Viljandi on taas nüüdiskunstihariduse pealinn

Kunstiga vahetu suhtlemine aitab seda mõista.

REET VARBLANE

Näitus „Kehamaterjal“ Viljandi Linnagaleriis kuni 16. V. Kuraatorid Krislin Alertt, Kamilla Selina Lepik, Annemai Mutso, Kerly Ritval ja Geitrud Kristjohann. Juhendajad Laineli Parrest ja Gregor Taul. Kunstnikud Art Allmägi, Sveta Bogomolova, Flo Kasearu, Kaisa Eiche, Henri Hütt, Edith Karlson, Fred Kotkas, Ly Lestberg, Urmo Mets, Maarit Murka, Evi Pärn ja Liina Siib.

Näitus „Rohukõrrest maailma lõpuni“ Viljandi Linnagaleriis 21. X – 30. XI 2013. Juhendajad Eve Kiiler ja Monika Mändmaa. Kunstnikud Kai Kaljo, Erki Kasemets, Peeter Laurits, Gabriela Liivamägi, Arne Maasik, Raul Meel, Silja Saarepuu ja Villu Plink, Ene-Liis Semper, Jaan Toomik, Kadarik Tüür Arhitektid, Sigrid Viir ja Jasper Zoova.

Gregor Taul kureeris Art Allmäed ja kirjutas tema installatsioonist „Nägin täna öösel unes …“. Teos oli esmakordselt väljas Hobusepea galeriis 2012. aastal kunstniku isikunäitusel. Kuigi lapsed ei tea kunagist poplauljat Joel Steinfeldti, tema hitti „Tiigrikutsu“ ja kriminaalseid eluseiku, saab teoses käsitletud hirmudest ja painetest rääkida neilegi arusaadavalt.

Gregor Taul kureeris Art Allmäed ja kirjutas tema installatsioonist „Nägin täna öösel unes …“. Teos oli esmakordselt väljas Hobusepea galeriis 2012. aastal kunstniku isikunäitusel. Kuigi lapsed ei tea kunagist poplauljat Joel Steinfeldti, tema hitti „Tiigrikutsu“ ja kriminaalseid eluseiku, saab teoses käsitletud hirmudest ja painetest rääkida neilegi arusaadavalt.

Piia Ruber

Legendaarse saksa avangardisti Joseph Beuysi legendaarset performance’it „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ Düsseldorfi Schmela galeriis 26. XI 1965 on ikka ja jälle õige mitmeti tõlgendatud. Isegi kui jätta kõrvale kunstniku pead ja nägu katnud kullast ja meest mask kui elava substantsi ning jänes kui ülestõusmise ja inkarnatsiooni sümbolid, rääkimata sügavamatest ja peenematest finessidest, on kunstiselgitamise irooniliselt äraspidisel rituaalil äärmiselt suur tähendus. Seda mitte ainult kunsti­piiride avardamise, vaid kõne, vestluse, vaikuse ja mõtlemise integreerimise mõttes visuaalsesse teosesse ehk kunsti vastuvõtmise viisi totaalse muutmise mõttes.

Nagu teada, lukustas Beuys galerii seestpoolt ja laskis nõudlikul kunstipublikul õues kolm tundi kannatlikult oodata ja aknast vaadata, kuidas ta surnud jänesele sosinal tutvustas (ja tõlgendas) ükshaaval galeriiseintel eksponeeritud pilte. Publik võis siseneda alles siis, kui kunstnik oli võtnud istet sissepääsu lähedal, seljaga vaatajate poole, (surnud) jänes hellalt süles. Ülestõusmise sümbolina oli jänes sümboolselt teinud läbi nii-öelda äratamise rituaali.

Väikesed imed. Kuidas aga leida kõnelemise, vestlemise ja vaikimise õige vahekord, et seletada nüüdiskunsti lastele? Enamgi veel: kuidas viia nad niikaugele, et nad hakkavad kaasa mõtlema ja oma arvamuse välja ütlevad? Viljandi kogemusele mõeldes on see enam kui lihtne: lapsed tuleb panna nüüdiskunsti kureerima. Seda on Viljandi Linnagaleriis praegu näha ja seda oli seal esimest korda näha poolteist aastat tagasi, 2013. aasta sügisel.

Tegelikult ei ole praeguses „Kehamaterjali“ näituses, ega olnud ka 2013. aasta „Rohukõrrest maailma lõpuni“ väljapanekus midagi iseenesestmõistetavat ega lihtsat, sest nüüdiskunsti ja publiku lõhe pole ikka veel ületatud. Noored kuraatorid on Viljandi kunstikooli õpilased, kunstikoolis õppimine tähendab huvi kunsti, vähemalt selle tegemise vastu. Kunstikoolide, aga ka laiemalt kunstiringide väljapanekuid on Viljandis, ka raamatukogus asuvas Linnagaleriis ennegi korraldatud. Neid korraldatakse kõikjal üle Eesti, üldjuhtumil pole neil nüüdiskunstiga aga eriti midagi pistmist.

„Kehamaterjal“ ja „Rohukõrrest maailma lõpuni“ on kaks täiesti korralikku nüüdiskunsti väljapanekut, need oleks võinud kokku panna ükskõik milline professionaalne kuraator. Mõnigi Sirbi kolleeg oli siiralt hämmingus, miks pole Tallinnas nii head nüüdiskunsti näitust enam ammu olnud. Ka „Kehamaterjali“ üks juhendaja, kunstiteadlane Gregor Taul, kes töötab praegu Kondase keskuse kuraatorina, oli enne seda Tallinnas EKA galerist ning on ise mitmeid suuri rahvusvahelisi väljapanekuid kureerinud, tunnistab Müürilehes (6. IV) oma „arusaamatuse tunnet“, kui ta sattus 2013. aastal väljapanekule „Rohukõrrest maailma lõpuni“: „Kas need õpilased on imelastest kuraatorid? Millal nägin ma viimati nii tummist ülevaadet uuest eesti kunstist?“

Nii et esimene väike ime ei ole mitte „imelastest kuraatorid“, vaid nende õpetaja, Viljandi kunstikooli direktor Kristjan Mändmaa, kes sellise idee peale tuli. Nii iseenesestmõistetavalt lihtsa idee peale, et hakkab kadegi. Kristjan Mändmaa: „Räägitakse küll palju, et lapsi tuleb õpetada nüüdiskunsti mõistma, kuid praeguse kunsti tekstid on koostatud nii keeruliselt, et mitte ainult õpilased, vaid ka õpetajad ei saa neist aru. Arendatakse õppekavasid, arendajad kohtuvad õpetajatega, aga suurt kasu ei ole. Mis oleks, kui tabaks mitu kärbest ühekorraga: saaks Viljandisse nüüdiskunsti näituse, hariks linnarahvast, kaasaks kunstikooli ja, mis kõige põnevam, hariks praktilise tegevuse kaudu ühtlasi lapsi. Nad ei loe kunsti kohta raamatust, ei kuule loengus, vaid suhestuvad sellega vahetult.“

Teine ime on entusiastlikud juhendajad: 2013. aastal kunstnik, kuraator ja kunstihariduse doktorant Eve Kiiler ja Viljandi gümnaasiumi kunstiõpetaja Monika Mändmaa ning 2015. aastal kunstiteadlane ja kuraator Gregor Taul ning Viljandi Linnagalerii galerist kunstnik Laineli Parrest. Kolmas ime on kunstikooli lapsed: 2013. aastal olid nad 15- ja 16aastased, nüüd on enamik neist 17 ja 18 aastat vanad. Neljas ja tõeline ime on see kõik kokku viia – ja mitte ainult üks kord nii-öelda kampaania korras. Loodetavasti sellest saabki õppekava loomulik, iseenesestmõistetav osa.

Vabadus, otsustus ja vastutus. Müürilehes on Gregor Taul toonud Susan Sontagi päevikust välja ühe väga olulise, noorte ja kunstiga töötamise puhul lausa võtmemõtte: „Suurim vabadus on olla aus iseenda vastu.“ „Rohukõrrest maailma lõpuni“ väljapaneku ettevalmistamisprotsessi juures tõi Eve Kiiler välja paar võtmemõttega haakuvat tähelepanekut: „Kasutasime avatud ruumi meetodit: kes on kohal, see on ka ekspert, ei ole targemaid ja rumalamaid. Kes tuli kohale, tohtis otsustada.“ Otsuse langetamisega kaasneb aga alati ka vastutus. Noor kuraator mitte ainult ei vali, vaid kaitseb oma valikut klassikaaslastele, sõpradele ja tuttavatele, vanematele ja sugulastele näitust tutvustades, valitud töid vahendades. Tänavu valis iga kuraator kaks kunstnikku ja kaks tööd. Et vaataja ei peaks ennast ebamugavalt ja üksijäetuna tundma, kirjutas iga kuraator ka kaks teksti. Võrdsuse ja aususe mõttes kureeris ka juhendaja Taul kahte kunstnikku ja kahte tööd, võttis samuti tekstikirjutamise ja ekskursioonide juhtimise kohustuse, nagu teisedki kuraatorid. Ja et tekstid ei oleks liiga „akadeemilised“ või „teoreetilised“, siis kohtusid noored kuraatorid oma kunstnikega. Gregor Taul: „Õpilastel oli tõeline privileeg minna Tallinna Kunstihoonesse kunstniku juurde ateljeesse.“ Need, kellel tekkis oma kunstnikuga hea klapp, käisid mitu korda. Taul tunnistab: „Olin üllatunud, et on nii head tekstid. Tekst Liina Siibist on 95 protsenti abituriendi enda kirjutatud. Liinale väga meeldis, palus endalegi saata.“

Õige vaist. Kunstikooli lapsed on eelistanud tihtipeale just neid töid, mis on leidnud suures, isegi rahvusvahelises kunstimaailmas äramärkimist, näiteks Sigrid Viiru kummalise konstruktsiooniga raamidega varustatud seeria „Rutiinipurustaja, Tuusik, Lauakaru ja teised“ (2009–2011) või Timo Tootsi „Memopol“ või Jüri Ojaveri installatsioon „Keskmised ja pikad lained“ või Marge Monko hüsteeriakäsitlused. Enamikku nendest töödest ei saadud küll oma projekti, aga mõistma ja armastama neid hakati. Kristjan Mändmaa: „Mitmekihiline ja -tasandiline teos kõneleb kõigiga. Sellest võib rääkida nagu seiklusest, aga võib jääda vaidlema mõne nüansi üle. Meie näituse tööde väärtus on selles, et neile saab läheneda ka selliste väga lihtsate filtrite abil nagu ilus või uudne jne. Näiteks Peeter Alliku graafilist lehte „Ühel jahedal hommikul“ kommenteeris üks laps sõnadega „Karu on nii lahe”. Eve Kiiler: „Lastel on sama hea maitse ja kunstivaist kui maailmakuulsatel kuraatoritel ja kriitikutel.“

Küpsus. Kui esimene pedagoogiline kuraatoriprojekt tehti nii-öelda kiirkorras poole aastaga, siis tänavusega alustati juba sügisel. Gregor Tauli ettevõtmisel külastati näitusi Tallinnas, Tartus, Moostes ja Viljandis. Ei põlatud ära keerulisemaid, lausa skandaali tekitanud projekte, nagu oli seda Rael Arteli holokaustikäsitlus „Minu Poola“. Esmase kunstnike nimestiku tegi Taul, nagu oli seda kaks aastat tagasi teinud Kiiler. See vaadati ja arutati koos läbi, kunstnikud, kelle tööd noori ei kõnetanud, jäeti kõrvale. Seda tehti ka teostega. Kristjan Mändmaa on kindlalt veendunud, et tänavune väljapanek on märksa „küpsem“ ja „täiskasvanum“, vähem on „ilusaid“ ja „humoorikaid“ töid. Mõnedki kuraatorid on ise õppetöö jooksul arenenud, ka elukogemust on juurde tulnud. Geitrud Kristjohann: „Kaasaegne kunst õpetab mind nägema elusat – lihtsates asjades, loomulikes protsessides, õieti igal pool meie ümber. Kunst võib olla midagi kerget või vähemalt kergesti teostatavat, millega saab hakkama igaüks. [—] See aga ei tähenda, et kaasaegne kunst oleks alati lihtne. Ma näen, et kaasaegne kunst kõnetab inimeste isiklikke probleeme, kuid tuletab samas meelde, et lõppude lõpuks on draama sinu enda peas.“ Kerly Ritval: „Kunstiõpetuse kui õppekava kohustusliku aine eesmärk peaks olema käeliste oskuste arendamise asemel üldise intelligentsuse kasvatamine“ (Müürileht, 6. V).

Kristjan Mändmaa unistab sellest, et juhendajat, vahendajat ei ole vaja, vaid lapsed ise teevad kunstnike ja tööde valiku ning moodustavad terviku: otsustavad täiesti ise ja vastutavad ka ise. Sedasi saaks toimida aga vaid siis, kui Eestis on kas või üks nüüdiskunsti muuseum hästi paindliku põhiekspositsiooniga, et väljas on just see kunst, mis on tehtud siin ja praegu. Seni aga, kui seda ei ole, tuleb jääda Mändmaa-formaati. Peaasi et näitus (ja meie nüüdiskunsti paremik) on lastele „radikaalselt sunnivaba kodune territoorium“. Kristjan Mändmaa on veendunud, et väikelinna ja maalapsed on vähem küllastunud kui suure(ma) linna omad. Linnas teatakse ehk küll rohkem, aga seal on ka rohkem meelelahutuslikku tegevust. Kuigi, asi on alati isikus.

Üks tilluke tõrvatilk on aga selleski meepotis: Viljandi kunstikooli noored kuraatorid on eranditult kõik tüdrukud. Üks poiss oli avamisel tahtnud ka osaline olla, aga nagu hilja … Loodetavasti järgmisel aastal on poisid tibake kärmemad, sest kunstis nagu igas teises eluvaldkonnas on vaja tarku mehi ja naisi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar