Valgusega sarnane valgus

Martin Rünk

Kangro ja Jessen käsitlevad representatsiooni keskset küsimust, et kujutis on kujutatava olemuslik lahus.   Kirke Kangro ja Jacob Jesseni näitus „Valgusega sarnane valgus” Vaalas kuni 4. VII.   Galeriisse astudes ootab vaatajat ees videvikutsoon, kunstnike Kirke Kangro ja Jacob Jesseni taasloodud mälestus. Ruumi tavavalgustus on kustus, aknad pimendatud.

Seinas ripub kaks musta hiigelkardinat, mille ees põrandal lebab kaks lookleva kaabliga tänavalaternat. Ühele kardinale on justkui suunatud valguslõõr, kuid lähemal vaatamisel selgub, et kardinale on täies ulatuses trükitud kujutis, seal „on jäädvustatud galeriilampidest seinale langev valgus”. Teisel peaaegu hoomamatu kujutisega kardinal on „galerii pimedus”.

Kõikidel objektidel on lisaks nimele sisukirjeldused, mis annavad edasi mäletatud meeleolu, tunnet ja tajukogemust. Vastasseina on kinnitatud tänavapostid koos rõdule suunatud laternatega. Saatelehel on kirjas, et nende valgus on samasugune nagu tänavalaternas 2002. aasta uusaastööl, kui seda tabas autolöök. Nii rõdul kui ka saalis on seintel ilusad pildid päikeseloojangut meenutavate värviüleminekutega. Rõdurinnatisel on sall, millele on trükitud samast kohast võetud foto sama põrandakatte, posti ja aimatava trepiga. Natuke eemal on põrandal tume kangas, „millele on prinditud mälu järgi valitud värvitoon, mis sarnaneb 2002. aasta uusaastaööle”. Ühel hetkel saad aru, et galeriis ei ole taustaheli, mis kunstinäitusel ei olegi alati ootuspärane, kuid ühtäkki saab see tajutavaks. Samamoodi hakkad videvikus kõndides kõrvu teritama rohutirtsude ja loodusniheluse peale. Galeriis loodust ei ole, aga on teistsugune foon: külastaja kõndimise hääl, galeristi liikumine klaasseinaga eraldatud ruumis.

Kontekst

Näitus „Valgusega sarnane valgus” („Light similar to light”) on installatsioonikunstnike Kirke Kangro ja Jacob Jesseni esimene ühisnäitus. Nagu ikka ühisloominguna valminud tööde puhul, on ka siin huvitav jälgida, millise tulemuseni koostöö on viinud ja kuivõrd see peegeldab osaliste tavapraktikat. Kirke Kangro, on ka EKA installatsiooni ja skulptuuri osakonna juhataja ning tema loomingu läbiv joon on kokkuvõtlikult nihestatud situatsioonid ja absurditunnetusega jutustused. Viimase aja kunstitegevusest võib esile tuua kaks eelmise aasta õnnestunud näitust: Haapsalu linnagalerii „Katkise õhu” justkui kaaluta olekus hõljuvate antiiksammastega ja Hobusepea galerii „Peaaegu” vaimukate etüüdidega langevast kandekonstruktsioonist ja metalltraadist pilve sisse võngetena suubuvast karjest.

Taanlase Jacob Jesseni töid on Eestis varem võimalik olnud näha 2012. aastal Kumus näitusel „Spatium. Taani kaasaegne kunst” ja 2013. aasta veebruaris Raja galeriis isikunäitusel „Asjad, mis ei ilmne. Siin”. Jessen on oma loomingus käsitlenud selliseid substantse nagu valgus ja mass, võimendades nende filosoofilist mõõdet oma installatsioonides. Tema töid iseloomustab liiasusest puhastatud väljapeetud esteetika, mis rõhutab meediumi olemuslikke omadusi.

Mälestus

Kõnealuse näituse saatetekstis on kirjas, et vaatajale näidatakse meenutuse abil kokku kogutud valgust: laternaposti oma 2002. aasta uusaastaööst ja pimedat taevast selle kohal. Näitus käsitleb „valguse algupära, selle ajalise juhtumise otsimist ruumis”. Mälestuse soojalt kollane ja melanhoolne tunne on vahend, kuid uuritav hoopis valgus. Meenub Maria Arusoo 2011. aasta kuraatorinäitus „Kontiinum_kunst kui taju. Ruum kui protsess” Tallinna Kunstihoones, kus oli vaatluse all valgus ja heli olevikulises tajuhetkes. Daniel Kemeny ja Arusoo sama näituse installatsioon ülevalgustatud ja justkui piirideta ruumiga mingis mõttes isegi vastandub Kangro ja Jesseni nostalgilisele valgusele, mis (taas)esitab kunagi kogetu.

Kangro ja Jesseni mälestus on kunstlik valgus, kus on segamini sisemine ja väline, valgus ja pimedus. See on rekonstruktsioon, kahe inimese nihestatud pilt, unenägu sellest, mis päriselt juhtus, valgus, mis ainult näib sarnane (tollase) valgusega, ja näilisus, mille varjus hiilib mittesamasus. Kokkuvõtlikult on tegu representatsiooni keskse küsimusega, et kujutis on kujutatava olemuslik lahus, kättesaamatus, mis toob kaasa melanhoolia.

Küsimus, mida meenutatakse ja miks, ei ole oluline. Oluline on hoopis imitatsioon ja autentsus, mis sobitub teemana suurepäraselt postinterneti ja uusmaterialistliku kunsti konteksti. On olemas ained/materjalid, mille ehtsust saab fetišeerida. On olemas ained/materjalid, mis jäljendavad teisi materjale. Kuid üks ei ole teisest vähem väärt. Kunstlike asjade võltsehtsuse fetišiga käib kaasas teadmine, et asjade väärtus seisneb neile suunatavas tähelepanus. Veebimaailmas on arusaam infokorraldusest kui õigest ja valest, originaalist ja koopiast muutunud arusaamaks digitaalsest abstraktsusest. Maailm ongi sallina väljaprinditav ja hooletult galeriirinnatisele poetatav. Päikeseloojangust saab võtta värvid ja need ära raamida. Värvid, mis tõeliselt võimenduvad alles Retina ekraanil.

See on küll simulaakrum, aga keegi ei nuta selle pärast. Arheoloogia, mis jälgib ja loob kõrgtehnoloogilist futu-utoopiat, kus ränikristallid vahendavad teadlikult vormitud disainreaalsust. Praegusel juhul oli kogu tähelepanu suunatud valgusele: valgus on korraga sama ja mittesama, füüsiline ja virtuaalne, kuid kuskil terendab juba uus asjade kord. Vaala näitusel saavad need kaks näilisuse piirimail kokku.