Uus laine

Anders H? & Hanno Soans, kuraatorid

XXI sajandi eesti kunstnikud  

Taavi Piibemann. Nimeta, 2004. Diptühhon.

 

TÄNA KELL 18 avatakse TALLINNA KUNSTIHOONES näitus “UUS LAINE”. Kunstnikud: Marju Ago, Maria Arusoo, Liisi Eelmaa, Merike Estna, Dénes Farkas, Dmitri Gerassimov, Minna Hint, Anna Hints, Johnson & Johnson, Kristiina Järvelaid, Madis Katz, Raul Keller, Tõnis Kenkmaa, Mihkel Kleis, Laura Kuusk, Eva Labotkin, Andrus Lauringson, Andres Lõo, Eléonore de Montesquiou, Maarit Murka, Kristiina Norman, Taavi Piibemann, Alvar Reisner, Rait Rosin, Tõnis Saadoja, Tarmo Salin, Raakel Sild, Tiit Sokk, Toomas Thetloff, Lea Tui.

 

Takkajärele paistab, et XX sajandi viimane kümnend oli eesti kunstis noortenäituste vohamise aeg. Näitustega nagu “Müra”, “Ajaloo artell” või “Kõike, korraga, palju ja kohe” manifesteeriti oma põlvkondlikku kuuluvust, ideoloogilisi eelistusi, esteetilisi tõekspidamisi ja elementaarset kohalolu – siin ja praegu. Selgelt vastanduti status quo’le ja väljakujunenud kunstipraktikale ja -hierarhiale. Kunstnikud põlesid iseenda tõe kehtestamise soovist. Kuid üheksakümnendate lõpul kadus institutsionaalse maastiku paika loksudes ja kaasaegse kunstikeele omaksvõtmisega ka vajadus ühistegevuseks ideoloogilistel eesliinidel. Kunstipilt ühtepidi normaliseerus: tekkis enam-vähem läänelik institutsionaalne mänguväli ja väärtushinnangute muutused etableerusid.

Ühtäkki oli kadunud tunne, et järjekordse revolutsiooni importimisega õnnestub ühe hoobiga kohalikus kunstimaailmas uus kõneviis kehtestada ja kesksed positsioonid võita. Sorosi rahade lõppemisega kadus veel üks programmilise uuenduse hoob. Stabiliseerumise kattevarjus toimus kergelt konservatiivne pööre: sotsiaalset ja poliitilist mõõdet kunstis üritati aktiivselt marginaliseerida, kunstnike liidu aastanäitused tulid tagasi, erialaliidud hakkasid taas kõvema häälega kõnelema iseenese jumalikust äravalitusest. Samas osutus see nišinähtus siiski suhteliselt ebaoluliseks, ei tekitanud noortes kunstnikes vajadust konsolideeruda ja sellele vastanduda. Huvitavam osa üheksakümnendate lõpu ja nullindate alguse nooremast kunstist ei trügi enam institutsionaalsele mänguväljale ega püüa ennast valgele kuubile apetiitseks teha. See kunst kasutab subkultuurseid ja sõpruskondlikke identifitseerumismudeleid väikeste ajutiste omaruumide kehtestamiseks väljaspool institutsioone; peaaegu et loobub näituseformaadist interdistsiplinaarsete keskkondade nimel. Suurem osa pehmemast noorest kunstist aga adopteerub probleemitult neokonservatiivsete, turvaliste formaatidega, lisades vaid näpuotsaga põlvkondlikku maitserohelist: ikka natuke poppi, mõned subkultuursed viited, igikestev eksistentsiaalne äng ja lingid klassikutele. Juba tõsiasi, et katset nullindate kunsti ja kunstnikke esile tõsta tehakse alles nüüd, näitab kümnendi diskursiivset hajusust. Selles mingite akordide tajumine eeldab palju rohkem ajalist distantsi ja praktiliste (ka kunstipoliitiliste) seoste genereerimist, kuna see kunst ei esita ennast selgete vastanduste ja manifestide kaudu. Varem sai nullindatest räägitud ikka üheksakümnendate kaudu, justkui sellel kümnendil ei olekski oma väljakujunenud minateadvust. Võib-olla oleks nüüd aeg otsida uue kunsti kirjeldusaluseid tema enese etteantud tingimustel. Vajadusest uue kunsti hetkeolukorda kuidagi teadvustada ja defineerida võib rääkida raamatu “22+” ilmumisest saadik. Järgmine oluline verstapost selles kontekstis on noorte kunstnike biennaali korraldamine selle aasta sügisel.

