Kottpüksid ja perifeerne teadvus

Sven Vabar

Pāvs Matsins, Sinine kaardivägi. Kujundanud K. Mandmās, P. Matsins ja V. Krūmiņs. Lepp ja Nagel, 2013. 104 lk.

1
Paavo Matsini romaani „Sinine kaardivägi” minategelaseks on lätlasest muuseumitöötaja Pāvs Matsins, kes töötab Riia tuntud ja armastatud modernistliku linnapoeedi Aleksandrs Čaksi majamuuseumis (eestlastel sellist vägevat linnapoeeti vastu panna pole, aga – nagu Matsins romaanis räägib – pole Eestil võrreldes Riiaga õigeid linnasidki). Härra Pāvsi elul pole viga: õhtud ja ka (töö-)päevad mööduvad Riia kenades kohvikutes ja baarides, eeskätt muuseumi lähistel kohvikus Osiriss, seltsiks vaimukad, haritud ja elitaarsed sõbrad, kes on – nagu härra Pāvs ise – üliõpilaskorporatsioonide aktiivsed liikmed ning sina peal ka vabamüürluse ja salateadustega. Siis aga ilmuvad Riia võigastest slummidest – peamiselt Moskovast – pätid, keda nimetatakse „kottpüksteks” ning kes lühidalt öeldes võtavad Liivimaa pealinna üle. Ülikool suletakse, antikvariaadid ja raamatupoed rüüstatakse, kirjanikud sunnitakse põranda alla või samuti kottpüksteks hakkama. Kuid vapraimad Riia kodanikud – keda mõistagi võib leida üliõpilaskorporatsioonidest – otsustavad kottpükstele vastu panna.
Matsini teoseid varem lugenu märkab „Sinise kaardiväega” tutvudes, et see on tunduvalt „lihtsam” raamat kui autori senised teosed. Kirjandusrühmituse 14NÜ aktivistina publitseeris Matsin 1990. aastate teisest poolest puhast avangardi, mis seisis klassikalistest eepika ja lüürika reeglitest õige kaugel. Matsini üle-eelmine raamat, romaan „Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit” (2011) algas samuti justkui enam-vähem diskursiivse loona, kuid üsna pea järgnes kurat teab mis. „Sinine kaardivägi” on aga autori enese sõnul teadlikult kirjutatud võimalikult vähe laiali hargneva lineaarse loona.
Blogis „Loterii” on nimetatud „Sinist kaardiväge” eskapismiks, võrreldud seda Tõnu Trubetsky punk- ja rokk-romaanidega: „Mõlemad autorid loovad ideaalmaailmu, unistusi, kus nad ise tahaks kulgeda”.1 Kuuldavasti on ka „Sinisel kaardiväel” päriselus oma prototüübid (raamatu tutvustuseks loodud Facebooki-lehel lubati „Sinise kaardiväe” ühel esitlusüritusel neid publikule ka tutvustada), kelle põhjal loodud tegelaskujud härra Pāvsiga läbi konjaki-, õlle-, püssirohu ja inglise buldogi uriini lõhnalise Riia kulgevad. Üliõpilaskorporatsioonidel ja vabamüürlusel on oma oluline roll täita ka Matsini eelmises romaanis „Doktor Schwartz. Alkeemia 12 võtit”. Rääkimata alkeemiast, millel oli nimetatud teoses keskne roll. Intervjuudes on Matsin rääkinud, et tegeleb ka ise alkeemiaga (Matsin, Helme 2012),2 tema 2003. aastal kaitstud lõputöö EELK usuteaduse instituudis kandis pealkirja „C. G. Jung ja alkeemia”.3 Matsin on suhtunud kriitiliselt joogasse ja meditatsiooni kui meie kultuuri sobimatutesse nähtustesse, eelistades neile just alkeemiat.4
Niisiis võib julgelt järeldada, et romaanis „Sinine kaardivägi” on lisaks kaunitele kunstidele ja preilidele (Jelgava krahvi Playboy-hõngulised „punnid”) selgelt positiivne roll täita härrasmeeste salaseltsidel ning salateadustel. Kõigi nende õilsate asjade vaenlaseks on kottpüksid.
Kes õieti on kottpüksid?
