Nostalgia meie maailma järele

Heidi Iivari

Emmi Itäranta, Vesi mäletab. Tõlkinud Kadri Jaanits, toimetanud Ülle Kiivet. Koolibri, 2014. 214 lk. Mis rõõmu oli lumekristalli koostise tundmisest, kui polnud võimalik manada nahale selle külmust ja silmadesse selle sädelust? Emmi Itäranta, „Vesi mäletab” Emmi Itäranta esitles 10. ja 11. märtsil Tallinnas ja Tartus kirjastuse Koolibri ja Soome Instituudi kutsel oma esik­raamatu „Vesi mäletab” („Teemestarin kirja”, 2012) tõlget. Siinset tõlgendust olen varem põgusalt tutvustanud romaani esitlustel autoriga peetud vestlustes.

Pilk tulevikumaailma
„Vesi mäletab” räägib tulevikumaailmast, kus on kadunud talved ja peaaegu ka vesi. Loo jutustaja on noor teemeister Noria. Tema lugu moodustab omamoodi ringi. Ring ei ole aga ainult romaani tehniline võte, vaid ka oluline sümbol: see on vee metafoor, sest veel pole algust ega lõppu, samuti iseloomustab see teemeistri traditsiooni muutumatust, lisaks maalitakse ring veekurjategijate uste peale.
Itäranta romaani sõnum on, et kõige taga on vesi: See lugu räägib, et veel on taju, et ta mäletab kõike, mis maailmas on juhtunud. Juhtunud on aga romaani maailmas palju. Peetud on naftasõdu, mille käigus on veevarud suures osas saastunud. Mereveest puhastatud vee tarbimist reguleerib rangelt võim, veediktatuur, mis põhineb nagu iga diktatuur saladustel ja hirmul. Kliima soojenemise tõttu on maakera lõunapoolsed osad muutunud elamiskõlbmatuks, sulanud mandrijää on kasvatanud meresid ning muutnud drastiliselt elutingimusi ja geograafiat. Nende muutuste märgid on nähtavad juba praegu: kliimauurijad on ennustanud, et on ainult aja küsimus, kui elamine Lõuna-Euroopas on kuumuse pärast talumatu ning sealsed elanikud hakkavad rändama põhja poole. Suviti juba reguleeritaksegi seal vee kasutust, puhta vee piiramatuse illusioonis saavad veel elada põhjaeurooplased.
Noria elab teemeistrist isa ja teadlasest emaga väikeses külas Kirde-Soomes, Kuusamo linnast põhja pool. Sinna kanti jääb praegune Ruka suusakeskus. Romaanis „Vesi mäletab” kuulub lumi aga „endismaailma”. Temperatuur püsib ka kõige külmemal ajal +10 kraadi ümber ning soojemal ajal ei lähe keegi õue ilma pead katvat putukavõrguta (seda aksessuaari mainitakse tekstis mõnevõrra palju – lugeja saab ka vähemast aru, et parmud ja teised putukad on paras nuhtlus). Ka Põhja-Soome floora ning sellest lähtuvalt toitumiskultuur on hoopis teistsugune kui praegu. Tundub, et inimkond on pidanud olude sunnil hakkama peaaegu taimetoitlasteks. Igapäevasteks energiaallikateks on amarandi- ja päevalilleseemnetest valmistatud toidud. Terved linnad ja külad alla neelanud meri pakub söögiks kala ja vetikaid, mererohust tehakse tarbeesemeid ning hetkelise väljapääsu argipäeva muredest toovad uimastavad mereroosid.
Endismaailma kuuluvad ka kasutuskõlbmatud tehnoloogiasaavutused, mille jäänused vedelevad suures plastikarjääris. Peale puhta vee on defitsiit korralik plastmass. Skandinaavia Liidus on prioriteet lihtsalt ellujäämine. Kuigi kasutusel on ka raha, on inimesed olnud sunnitud naasma naturaalmajandusse ning toitu või teenuseid vahetatakse kõige väärtuslikuma defitsiidi ehk puhta vee vastu. Vanad käsitööliste oskused on jälle hinnas: Noria parim sõber Sanja teenib elatist platsmassist veelähkreid parandades, aga teisi külaelanikke toidab ka õmbleja, pagari või ehitaja amet. Kõige paremad ellujäämise võimalused on mõistagi neil, kes on valinud sõjaväelase tee.

Suomikumma
„Vesi mäletab” toob meelde tänapäeva soome ilukirjanduse ühe silmapaistvama fenomeni, nimelt suomikumma, mis on inglise keeles Finnish weird ja mida eesti keeles võiks nimetada soome kummaliseks. Termin on pärit Johanna Sinisalolt, kes on üks tuntumaid Soome fantaasia- ja ulmekirjanduse esindajaid. Suomikumma alla võib paigutada sadu Soomes ilmunud realismile väljakutse esitanud teoseid. Maagilisest realismist ning new või weird fiction’ist (China Miéville) erineb suomikumma selle poolest, et rõhk on soomlusel: melanhoolne põhjala, soome pärimuskultuur ning soomlaste eriline suhe looduse, eelkõige metsaga.
Itäranta düstoopilisel romaanil on temaatilisi kokkupuuteid näiteks Johanna Sinisalo ja Risto Isomäki (ka eesti keelde tõlgitud) loominguga, kus on käsitletud maailma globaliseerumist ja looduskatastroofide tagajärgi inimkonnale. Lisaks esitleb „Vesi mäletab” eriti kummalist uussoomlust, miksides soome-ugri rahvakultuuri hiina kultuuriga: Uue Qiani aja Skandinaavia Liidu külaelanikud tähistavad pööripäeva ja kuupüha lohemaoga, nutunaised itkevad matusel, mille bambuskirstule visatakse teelehti, ning Noria tunneb vastupandamatut tõmmet Surnud metsa ja järvede vastu.
Välismaal tuntakse suomikumma vastu suurt huvi  ja seda tõlgitakse üha rohkem. Žanrist on kujunenud samasugune kaubamärk nagu soome krimikirjandusest. Ka Itäranta romaani „Vesi mäletab” retsept on osutunud edukaks, selle tõlkeõigused on müüdud 14 riiki. Romaani sel suvel USAs ilmuva ingliskeelse tõlke „Memory of Water” tiraaž on muljetavaldavalt suur ehk 50 000 eksemplari. Inglismaal elava kirjaniku enda arvates on suure rahvusvahelise tähelepanu taga ilmselt oluline osa faktil, et ta kirjutas oma romaani paralleelselt soome ja inglise keeles (seega on ingliskeelne versioon juba valmis).

Tulikärbsed ja heliliikurid
Eesti keelt emakeelena mitte kõneleva inimesena on mul võib-olla raske hinnata Kadri Jaanitsa tõlke ja Ülle Kiiveti toimetamistöö taset, kuid lugemiskogemus oli igal juhul sama kaunis ja takistamatu kui soomekeelsegi puhul. Vaid üks väike detail jäi õhku: tulikärbes. Autoriga peetud vestluste käigus tuli välja, et kirjanik eristab soome keeles kaht kärbest, tulikärpänen (tulekärbes) ja roihukärpänen (leegikärbes). Viimaseid kasutatakse romaanis laternates valguseallikana. See putukas on kirjaniku väljamõeldis – tulekärbse geenmuundatud järeltulija. Tema nimetamine tulikärbseks otsetõlkelise leegikärbse asemel on tõlkija teadlik lahendus. Õnnestunud (tõlke)leiud on ka päikeseenergial põhinevad heliliikurid, millega sõidavad sõjavägi ja jõukamad inimesed, ning rahva seas kasutusel helirattad.

See on zen
Ühe lõigu, nimelt epiloogi oleks võinud kirjanik vabalt välja jätta ja see ei oleks muutnud raamatu sõnumit. Kui avaldasin Itärantale ettevaatlikult oma mõtte, nentis ta, et tegelikult ta kaaluski epiloogi hülgamist, aga võitis esmatrüki kirjastaja arvamus. Võib-olla just epiloogi tõttu, kus on seletatud võimalikke tulevikusündmusi rohkem, kui tahaks näha oma fantaasiat kasutada armastav lugeja, on Soome meedias levinud eksiarvamus, et „Vee mälule” järgneb teine osa. Kirjanik teist osa ei luba, vaid töötab juba uue romaani kallal.
„Vesi mäletab” on heas mõttes traditsiooniline moraaliromaan suurtest valikutest. Kirjanik lohutab meid mõttega, et igal sajandil enne meid ja loodetavasti ka pärast meid elab vaimselt iseseisvaid inimesi, kes valivad pigem oma tee kui alluvad omakasupüüdlikkusele või diktatuurile. Kohati ähvardab teksti sentimentaalsuse oht, kuid romaani stiil väljendab siiski veenvalt tõe ja väärikuse otsimise ideed. Kirjaniku hoolikalt mõtestatud poeetilis-aforistlik keel voolab lugejast läbi nagu rahustav vesi isegi siis, kui too peab romaanimaailma süvenenuna surmale näkku vaatama. See on zen. Aktsepteerigem romaani nostalgiat meie maailma ja aja järele, kui puhas vesi on veel enesestmõistetav inim­õigus ning kahe viimase talve vähesest lumest hoolimata mäletame, mis rõõm on tunda lume külmust nahal.