 

 

Ajalises plaanis jääb nende kahe vahele näitus “Uus laine”, kus üritatakse esmajärjekorras kaardistada uusi autoreid ning välja pakkuda kaasaegse kunsti uue generatsiooni piirjooned. Sisulistele valikutele eelnes peaaegu et formaalne liitmistehe. Küsimus oli meie jaoks üsna lihtne: kas ja kuidas õnnestub tekitada koherentset, adekvaatset ja apetiitset platvormi tegelastele, kes on oma tegemisi alustanud aastatel 2000 +? Kas saab tekitada koosluse, mis võimaldaks ka mingit sisulist üldistust? Alguses arvasime, et see näitus kujuneb nullindatel tehtud asjade best of-iks, millele lisanduvad spetsiaalselt näitusele tellitud tööd. Kuid kümnendi alguse paremik oleks paratamatult jäänud üheksakümnendatel alustanud kunstnikele. Mõtlesime ka võimalusele ekstraheerida kogutoodangust teema, mille kaudu katta tervet nullindate kunsti praeguse ajahetkeni. Kuid see oleks tundunud tervele põlvkonnale vägivaldselt peale surutud kuvandina. Lõpuks paistis autoritekeskne lahendus kõige mõistlikum, olles avatud sellele, mida kunstnikel pakkuda on. Veel mõne aasta eest oleks selline ülesanne tundunud meile üpris lootusetuna. Kuid praegu paistab, et sellise näituse eeldus – kriitiline mass kunstnikke, kelle loodu hulgast on võimalik valik teha iga viimast kui õnnestunud tööd püünele toomata – on täidetud. Lootsime, et erinevate autorite kokkukandmisel näitusesaalidesse kujunevad siiski ka mingid loetavad teemaplokid. Kui just mitte väga selgepiirilised, siis vähemalt orgaaniliselt teoste iseloomule vastavad.

Näituse põhitelje moodustavad Tallinna ja Tartu kunstnikud. Pärnu noor kunst sõidab meie arvates liialt Non Grata ja Kursi koolkonna kiiluvees, mis nähtustena kuuluvad üheksakümnendatesse ja ideoloogiliselt veelgi kaugemale.1 Valiku garandiks on meie endi kaasaegse kunstiga töötamise kogemus. See aga ei tähenda, et sellel põhinevaid otsuseid ei saaks lahti mõtestada ja põhjendada või kritiseerida. 

Kuna tegemist on nullindate näitusega, siis jäid meie valikust kõrvale kõik ajatusele, universaalsele, lüürilisele ja igavikulisele pretendeerivad autoripositsioonid. Selgelt traditsionalistlikud loomemeetodid, mis moodustavad statistiliselt küllaltki suure osa ka tänasest noorest kunstist, jätsime teadlikult kõrvale kui eskapistlikud. Vastupidiselt üheksakümnendate ekspansiivsele maailmaavastamisele võimendub nullindate alguses vastuseis europoliitilisele manipuleeritud avatuseretoorikale. Selle käigus taastoodetakse aga pahatihti ebaõnnestunud rahvuslik-konservatiivseid kultuurimudeleid. Enamasti laenatakse oma autoripositsioon nostalgiast nõukogudeaegse suletud omakultuuri järele, mis ei paku mingeid uusi maailmakirjeldamise viise. Kaasaegse kunsti ja kultuuri seisukohalt on tegemist täieliku ummikteega.

Huvitaval kombel pole näitusel eelmise kümnendi keskset teemat – keha. Pole kunsti, mis surgiks inimteadvuse labürintides ja pakuks ennast välja lõpututele psühhoanalüütilistele tõlgendustele. Me ei olnud seda oleksime eelnevalt välistanud, pigem paistab, et nooremad kunstnikud on keha kui eelmise põlvkonna väljendusvahendi ise teadlikult kõrvale jätnud. Psüühilised lühiühendused leiavad noores kunstis palju subtiilsemaid, ekspressiivsust ja transgressiooni vältivaid väljundeid. Samuti on kuhugi kadunud eesti kunsti suur ekspordiartikkel – ühe kujundi transformatsioonil põhinev installatsioonivideo. Veel on kadunud loosunglik feminism, ajalooarhiivist leitud fotod, scratch’i-põhised lapsepõlvemeenutused ja tähenduslik vanaraud.

 

 

Näitusel osaleb kokku 30 kunstnikku ja kunstnike kooslust kolmekümne üheksa teose ja seeriaga. Ehkki näitus ei ole klots klotsi haaval teemaplokkidest kokku laotud, võib seda materjali siiski teatud märksõnade abil liigendada. Kuigi mõned teemad on esindatud vaid ühe tööga, on neil noore kunsti maastikul laiem kandepind.

Meie välitööde kõige suuremad avastused on seotud Tartus toimuvaga. Hulk eelarvamusi sai kummutatud, kui leidsime Tartust eest aktiivse kaasaegse kunsti scene’i. Lisaks Tartu kõrgemale kunstikoolile ja fotoajakirjale Cheese veel Andreas W, Erkki Luugi ja Ki wa kohalolu, Rael Arteli galerii intelligentne programm ja tudengkonnast moodustuva nõudliku nišipubliku olemasolu on tekitanud Tartus huvitava sünergilise keskkonna, milles osalevate kunstnike tegemised on omavahel tihedalt läbi põimunud. Kui Tallinna noor kunst on paljuski staarimütoloogia kütkes ja Pärnu etendab selle antipoodi, külahullu antistaari, sõltudes just seetõttu edukuse dialektikast, siis Tartus pole see mingi eriline probleem. Kuna nad ei kipu ööpäev läbi meediaiharat omamütoloogiat genereerima, suudavad nad ehk intelligentsemalt suhestuda maailmaga enda ümber.

Kui proovida üldistada, siis Tartu kunsti näib iseloomustavat hästi spetsiifiline suhe tekstuaalsusesse nii keele kui pildi tasandil; selgelt on tunda semiootika otsesem või kaudsem mõju. Sellest ei kuma läbi üksnes teadmine igasuguse kunstilise teksti märgilisusest, loominguprotsessist kui kõneaktist, keelelistesse süsteemidesse kodeeritud võimusuhetest ning arusaam keelest kui materjalist, aga ka vajadus teooriatega mingit dialoogi pidada ja neid tegelikkuses testida. Lisaks Tartu kunstnikele nagu näiteks Taavi Piibemann, Toomas Thetloff ja Anna Hints võiks selles kontekstis mainida ka Laura Kuuske, kes tegeleb oma loomingus visuaalse representatsiooni režiimide, pildi ja teksti vaheliste suhetega.

Ühe eraldi ploki näitusel moodustavad dokumentalistika keeles valminud narratiivsed videod. Kui ühel hetkel nullindate alguses osutusid väliskuraatoritele kõige huvitavamateks eesti kunstnikeks Marko Raat, Andres Maimik ja Esto TV, oli selge, et kaasaegse kunsti ootushorisondil oli toimunud teatud nihe, millele noor kunst siis veel vastata ei osanud. Väliskuraatorite valiku taga oli vajadus lahti saada kujutava kunsti traditsioonilisest kujundikesksusest, kaldumisest sümbolismi, ümber defineerida kujutava kunsti suhe reaalsusega, vajadus leida uusi jutustusviise ning pakkuda alternatiive Reality-TV tegelikkusemudelitele. Viimastel aastatel on tekkinud arvestatav hulk noori kunstnikke, kes töötavad dokumentalistlika võtmes, näiteks Kristiina Norman, Liisi Eelmaa, Minna Hint ja Johnson&Johnson. Tehniliselt formaadilt suhteliselt suvalised, on nende teoste eeliseks vahetu suhe lähtematerjaliga, vabadus teleformaadi diktatuurist ja julgus jutustamisviisidega eksperimenteerida.

 

 

Seistes silmitsi vajadusega koostada peaaegu et eraldi näitus Kunstihoone galerii jaoks, hakkas meile silma teema, kus, sõltumatult koolkonnast (Tartu semiootikud) või meediavalikust (dokumentalistid), oli kesksel kohal suhe linnakeskkonnaga. Seda üsna erinevatel tasanditel: omand, kodu, avalik ruum, turism. Kinnisvara- ja ehitusbuum, mis sai täie hoo sisse pärast 1997. aasta börsikriisi, avalike teenuste privatiseerimine ja avaliku ruumi drastiline vähenemine lõi olukorra, kus urbanismi problemaatikast ei saanud enam mööda vaadata.

Tõnis Kenkmaa dokumenteerib prus-sa-kovlaste palju meediakära tekitanud jalgratta-aktsiooni Vabaduse väljakul, Lea Tui kujutab ebaseaduslikku datšakultuuri Eesti Raudtee maadel Tartu lähistel, Eva Labotkin vastandab oma performance’is priviaatse isikliku äraolemise ruumi ostukeskuste avalikku ruumi simuleeriva keskkonnaga, Dima Gerassimov esitab fotoreportaaži valulikest reaktsioonidest eelmise aasta gay-paraadile ja Andrus Lauringson transformeerib kasiino valgusreklaami  paheliste konnotatsioonidega kujundi infantiilseks aabitsaks mängusõltlaste järgmisele põlvkonnale. Huvitav erand selles paketis on prantsuse päritolu kunstnik Eleonore de Montesquiou, kes on Eestisse sattunud seoses tema vanematele tagastatud kinnisvaraga. Tema kahes esimeses Eestis tehtud teoses on keskmes kodu mõiste ja omandireformi käigus aset leidnud muutuste seosed.

 

 

Kaasaegse kunsti ühiskonnakriitiline impulss sumbub eesti kunstis väljaspool avaliku ruumi problemaatikat tihti kitsalt kollase meedia totrate sterotüüpide kriitikas. Enamasti jääb see veidi igavaks, skemaatiliseks ja plakatlikuks. Nii nagu huvitavaid meediakriitilisi akte oli vähe üheksakümnendatel, on neid vähe ka praegu. Ühe erandi moodustab selles kontekstis kunstniketandem Johnson&Johnson, kes on läbi mitme töö süstemaatiliselt tegelenud kollase ajakirjanduse tähendusloome mehhanismidega. Teos “Sa vajad seda iga päev” koosneb SL Õhtulehest laenatud pealkirjadest, mis saavutavad märkideks vermituna iseseisva, tegelikest sündmustest võõrutatud staatuse. See annab nendele tekstidele kummalise, kohati poeetilise või absurdse varjundi. Järgmiseks kaaperdavad nad SL Õhtulehe välise vormi ja asendavad selle sisu Hakim Bey ühiskonnakriitilise tekstiga ning üritavad seda päris SL Õhtulehe vahel välja anda. Lõpuks võtavad nad oma lemmikväljaandest ühe erakordselt mõttetu uudise ning rekonstrueerivad seal kirjeldatud pseudosündmuse dokumentaalfilmi tarbeks.

Kümnendivahetuse üheks huvitavamaks ja aktuaalsemaks nähtuseks on alternatiivse elektroonilise muusika ja kaasaegse kunsti kokkupuutepunktides tekkinud soundart’i projektid. Katalüsaatoritena võib mainida ürituste seeriaid “Metabor” ja “Olematute bändide festival”, John Grzinichi heliprojekte Mooste külalisstuudio ettevõtmiste raames ja MKDKi kohaspetsiifilisi jam session’eid. Helikunst on sageli protsessuaalne ja kohaspetsiifiline ning neid töid võib olla keerukas taasesitada. Näitusel eksponeerime kahte teost, mida omavahel ühendab heli kasutamine ready-made’ina. Muusikaakadeemia taustaga Raakel Sild komponeerib oma teose “Norma” tehase tootmisliinilt üles võetud helidest, milles ainult sellel liinil aastaid töötanud meister on võimeline kuulmise järgi eristama stantsitud tähti: iga plotteril löödud täht tekitab unikaalse heli. Raul Keller on oma heliinstallatsioonides viimasel ajal töötanud linnaruumi kohaspetsiifilise helikeskkonnaga, millest ta üksikuid motiive välja võimendab ja sinna tagasi projitseerib. Kunstihoone galerii ette installeeritud 24-tunnises kompositsioonis kasutab kunstnik Vabaduse väljaku äärest salvestatud argist müratausta.

Pop on jätkuvalt noores kunstis möödapääsmatu. Isegi nii möödapääsmatu, et ei pea iseenda olemasolu põhjendamiseks toetuma kunstiajaloolistele platvormidele nagu 90ndate neo- ja transpop. Noorte popkunstnike kujundid on pärit sealt, kust popi kujundid ikka: massimeediast ja missikultuurist, kommertssfäärist, poeakendelt ning kunstiajaloost. Tegelikult on pop alles selle põlvkonnaga muutunud enesestmõistetavaks. Kuna ei publikut ega neid ennast ei huvita enam ammu kõrge ja madala vastandus, siis ei tee nad sellest numbrit, et popkultuurist kujundeid varastavad. Merike Estna, Eva Labotkini, Maarit Murka ja Alvar Reisneri jaoks on pop lihtsalt keel, mida on mugav ja lihtne kasutada, et tekitada kiireid lühiühendusi meid ümbritseva pildimaailmaga. See on kaasaegse kunsti mainstream selle sõna kõige paremas mõttes. Veidi erandlik on selles kontekstis Tõnis Saadoja, kes ühendab popi visuaalse veenvuse ja perfektsionistliku maalitehnika kontseptualismi analüütilisusega. Ta pakub vaatajale visuaalse kommi, dekonstrueerib aga selle samas kohe, röövides nii selle nautimise vahetu kogemuse.

 

 

Kui popi kujundikeel ja esitlusstrateegiad põhinevad visuaalsel üleküllusel, siis on rida noori kunstnikke, kelle loomingut iseloomustab rõhutatud lakoonilisus. Kahtlemata on sellel ühisosa ajaloolise minimalismiga, kuid seda peamiselt esteetilisel tasandil. Erinevalt minimalismist iseloomustab nende teoseid külm poeetilisus. Sisuliselt räägivad Dénes Farkasi, Tarmo Salini, Taavi Piibemanni, Kristiina Järvelaiu ja Andres Lõo teosed erinevatest asjadest, kuid nad kõik tekitavad katkestusi meid lakkamatult ümbritsevas pildimaailmas. Näiteks Dénes Farkasi fotoseeria kujutab eranditult skemaatilisteks pabermakettideks taandatud ühiskondliku kontrolli ruume; Taavi Piibemann vastandab oma nimetus fotodiptühhonis linnapildis peaaegu et metafüüsilisena mõjuva tühja valge reklaamtahvli pimeda täieliku äralõigatusega visuaalsest maailmast; Tarmo Salini plastiliiniga kaetud objektidest moodustub kergelt viirastuslik igasugustest inimsuhetest võõrutatud keskkond.

Kahtlemata ei ammenda väljatoodud teemaplokid tervet näitust, siia vahele on peidetud kindlasti veel mõningad teemad ja kunstnikud, kellest pole siinkohal juttu tehtud, kuid loodetavasti võimaldab mõningane struktureeritus selle näitusega paremini suhestuda. Samuti ei pretendeeri näitus absoluutsele ülevaatlikkusele: paratamatult jäid siit puht tehnilistel põhjustel välja mitmed kunstnikud ja teosed, mida oleksime selles kontekstis huvitavaks pidanud.

Me ei üritagi kajastada uue kunsti välja proportsionaalselt: ilmselgelt on rõhk kontseptuaalsel ja sotsiaalsel kunstil, mis oleks ka rahvusvaheliselt konverteeritav. Näitus on siiski piisavalt laiapõhjaline, et saab püstitada küsimuse eesti kaasaegse kunsti hetkeseisu kohta? Meile näib, et noor eesti kunst on mitmekülgsem, orgaanilisem, tehniliselt küpsem ja intelligentsem kui oli üheksakümnendate põlvkond samas vanuseklassis. Või kuidas teile tundub?

 

 

1 Nagu kinnituseks meie hinnangule Pärnu noore kuns-ti kohta otsustas Non Grata seltskond avada päev varem peaaegu sama pealkirja all om alaternatiivse näituse. Osalejate nimekiri ja kaastekst, nagu tõenäoliselt ka näitus, illustreerivad väga hästi meie vastandumisretoorika väiteid. Imepisike erinevus näitusepealkirjades osutub aga üpris kõnekaks: kui Non Grata pretendeerib rääkima mingi ühise XXI sajandi kunsti nimel, siis Kunstihoone “Uus laine” esitab uute kunstnike dialoogivõimelisemaid autoripositsioone nende paljususes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming