Viktor Jõgeveri võlu ja vaev

Enn Lillemets

Pallaslase Viktor Jõgeveri pärandinäitus „Igavesti salmimata laul mu lõikuskuust” Tartu linnamuuseumis kuni 21. I. 49 peamiselt õli, pastelli ja söega teostatud maali ja visandit, väikseformaadilist autoportreed ja figuuriseadet ning enamikus Peedumotiivilist maastikku moodustavad noorelt surnud andeka kunstniku Viktor Jõgeveri (1922–1947) väljapaneku, mis on viimased kaks kuud olnud vaadata Tartu linnamuuseumis. See väljapanek sai teoks suuresti tänu kunstniku pojale Jaan Jõgeverile, kelle kogust sai valitud näituse aines, millele lisandus kolm teost Tartu kunstimuuseumist, kus 1991. aastal toimus Jõgeveri ainus varasem väike väljapanek. Meeleline otsekohesus Viktor Jõgeveri parimate maalide ja joonistuste tundlikkuse kraad ja keskendatus on väga kõrged. Tema järelejäänud teoseis on tubli annus värskust ja elu, jättes mulje, et noor kunstnik on kergelt tabanud selle, mis teistele on vaevaga kätte tulnud. Kohviku-, peo- ja aktistseenes ning enesekujutisis on nii sensuaalset pinget, erootilist puudutust kui ka hingevaatamist. Ajastu õhustik on Jõgeveri oskuslikus maalilises valgusekäsitluses ja elegantses tooniüldistuses muutunud igavikuliseks. Loomuldasa on Jõgeveri loomingus kokkupuutepunkte sõjaaegses ümbruses ilma teinud vanemate Pallase-kaaslaste Endel Kõksi, Herman Aunapuu ja Varmo Pirgiga. Aga tema loodus on vaksavõrra vähem noid kolme kunstnikku sidunud rafineeritud foovlikku substantsi, toonipõhist või dekoratiivset rõhutamist. Seda asendab elegantne ja meeleline otsekohesus, poeetiline realism. Jõgeveri otsekohesuses ei ole lihtsameelsust ega tema elegantsis edvistamist, küll aga paras annus eneseteadvust, olgu siis maalimise laadis või suhtumises ainesse.

Õpetajad Ado Vabbe ja Johannes Võerahansu

Täpsete pintslitõmmetega on paika pandud valguse veiklemised, valguse ja varju vahekorrad ning kujutatud seisundid, nii looduses kui ka inimsuhetes.

Eriline mõju on Viktor Jõgeveri autoportreedel, mis võimaldas kogu praeguse näituse kujunduse neile üles seada. Säälhulgas üks õlivärvis teostatud autoportree, mida mäletan juba aastate eest Viktor Jõgeveri abikaasa Silvia Jõgeveri juurest, jäigi esimesest nägemisest lummama ja sai nüüd näituse käivitajaks. See sügavale vaatav pilk, mis on elus nii mõndagi kogenud, mõistab sind paremini kui sa ise, näeb läbi.

Mõnes teoses saab noore kunstniku poeetiline realism kätte filosoofilise mõõtme, kusjuures kujutamise jõud ületab kindlalt jutustamise oma, vahendid selleks on tal hästi käes („Maskeraad”, õli; „Kahekesi öö all”, õli; „Masendus”, süsi; „Noor ja vana teel”, süsi).

Korduval vaatlemisel selgineb Viktor Jõgeveri varaküpsuse kunstipoolne tagamaa. Ses seoses tasub tähele panna eelkõige tema õpetajate Ado Vabbe ja Johannes Võerahansu sõjaaegset loomingut. Vabbe juba 1930. aastaist pääle kujunenud seisundimaalid ja loodusvaated, valguse ja värvi koosmõjus sünteesitud realism. Võerahansu ergastunud side loodusega siis, kui temast sai Pallase õppejõud ja kui tal tekkis taas üle aastate himu koos õpilastega välja maalima minna. Mõlema loomingus on teine ilmasõda kõrgaeg. Sinnahulka kuuluvad tingimata ka mõlema mehe eksaktsed endassevaatavad autoportreed.

