Minu, Ladõnskaja ja Lasnamäe ühine narratiiv

Andra Teede

Viktoria Ladõnskaja, Lasnamäe valge laev. Tõlkinud Katrin Linask, toimetanud Eda Allikmaa, keeletoimetaja Ruth Mägi, kujundaja Margit Randmäe. Petrone Print, 2013. 133 lk.

Istusin möödunud suvel ühes Saksamaa kohvikus ja rääkisin juttu oma sõbra, kahekümnendates Londoni inglasest lavastajaga. Mu kõrval oli mu teine sõber, samuti kahekümnendates ja teatritegelane, Eestist, aga venelane, ja ma tutvustasin neid kahte suure rahva esindajat omavahel. Ütlesin inglasele, et mu eesti sõber on venelane, ja sain kohe aru, et ütlesin oma venelasest sõbra kohta halvasti, hakkas piinlik. Siis püüdsin uuesti: ta on Eestist, aga ta pole eestlane ja ta pole venelane ka, ta on venekeelne, võiks öelda Eesti venelane, aga see tegelikult ei ole ka õige. Tundus natuke parem. Edasi rääkisime juba mu Eesti (vene) sõbraga koos mu inglise sõbrale sellest, kuidas Eestis need lood on, et meil on suur tükk inimestest, peaaegu kolmandik, kes räägivad vene keelt ja ei räägi eesti keelt ja on venelased, aga tegelikult ei ole ka. Ei taha olla ja ega Venemaa neid venelasteks ka ei pea, ja ega nad vist ise ka ei pea, sest nad ei olegi, aga ega nad midagi muud ka ei ole. Noh, et minu Eesti vene teatrisõber on ühelt poolt Valgevene ja teiselt poolt Petseri juurtega, Narvas kasvanud, räägib nüüd ilusti eesti keelt, aga aktsendiga, ja õppis selle alles ülikoolis ära. Pole eestlane, pole venelane. See oli kõik täitsa pikk jutt. Mu inglasest sõber oli väga viisakas ja kannatlik, kuulas meid ära ja siis ütles: „Te olete ikka täitsa imelikud. Inglismaal on nii, et kui sa oleks seal sündinud ja kasvanud, oleksid sa inglane ja kogu lugu.”
Mul on Eestis veel venelastest (või mis tahes oleks siinkohal kõige poliitkorrektsem) noori tuttavaid, aga naljakas on, et suhtlen nendega peamiselt inglise keeles. Ei ole neil huvi õppida eesti keelt ega mul vene, aga samadele pidudele satume aeg-ajalt ikka. Siis on väga lihtne leida jututeemasid maailmast, et kes luges mida NY Timesist või mis välismaa filmi vaatas, aga kui peaksime rääkima Eesti päevakajast, jääb asi soiku. Me nagu elaksime samal ajal kahes täiesti erinevas paralleeluniversumi riigis, mina ei tea nende telekanalitest või popkultuurist ja nemad ei tea minu omast. Ükskord küsisin inglise keeles (!) kahekümnendates Kohtla-Järvelt pärit poisilt, kes nüüd juba ammu Tallinnas elab, siin ülikooli lõpetas ja hea töö leidis, et kas ta Eesti ajalehti loeb. Poiss vastas: „Aga kas sina Venemaa omasid loed?” Kuigi meid on vähe ja me oleme sama maalapi peal kasvanud sama põlvkond, tundubki sellistel hetkedel, et meil ei ole mitte mingit ühist narratiivi, me oleksime üksteise jaoks nagu välismaalased. Samas oleme sõna otseses mõttes naabrid ja põlvkonnakaaslased.
Seepärast on Viktoria Ladõnskaja ja tema „Lasnamäe valge laev” äärmiselt tervitatav nähtus. Kohe märkimisväärne. On ju meil teisigi eesti vene või vene eesti kirjanikke, kunstnikke, muusikuid ja muid, aga ometi kõnetab just Ladõnskaja looming mind kõige rohkem. Ja seda selle pärast, et kui ma loen tema raamatut „Lasnamäe valge laev”, on mul tunne, et ta kirjutab minu lugu ka, et mul on temaga ühine narratiiv. Et see ei ole mingi ajalooline või kaugem ja tõsisem lugu, mingi suurte inimeste hinnang ja tõde, vaid see on meie, minu ja tema ja veel väga paljude üleminekuaja laste ühine minevik selles veidra ajalooga linnas.
Olgu, Ladõnskaja on minust mõned aastad vanem ja mina kasvasin üles teisel pool Tallinna, Õismäe paneelmajades, mina olen eestlane ja tema venelane, aga „Lasnamäe valget laeva” lugedes on mul ikkagi hästi tihti tunne, nagu mu naabritüdruk oleks meie maja laste ajaloo kirja pannud. Ja mul on tunne, et tean neid Ladõnskaja lugusid paremini kui minu isade põlvkond, lõpuks ometi on ka selline raamat olemas, mille kohta võivad nemad minult seletust ja aru pärida, mitte vastupidi.
Üks oluline varjund siin on see, et just „Lasnamäe valge laev” annab edasi tunnet, mis lastel nagunii kogu aeg on –
meie ei saa midagi otsustada. Tema ja väga paljude temavanuste kohalike venekeelsete vanemad kolisid Eestisse, tegid selle otsuse ja neile kas meeldis see või ei, ma ei usu, et lastelt asja kohta küsiti. Ladõnskaja raamat algab sellega, kuidas nende perekond esmakordselt Keila ühikatoast Lasnamäele suurde korterisse sai ja kuigi tegemist oli ju ilmselge progressiga, ootasid ju ikkagi kõik mugavused, on autor mitmel pool öelnud, et tema ise ei olnud asja üle üldse õnnelik. Rõõmu, mis tema vanemaid pidi valdama, kujutan ma hästi ette, kas või lugudest, mida minu ema rääkis Meleka tänavalt Õismäe teele pääsemise kohta. Kuid Ladõnskaja piirdub täiskasvanute muljetel ainult möödaminnes ja räägib siis mitu pikka lõiku, millised olid Lasnamäe laste mängud ja mis muljeid jättis talle kõikjal vohav Rakvere raibe (mida tema kutsus lapsena „kollakaks” ja mina „kollaseks lilleks”), piknikud Pirita jõe ääres või paneelmajade seinast kivikeste välja urgitsemine. Ma mäletan neid kivikesi nii hästi: kui tore oli, kui leidsid mõne lahtise!
Peatükis „Kamba printsiip” kirjeldab autor veel ühte kaheksakümnendatel sündinud Tallinna noorte ajalootähist –
üheksakümnendate aastate „sõda” eestlaste ja venelaste vahel. „Meie korteri uksel seisis minu teismeeas vend. Latern silma all,” (lk 92) alustab ta väga vägivaldsete kambakakluste kirjeldamist. „Massilistes kaklustes osalesid peamiselt teismelised, koolilapsed, kuid hämmastav on sündmuste mittelapselik ulatus. /…/ Poisid, kaikad, armatuurijupid ja veel kurat teab mis käes, otsimas vanamehi, keda tümitada,” jätkab La­dõnskaja. Teise Tallinna otsa, minu territooriumile, jõudsid lahingud natuke hiljem, aga üldse mitte pehmemas vormis.
Üks minu mälestusi oli see, kui nägime kooliõega Õismäel poe taga, kuidas üks tuttav suurem poiss mitmepealise kamba poolt peaaegu kooma peksti. Hambad lendasid, kui ta jalaga pähe sai. Peale seda ei läinud ma pikka aega enam üksinda kooli, blond lühike kooliõde oli alati minuga ja tal oli alati nuga kaasas. Me võisime olla neljandas või viiendas klassis. Peatükk „Ärahirmutatuse printsiip” on pühendatud korterivargustele. „Sõltumatus on see, kui minust enam midagi ei sõltu” (lk 60) oli tol ajal Lasnamäel käibetõde, kirjutab Ladõnskaja. Keegi ei lootnud politseile, kui tema korter tühjaks tehti, selle asemel võtsid lasnamäelased endale koerad, paigaldasid akende ette raudtrellid ja tegid kodust välja minnes näpuga ukseluku peale ristimärgi. Minu kõrvalmajas lasti ühel tuttaval poisil koridoris korteriukse ees isa maha, Ladõns­kaja visati peaaegu üheksa­korruselise maja katuselt alla. Mis vahet seal siis on, kummas keeles me kodus rääkisime või mis rahvusest me oleme? Lood on ju samad, me tuleme ju samast maailmast, paneelmajade vahel olid hirmsad pimedad tühermaad ja mikrorajoonide sotsiaalsetes hierarhiates liikumisest ei sõltunud ainult see, kas sa oled lahe või mitte, sellest sõltus, kas jõudsid turvaliselt koju.
„Lasnamäe valge laeva” üheksateistkümnest peatükist pool on tähistatud aastaarvudega, need räägivad autori ja tema pere elust ning ajaloost. Ülejäänud peatükkide eest tuleb tänulik olla Ladõnskaja andekusele ajakirjanikuna, need on teiste päris inimeste päris lood. Kuigi selle raamatu üks suurimaid puudusi ongi „vähesus”: teksti on vähe, kohati on süvenemist vähe, natuke ja mõningates asjades jääb Ladõnskaja ikkagi liiga pinnapealseks ja kutsub ilmselt sellega välja Petrone Prindi teoseid nagunii kummitava „vabaajakirjanduseks” tembeldamise kuradi, päästab tema Eesti Ekspressi kooliga kerge ja täpne sulg kokkuvõttes ikkagi olukorra.
Neil „mitte temast” peatükkidel on kõigil pealkiri, mis algab sõnadega „Lugu sellest, kuidas …” ning need annavad küllaltki tabava läbilõike võimalikult erinevatest lasnamäelastest. Ladõnskaja on otsinud üles oma kortermaja inimesi pildistanud kunstniku Eve Kase, oma endise eesti keele õpetaja lapselapse, ta kirjutab pikalt ja isiklikult meremehest, kes leiab õigeusu, ning kriminaalist, kes leiab näitlejaelukutse. Kusjuures miski selle juures, kuidas Ladõnskaja neid lugusid räägib, meenutab mulle nii arhetüüpselt üldse venelaste lugusid. Nendes on midagi klassikalise vene anekdoodi või tšaštuška moodi, ikka, et oli kord see ja see, läks sinna ja sinna ja siis, näed,  juhtus see! Mõtteliselt võib lisada õpetliku, kergelt melanhoolse alatooniga visatud lõpulause: „Vot tak!” Selline soe ja äraseletatud tunne jääb pärast neid venelaste vestetud lugusid sisse, nii Ladõnskaja omasid kui rongis või kalal kuulduid.
Kätlin Kaldmaa on kirjutanud sellest, et tema põlvkonnal on palju luuletajaid, aga vähe proosakirjanikke, et nende arhetüüpset kangelast ei ole veel lahti kirjutatud. Mina arvan, et ilukirjandust leiab ikka ja alati, kui seda tahta, aga minu põlvkonnal on hädasti vaja kirja panna, mis meiega päriselt juhtus ja kust me päriselt tuleme. Kui meie lapsed ükskord nii vanad on, et meie lugudest aru saavad, ei suuda nad neid kindlasti uskuda. Muidugi, võõramaalaste järeltulijatel Eestis on veel üks keerulisuse kiht, aga ometi ei arva ma, et meie ja nemad nii erinevad oleme. Me peaksime lihtsalt rohkem oma sarnasustest rääkima ja oma ühist narratiivi mõistma. Ma ei taha nüüd öelda, et Ladõnskaja ei vastaks „Lasnamäe valges laeva” tagakaanel uljalt ja paljulubavalt välja­kuulutatud küsimustele venelaste kohta, loomulikult just venelastest see raamat räägibki. Ainult et see räägib natuke meist teistest ka.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming