Vaadates Eestit kultusliku ehtekunsti kaudu

KELLIE RIGGS

Eesti ehtekunstinäitus „Estonishing!“* Müncheni rahvusvahelisel ehtekunstisündmusel „Schmuck“ ehk „Ehe“ 24. II – 1. III.

Kaasaegse ehte väli ei ole suur, kuid see on unikaalne. Hõljudes teiste kunstivaldkondade nagu mood, disain, visuaalkunst ja käsitöö kohal, ei ole kaasaegne ehe neisse ometi sulandunud: tegu ei ole valdkondade kombinatsiooniga, vaid ehtekunsti on lülitatud teiste parimad küljed, viidud need oma spetsiifilisse atmosfääri ja loodud midagi hämmastavat. Ehtekunst ja -kunstnikud on nagu hästihoitud saladus. Tegelikult leiab maailma igas paigas nüüdisehet, kultuuriliselt rikastatud, sooviga midagi väljendada ja kaunistada.

Igal varakevadel unustab ehtekunst oma tagasihoidlikkuse ja kogu valdkond – kultuuriline ja ka akadeemiline – kohtub Münchenis kui globaalne kogukond, tegutseb nagu hästi kindlustatud eesliinil. Münchenis tuuakse päevavalgele parim. Ehtekunstnikud maailma igast otsast tulevad sinna palverännakule ja ehtekunstist saab spetsiaalses ruumis eksponeeritud reliikvia. Sünnib midagi ainuomaselt inspireerivat vaid Müncheni ehtekunsti nädalalale. See toimib kultusaktina, toitudes järgijate – tudengite, kunstnike, entusiastide ja kollektsionääride imetlusest ja pühendumisest.

Viimasel kümnel aastal on Mün­cheni ehtekunsti nädal (sündmust on alles hiljuti hakatud nii kutsuma, sest see langeb kokku käsitöömessi raames 1959. aastast peale toimuva „Schmucki“ peanäitusega) tohutult kasvanud. 2006. aastal, kui see esimest korda korraldati, oli üle linna vaid kümmekond näitust-üritust. Tänavu toimus juba üle seitsmekümne akadeemilise loengu, galeriinäituse või kunstnike initsiatiivi, sest palju rahvusvahelisi rühmitusi tuleb just Münchenisse sel ajal oma vabaloomingut näitama. Hea nüüdisaegne ehtekunst on nagu lääts, mille kaudu avanevad teiste kultuuride, rahvuste või piirkondade nüansid. Ehtekunst on asendamatu vahend, nägemaks kultuurides ja subkultuurides esindatud esmapilgul hoomamatut, sageli intiimset ainestikku.

Kuidas iseloomustab ehtekunst paika, kus see on loodud? Kuivõrd mõjutab paik seal loodud ehtekunsti? Eesti ehtekunstist saan kõnelda ainult autsaiderina ja peegeldada muljeid, mida kogesin Münchenis, kus Eesti kunstnike tööd olid asetatud kontrastsesse kultuurilisse raamistikku. Eesti ehtekunstnikud toimisid kollektiivse saadikuna, avasid ühe vähestest ja ilmselt kõige sügavama akna, et heita pilk sellele lummavale (ja suuresti saladuslikule) maale. Eesti ehtekunstist on saanud rahvusvahelisel ehtekunstiväljal omaette intrigeeriv nähtus. Tundub, et selle ümber on spetsiifiline jõuväli, mida võib nimetada ka maagiliseks ja mis on võimeline kutsuma esile erilise virgumistunde.

Tänavu võis Eesti ehtekunstnike töid leida mitmes väljapanekus. Nils Hindi (ta on küll rohkem sepp kui ehtekunstnik) teos oli väljas väga olulisel rahvusvahelisel näitusel „(Im)print“. Kolme rahvusvaheliselt viljaka kunstniku Kadri Mälgu, Tanel Veenre ja Linda Al-Assi tööd olid valitud „Schmuckile“, Darja Popolitova, kes lõpetas Eesti kunstiakadeemia alles hiljaaegu, esines noorte tarbekunstnike näitusel „Talente“.

Rahvusvaheliste ehtegaleriide labürindis, mis ümbritses ehtekunsti nädala suuri näitusi, võis leida aga tõelise vääriskivi, näituse „Estonishing!“ Thomas Cohni galeriis. Selle olid kureerinud kahasse São Paulo galerist Cohn ja kunstnik Tanel Veenre. Eesti ehtekunstnike teoste magnetism on viinud selle São Paulosse ning on olnud nii veenev, et jõuda sealtkaudu Münchenisse.

Nõnda sünnib maagia. Näiliselt väga erinevaid loojaid tundub ühendavat mingi üleloomulik side. Kui rääkida seosest, siis mis ikkagi ühendab näitusel esindatud kolmeteist kunstnikku? See küsimus kerkis mu ette ikka ja jälle. Kas see on mingi põhjapanev jõud? Tajutav, kuid nähtamatu tundub siduvat eesti kunstnikke kõige unikaalsemal viisil. Midagi sellist ei leia ma teiste maade kaasaegses ehtes.

Seosed olid huvitanud selle näituse koostamisel ka Veenret. Ta oli esitanud küsimuse: „Kas see, mis meid ühendab, on kannatlikkus, pühaduse taotlus või lootus? Või on see melanhoolia?“ Need küsimused on pigem retoorilised, vastuste sõnastamine pole nii oluline. Nendega paluti vaatajal süveneda näitusesse.

Veenre ei ole ainult Eesti ehtekunsti mitteametlik eestkõneleja, ta on ka kaasaegse ehtekunsti eritabasele sektile näo- ja hääleandja, et see jõuaks rahvusvaheliste silmade ja kõrvadeni. Ta on üks vähestest vapratest kunstnikest, kes on teejuhina andnud kaasaegsele ehtekunstile päevakajalisust, sidunud seda teiste kunsti- ja kultuurivaldkondadega. Iseenesestmõistetavalt on Eesti ehtekunstnikud talle järgnenud, võtnud oma tegevust tõsiselt (suurepärased näitused ja trükised on aidanud luua tihke omamaailma), loonud fantaasiarikkalt ja nautinud seda. Eestlaste müstitsism ning poeesia on kütkestavalt unikaalne.

Näituse „Estonishing!“ ühtedeks intrigeerivamateks töödeks on noore tulija Nils Hindi teosed. Tema lamedaks surutud rauast objektid on üha enam saamas tähelepanu ka rahvusvahelisel areenil. Ta võtab valmisesemed (tööriistad), et neid siis suruõhuhaamri ja teiste sepatööriistadega töödelda. Teadlikult fallilised või ristilaadsed objektid nagu „Masin I” ehk „Mehelik“ (pross, sepistatud raud, 2015) on loodud selleks, et meenutada „lapselikku või primitiivset tänavakunsti, nagu on seintele joonistatud munnid“, ütleb kunstnik ise.

Sootuks teistsugusena mõjuvad Ketli Tiitsare prossid ja kaelakee „Teine olemus“ (puit, hõbe, pigment, 2016), lisades väljapanekule sissepoole pööratud tundlikkust. Tiitsare objektid on visuaalselt delikaatsed ja elavad, kunstnik vahendab taaskasutatud materjalide abil isiklikke mälestusi: ta on need kogunud kohtadest, millega on olnud intiimselt seotud. Puit meenutab lapsepõlve, kui kütmiseks lõhuti puid, mõjudes austusavaldusena sellele traditsioonile. Hoolimata sentimendist, on need väga moodsad ehted.

Maarja Niinemäe lihtsad ja elegantsed graveeritud prossid „Ööparved“ väärivad samuti märkimist just oma puhtuse ja loomulikkusega. Piimjast opaalist, härjasarvest, pärlist, hõbedast ja kullast kollaažid (2013) tekitavad metafoorilise hõljumistunde.

Nende näidete põhjal tundub, et Eesti nüüdisehtekunst on inspireeritud just loodusest. See on sageli puudutanud loojat nii sügavalt ja isiklikult, saanud tema osaks, et see ei vajagi sõnu, pigem tunnetamist.

Kuidas on sellega seotud nende kunstnike kartmatu juht Kadri Mälk? Veenre oli esitanud ka selle küsimuse, sest kõik näitusel osalejad on EKA ehte- ja sepakunsti osakonna lõpetajad, Mälgu õpilased. Sügav lugupidamine selle naise vastu, kes on EKA professor 2006. aastast, ulatub palju kaugemale Eestist ja on lahutamatu kõigist tema õpilaste töödest, ükskõik kus neid ka näidatud pole. Iseenesestmõistetavalt olid ka Mälgu tööd sel näitusel väljas, tumedate ehte saladuslikkus aknana looja hinge.

„Estonishing!“ mõjus nõia- ja võrgutamiskunsti näitena, tuues välja tänase Eesti ehtekunsti kultuselaadse olemuse. Võin kindlalt väita, et Eesti kaasaegne ehe on omaette nähtus selles kultuses – hakakemgi kutsuma seda kultusekunstiks – ja nad on võitnud maailma tähelepanu.

Tõlkinud Reet Varblane

* „Estonishing“ on mäng ingliskeelse sõnaga “astonishing” ehk siis hämmastus ehk siis „Hämmastav Eesti“.

Kellie Riggs (1986) on ameerika juurtega Itaalias elav ehtekunstnik ja kirjutaja. Üks kaasaegse ehte ajakirja Current Obsession põhiautoritest ja blogi greater-than-or-equal-to.com asutaja.