Peedul maalimas käis Viktor Jõgever nii sõja ajal kui sõja järel. Ta on kinni püüdnud valgust ja õhku, lihtsate motiivide võlu ja sinist sügavust, jäädvustanud nii lähi- kui kaugvaateid, jõekäänakuid, metsatukki, üksikuid puid ja maju, raudteejaama ja vesiveskit.

Ajastu oli segane, täis paineid ja ootamatusi, ohtlik ja põnev ühtlasi, kannatus ja rõõm võisid kulgeda käsikäes. Ometi oli see kunstis iseäraliku peenendumise aeg, vähemalt, mis Tartusse ja Pallasesse puutub. Ka kooli õppejõudude hulka sigines tööd jätkavate Ado Vabbe, Anton Starkopfi ja Aleksander Vardi kõrvale värsket verd, mitmeid Pallase lõpetanud eriilmelisi kunstnikke: Karin Luts, Johannes Võerahansu, Juhan Nõmmik, Martin Saks, Juhan Püttsepp.

Viktor Jõgever alustas kunstiõpinguid 1940. aastal Konrad Mäe nimelises Riigi Kõrgemas Kunstikoolis, jätkas aastail 1942–1943 Kõrgematel Kujutavkunstide Kursustel (okupatsioonideaegse Pallase nimetuse) ja aastail 1943–1944 Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, sai õpetust peamiselt Lutsult, Võerahansult, Vabbelt ja Vardilt. 1943. aastal abiellus ta noorukese õpingukaaslase Silvia Jõksiga, perre sündis poeg. Vahetusid mitmed elukohad, lühemat aega oldi ka Tallinnas. Teise ilmasõja järel jätkas Jõgever õpinguid Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, aga haigus sundis peagi kõrvale jääma. Maalis ta aga edasi. 1945. aasta kevadel arreteeriti Jõgeveride kodust nende juures elanud Herman Aunapuu. Viktor Jõgever suri luutiisikusse 3. augustil 1947. aastal 26. jaanuaril Selle aasta saanuks ta üheksakümmend.

Kakskümmend viis

Surres oli kunstnik kahekümne viie aastane. Kõik oluline oli tulnud selle ajaga ära ütelda. Viktor Jõgever sai justkui lennult kätte vahendid, millega ta suutis salvestada oma teoseisse tüki elusat igavikku. Sadakonnast sõjaaegses Pallases liikunud õpilasest oli ta ilmselgesti andekamaid ja oma varaküpsuses vanemate kaaslastega võrreldav. See äratundmine andis ka praegusele näitusele luuletaja Heiti Talvikult näpatud pealkirja „Igavesti salmimata laul mu lõikuskuust”. Mõlemad mehed surid 1947. aasta suvel. Mis oleks siis saanud, kui oleks teisiti läinud? Tahes-tahtmata tuleb see küsimus ette. Ja ühest vastust ei ole. Suuresti võimalik, et totalitarismi järjest valusamalt kinni keeratavad kruustangid pigistanuksid sedavõrd tundlikud ja kohanematud anded tilgatumaks, pigem varem kui hiljem, eheda loomingu hävitamisest kõnelemata.

Viktor Jõgeveri taastulemine on üheksas näitus kunstiühingu Pallas ja Tartu linnamuuseumi koostöös 2001. aastal sündinud sarjas, mille peamine ülesanne on teadvustada seni varju jäänud, aga väärt kunstipärandit. Mõni neist väljapanekuist on varemgi täiendanud meie arusaamist Teise maailmasõja aegsest kunstist: Herman Aunapuu ainsam isikunäitus, siis Pallase kooli 90. aastapäevale pühendatud „Lõpetamata Pallas” ning kõige viimati Varmo Pirgi varane looming.