Intervjuus Peeter Helmele, kes kottpükste kohta küsib, vastab Paavo Matsin: „Ühest interpretatsiooni ma anda ei tahaks, aga vihjeid on piisavalt, et lugeja aru saaks. Kottpükslikkus ei ole ainult meie ajastu või mingi ühiskonnaklassi probleem. Aga ilmselt ei ole küll kunagi varem nii palju kultuuriinimesi flirtinud minu arvates ohtlike kottpükslike ideedega.”5 Niisiis, Matsini sõnul on „vihjeid piisavalt”, aga pean ütlema, et mina lugejana kottpükste olemusest küll täpselt aru ei saanud. Ja parem ongi. Sest see probleem – ning just ühese lahenduse puudumine – näib olevat kogu romaani seisukohalt mitte ainult kõige huvitavam, vaid lausa keskse tähtsusega. Ja mitte ainult selle romaani seisukohalt.
Oskan kottpükste probleemile leida mitu erinevat lahendust.
2
Ilmselt kõige esimesena tuleb pähe võimalus, et kottpüksid on vasakpoolsed. Bolševikud. Lihtrahvas. Pätid, nagu pakutakse „Loterii” blogi eespoolviidatud artiklis. Midagi selles liinis. Seda vaadet võiks nimetada elitaristlikuks tõlgenduseks. Matsinile omaselt ei toimu „Sinise kaardiväe” tegevus mingis kindlas ajas. Romaanis on oluline roll täita Jelgava krahvil, kuid samal ajal tehakse televisiooni otseülekandeid ning tegutseb Chomsky baar, mis – nagu teab Riia eluga kursis noorem kultuurihuviline – avati alles mõni aasta tagasi. Ometi meenutavad raamatus kirjeldatud sündmused (ning mõnede literaatide kirglikult alatu kollaboratsionism) oma revolutsioonilises (ja/või restauratsioonilises) õhinas Vene revolutsiooni või 1940. aasta sündmusi Balti riikides, kui kommunistid olid võimu haaranud.
Tõlgendusega, et kottpüksid on proletariaat, bolševikud, võib muidugi nõustuda, kuid sellise vaateviisiga on midagi peale hakata lugejatel, kes usuvad monarhiasse, elitaarsetesse seltsingutesse, vabamüürlusesse, salateadustesse, alkeemiasse; lugejatel, kes igatsevad taga „vanu häid aegu”. Neil lugejatel, kes aga ei usu, ei jää tõepoolest muud üle, kui nimetada „Sinist kaardiväge” eskapistlikuks teoseks, nagu tehti blogis „Loterii”, tšehhovlikuks kirsiaiaks venediktjerofejevlikult joovastavas kastmes. Rafineeritud harrastustega, maitsekad, organiseerunud härrasmehed triumfeerivad märatseva pööbli üle ning kaitsevad edukalt oma elitaarset maailma, mis kuulub ent sügavale minevikku, kui sinnagi.
Asi poleks sellise tõlgenduse korral vaid Matsini romaanis „Sinine kaardivägi”. Ega ka mitte tema teistes kirjandusteostes. Või alkeemias ja vabamüürluses. On ju Matsinit liigitatud tema ja ta rühmituse 14NÜ kirjandusellu tulekust peale 1990ndatel avangardi hulka, Erkki Luugi, Kiwa, Aare Pilve, Berk Vaheri, Mehis Heinsaare jt kõrvale.6 Eks mängulist, eksperimenteerivat tekstiloomet on tihti peetud eskapistlikuks, esoteeriliseks klaaspärlimänguks, millel tegeliku elu ja inimeste probleemidega midagi pistmist pole, juba vähemalt XX sajandi algusest peale, kui muu hulgas kogus jõudu noor Nõukogude riik.

„Sinise kaardiväe” võib ootamatult ladusale looveeretamisele vaatamata liigitada siiski kindlalt avangardkirjanduse hulka. Nõnda mulle tundub, et kui vaadelda romaani paatost vastanduvana laiadele massidele, pööblile, siis see ainult süvendab eksperimentaalse loomingu põlglikult eskapismiks liigitamist. Alkeemia alkeemiaks – selles asjas ma pole kompetentne kaasa rääkima –, aga eksperimentaalsuse põlastamine eskapismi pärast ei ole hea.
3
Elitaristlikule võib vastukaaluks seada egalitaristliku tõlgenduse, mida eeltoodud vaadet pooldav elitarist nimetaks muidugi kottpükslikuks tõlgenduseks. Vasakpoolne intellektuaal küsiks: kes õieti ohustab tänapäeval kõike ilusat, mida on ülistatud „Sinises kaardiväes” – kõrgeid ja sügavaid salateadusi, kauneid kunste? Kas sotsid? Kas näiteks Sirpi üle võtta tahtnud Kaur Kender ühes Rein Langiga omavad vasakpoolseid vaateid? Milline võim on aasta-aastalt vähendanud kultuuri rahastamise osakaalu Eesti riigieelarves ning juurutanud ja tüsedalt toetanud nähtust, mis on nimetatud „loomemajanduseks”? Kes on võidelnud kõrghariduse ja teaduse standardiseerimise eest, mille tulemusena on teadusetegemisest saanud kapitalistliku tootmise üks abivahend – seda muidugi mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas?7 Eks neoliberaalne majanduspoliitiline võim, vastaks vasakpoolne intellektuaal. „Sinise kaardiväe” kottpüksid – need on neoliberaalid, kes üldiselt valitsevad tänapäeval maailma, kus rikkad lähevad iga aastaga rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks. Vasakpoolsusel ei ole tänapäeva maailmas väljaspool akadeemilisi ning kunstiringkondi erilist mõju ega võimu.
Arvestades „Sinise Kaardiväe” peategelase Pāvs Matsinsi ja ta sõprade või ka romaani autori Paavo Matsini, veendunud monarhisti vaateid, mida ta oma arvukates esseedes on ka väljendanud, oleks viimatine vasakpoolne tõlgendus muidugi provokatsioon. Minu meelest küll produktiivne provokatsioon, mis annaks „Sinisele kaardiväele” tublisti sotsiopoliitilist aktuaalsust juurde.
Nojah. Iseenesest ei pea kottpüksid olema tingimata ei vasak- ega parempoolsed. Kogu ühiskondliku elu – majanduse, kultuuri, teaduse, hariduse vms –
aina üksikasjalikuma kontrollimise ja standardiseerimise poole pole püüelnud teadupärast mitte ainult tänapäeva turgu kontrollivad jõud, vaid ka parasjagu Nõukogude Liidu majanduse aluste rajamisega tegelenud Lenin. Kogu see protsess pole seotud tingimata parem- või pahempoolsusega, vaid valgustusaja vaimuga; tollal alguse saanud modernse kontrolliühiskonna tekkega, nagu õpetab meile Michel Foucault.
4
„Sinise kaardiväe” vasakpoolse – või ka vasakpoolsusest vaba, kuid foucault’liku – tõlgenduse korral aga keskendutakse, nagu tavaliselt, vaid teose ühiskonnakriitilisele mõjule, jättes kõrvale aspekti, mida ma ei oska nimetada paremini kui vaimseks, spirituaalseks, religioosseks ja mis esineb tänapäeva kultuuris võrdlemisi harva, kuna kriitilises teoorias suhtutakse sellesse tihtipeale skepsisega (religioon = valitsevate klasside domineerimine). See on aga aspekt, mida alkeemik Matsini teostest kiiduväärsel moel ikka leida võib. Seega pakun lõpuks välja viimase tõlgenduse – valdurmikitaliku –,
mis Matsini teoste puhul vältimatut spirituaalsust ja/või religioossust arvesse võtab, kuid ei takerdu minu meelest tarbetusse aadeldusse ja nostalgiahõngulisse elitarismi.
Valdur Mikita vastandab oma raamatutes „Metsik lingvistika” (2008) ning „Lingvistiline mets” (2013) nn tavateadvuse ning perifeerse teadvuse.8 Esimene valitseb kommunikatiivset sfääri, seda valda, kus me suhtleme teiste indiviididega ning moodustame eri tasanditel ühiskondlikke formatsioone. Teine, perifeerne teadvus valitseb aga autokommunikatsiooni üle, selle üle, kuidas me suhtleme iseendaga. Mikita väide on, et kuna industriaalühiskond ühes infoühiskonnaga on võrrelduna traditsioonilise agraarühiskonnaga või ka küttide-korilaste hõimudega kujunenud sedavõrd keerukaks ja totaalseks, siis kulub kogu inimese vaimne jõud ning kompetents kommunikatsioonile, sellele, kuidas toimida ühiskonnas. Soiku on aga jäänud autokommunikatsioon – oskus rääkida iseendaga. Kuigi ühiskond seda tegelikult ei nõua, on see oskus aga Mikita sõnul äärmiselt oluline.
Mikita kirjutab: „Me kõik suudame tõenäoliselt meenutada elu jooksul juhtunud seiku, kus inimeses avaldub ühtäkki erakordne psüühiline jõud. Enamasti on selleks vaja ekstreemset situatsiooni, et jõud, millest meil polnud varem aimugi, muutuks korraga reaalsuseks. Tekib lihtne küsimus, miks see nii on. Miks inimese nõrkus ei ole absoluutne? Miks üks, olles enesele öelnud: Tänasest pööran elus uue lehekülje!, teebki seda, teine aga vajutab veel ühe inetu ja rasvase näpujälje juba loetud poognasse. Miks mõnes olukorras enesele öeldud sõna jõuab palju sügavamale? Miks on ühe inimese autokommunikatsioon teise omast efektiivsem? Vastused neile küsimustele ei pruugi asuda mitte psühholoogias, vaid kultuuris.
Muistsel inimesel oli vaja teistsugust, sõna maagilisest jõust läbiimbunud enesesuhtlust. Ellu jäid need, kelle sõna maagiline jõud toimis, see hoidis inimest elus piirsituatsioonides. Iseenesele öeldud sõna oli sageli ainus, mille peale oli muiste mõtet loota. Tänapäeval aitab inimest rohkem töökoht, haigekassa, sotsiaalamet, kindlustusselts ja pangalaen. Probleemid võivad küll pärineda inimesest, kuid nende lahendused asuvad tavaliselt kusagil kollektiivi anonüümses halastuspraktikas. Selline maailm ei nõua erilist iseendaga suhtlemise osavust. Tänapäeva ühiskond õpetab inimest maailmaga kohanema, kuid jääb hätta õpetussõnade jagamisel, kuidas kohaneda iseendaga. [—] Kui maagiline sõna kadus, hakkas maakera täituma kurbade, elujärje paranedes aga kurbade ja tüsedate inimestega. Tänapäeva inimese võrdkuju on nukker paksuvõitu ateist, kes on alatasa segaduses ja vihkab seetõttu oma liigikaaslasi. Hämmastav on see, et maagilisele sõnale ei ole inimene leidnud asendajat. Selle üle tasub järele mõelda.”9
See tänapäeva inimesele endiselt oluline, kuid praegusaegses ühiskonnas soiku jäänud maagilise sõna ning perifeerse teadvuse sfäär on lõpmatuse, saladuse, subliimse sfäär. Matsini teoste kontekstis ka alkeemia sfäär, eksperimentaalse kirjutuse sfäär. Seega võib anda küsimusele „kes on kottpüksid?” mikitaliku vastuse: kottpüksid on kaasaegse standardiseeriva ühiskonna esindajad. „Sinise kaardiväe” peategelased –
Pāvs Matsins ja ta sõbrad – aga esindavad perifeerset teadvust, lingvistilist linnametsa, maagilist sõna. Kottpüksid teevad selle vea, et tahavad taandada ühiskondlikust suhtlusest ning kapitaliringlusest täielikult autokommunikatsiooni ja perifeeria.
Nimelt selles kontekstis tasuks mõista kogu romaani avavat motot René Guénonilt: „Selleks, et alistada maa, loobus ta taevast”.

1 kolm, Pāvs Matsins – Sinine kaardivägi (2013). Blogi Loterii 18. XII 2013.
2 Peeter Helme, Paavo Matsin: „Oluline on jätta suured küsimused õhku”. – Eesti Ekspress 17. IX 2012.
3 Paavo Matsin, C. G. Jung ja alkeemia. Diplomitöö. EELK usuteaduse instituut, 2003.
4 Peeter Helme, Paavo Matsin: „Oluline on …“; Kaarel Kressa, Paavo Matsin: Euroopa meditatsiooniõpetus on alkeemia. – Eesti Päevaleht 16. XII 2013.
5 Peeter Helme, Sinine kaardivägi vs. kottpüksid. – Eesti Ekspress 24. XI 2013.
6 Seesugusele seisukohale on jõudnud näiteks Aare Pilv.
7 Vt Priit Kogerman, Teaduskonna häving ja ametnikuülikoolide tõus. – Sirp 10. I 2014; Tarmo Uustalu, Näilik efektiivsus ja kvaliteet. – Sirp 10. I 2014.
8 Valdur Mikita, Metsik lingvistika. Sosinaid kartulikummardajate külast. Grenader, 2008; Valdur Mikita, Lingvistiline mets. Tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi. Grenader, 2013.
9 Valdur Mikita, Metsik lingvistika, lk 41–42.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht