samuti on ajaviite- ja kriminaalromaanid meie kogus loomulikult mitmekülgselt esindatud.

Värskelt ilmunud kirjanduse teeme oma lugejatele kättesaadavaks nii kiiresti kui võimalik. Valik toimub lugejate soovide põhjal. Kuna nad kuulavad raadiot, heliajakirjade ja -ajalehtede raamatuarvustusi ning e-ajakirju (ekraanilugemisprogrammi Jaws abil, mis teksti sünteeshäälega ette loeb), siis on nad kirjandusuudistega päris hästi kursis ja uutest teostest huvitatud. Samuti tutvuvad raamatukogu töötajad raamatuarvustustega ja loevad ise väga palju raamatuid. Raamatu sisu kõrval on tähtis teada, kas raamat sobib mees- või nais-esitajale sisselugemiseks. Need nüansid on parima tulemuse saavutamiseks tähtsad ja oluline on, et raamatukogu lugejad oleksid heliraamatute kvaliteediga rahul. Kokkuvõtvalt võib öelda, et pimedate raamatukogu lugejate hulgas on populaarsed täpselt needsamad raamatud, mis teistes raamatukogudeski.

Avaldab muljet kiirus, millega heliraamatuid valmistate: nende hulgas leidub värskeimaid auhinnatud menukeid nagu Andrus Kiviräha „Maailma otsas”, Valdur Mikita „Lingvistiline mets” jm. Mis põhjusel on EPRi kogudes aga vähe luuleraamatuid?

Meie lugejad lihtsalt eelistavad proosat, ennekõike pikki lugusid. Korralik raamat on ikka vähemalt kümme tundi pikk. Mis puutub Kivirähka, siis tema kõige populaarsem raamat on meie raamatukogus „Mees, kes teadis ussisõnu”. See on üldse raamatukogu üks nõutumaid raamatuid. Tagasiside Mikita raamatule on aga olnud vastuoluline. Igatahes võib öelda, et paljud pimedad on kirjandusega paremini kursis kui nägijad.

Kes raamatuid ette loevad?

Uute raamatute sisselugemisel rakendame nii näitlejaid kui raadiodiktoreid. Esitajaid on üle 20. Osa neist käib lugemas raamatukogu stuudios ning osa loeb raamatuid kodus. Lugejatele on meeldinud näiteks Hans Kaldoja, Andres Otsa, Urve Koni loetud tekstid.

Millised on EPRi edasised plaanid?

Kui vaadata tulevikku ja mõelda edasise peale, siis loomulikult puudutab meie raamatukogu ka e-raamatute teema. Siiani oleme e-raamatuid annetusena saanud kõige enam Tallinna ülikooli ja Tartu ülikooli raamatukogudelt, kus valmistati neid nägemispuudega üliõpilaste tellimuste järgi. Praegu on kasutada ligi sada e-raamatut. Nagu öeldud, saadame oma lugejatele ka e-ajalehti ja -ajakirju. Osa neist saame toimetustelt failidena, osa skaneerime ja töötleme oma lugejatele sobivaks. HTML-vormingus saadame soovijatele põhilisi päevalehti ning kümmet ajakirja (Eesti Naine, Elukiri, Kodutohter, Imeline Ajalugu jne). Neid saab arvutis ekraanilugemisprogrammiga kuulata.

Tulevikus aga plaanime ka ise e-raamatuid valmistama ning neid veebiraamatukogu kaudu kättesaadavaks tegema hakata. Meie missioon on tagada erivajadustega lugejatele võimalikult hea ligipääs kirjandusele.

* Sotsiaalkindlustusameti ja sotsiaalministeeriumi andmetel oli seisuga 1. I 2014 Eestis 7286 nägemispuudega isikut. Ligikaudu 2/3 neist on vähemalt 63-aastased. Statistika hõlmab aga vaid puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse mõistes kehtiva puude raskusastmega isikuid, arvestamata neid, kes ei ole puuet taotlenud või kelle puhul puude ekspertiis ei kinnitanud puude raskusastme olemasolu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming