Uue rektori esimene samm

REET VARBLANE

27. I valitakse kunstiakadeemia rektor. Valib 61-liikmeline valimiskogu, kuhu kuuluvad EKA nõukogu liikmed, korralised professorid, osakondade, õppetoolide ja instituutide juhid, üliõpilasesinduse liikmed, õppejõudude esindajad ning kuus kunstiavalikkuse esindajat. Uue rektori ametiaeg algab 4. IV ja kestab viis aastat. Rektorikandidaadid Mart Kalm, Ivar Sakk ja Andres Tali on kohtunud kunstiakadeemia töötajate ja tudengitega, 15. I pidasid kandidaadid Virve Sarapiku ja Lennart Männi juhtimisel Rüütelkonna hoone saalis maha avaliku debati, aktiivse, paljude küsimuste ja asjalike vastustega väitluse.

Kunstiakadeemia nagu nüüdiskunsti puhul üldisemalt, kuigi akadeemias õpetatakse ja uuritakse vabade kunstide kõrval märksa praktilisemaid valdkondi nagu arhitektuur ja disain, valitseb paradoksaalne olukord. EKA tudengid pole kunagi varem positiivses mõttes nii nähtavad olnud kui praegu: nende töid on märgatud nii meil kui ka mujal, nad on juba bakalaureuseõppe ajal avalikus kunstielus esindatud, rääkimata siis magistri- või doktoriõppest. See ei käi mitte ainult kunstialade, vaid ka EKA kunsti(ajaloo)uuringud on pälvinud humanitaarteaduses positiivse vastukaja. Õppejõududena on haaratud kaasa oma eriala iseseisva mõtlemisega eredamad esindajad. EKA kuvand pole aga Eesti avalikkuses olnud kunagi varem nii negatiivne kui praegu: kesksuuna meedia tähelepanu on olnud suunatud peamiselt uue hoone ehitamise ebaõnnestumisele, sisseastumiskonkursi vähenemisele, isegi haridus­minister on jaganud seisukohta, et eraldi kunstiakadeemiat polegi vaja, vajalikke erialasid saab õpetada edukalt suuremates ülikoolides või õppida välismaal.

Kunagi varem pole rektorivalimistele mindud nii tasavägiste kandidaatide ja programmidega (www.artun.ee/rektorivalimsed2015).

Kui ma õigesti mäletan, on valimine siiani piirdunud kahe kandidaadiga, pahatihti polegi nagu võistlust olnud, sest pole olnud kellegi vahel valida.

Mart Kalmu prioriteet on kunstiõppe rahastamisküsimus ja Ivar Sakil kollegiaalse otsustamise rakendamine.

2 x Jaanus Lensment / Postimees / Scanpix

Mis on esimene asi, millega hakkate rektoriks valituna tegelema, teie prioriteet? Millised konkreetsed sammud ette võtate?

Mart Kalm: Majast välja suunal plaanin jätkata praegu teadusprorektorina käsil olevat kunstiõppe rahastamise küsimust, rektoriamet annab selleks ehk pikemad käed. See, et riik praegu teaduserialasid teadusgrantidega ulatuslikult toetab, kunstide õppesuunal aga analoogiline meede üldse puudub, on avaõiguslike ülikoolide ebavõrdne kohtlemine. Kunsti ei tule millestki kõrgemale seada, kuid kunst ja teadus on ühiskonnale võrdselt olulised. Kuigi kiire edu lootust pole, tuleb rahulikult jätkata olukorra selgitamist ja inimeste veenmist igal rindel.

Koolisiseselt tuleb kõigepealt end kurssi viia nende valdkondadega, millega senises töös olen vähe kokku puutunud. Tuleb endale selgeks teha ja läbi analüüsida loomeerialade peamised probleemid. Veel kevadel tuleb alustada uue arengukava koostamisega, mis on suurepärane võimalus kooli eneseanalüüsiks. Kardan, et kooli sisemise logisemise on osalt tinginud see, et praegus­aegsete juhtimismudelitega pole kaasa mindud. Õlitamine ja kruvide kinnikeeramine ei ole sama, mis kraanide kinnikeeramine.

Ivar Sakk: Rektori esmakohustus on tegelda uue majaga, selle projekteerimine on pooleli, kuid oma peamise ideena näen kollegiaalse otsustamise rakendamist. On oluline, et otsustusprotsess toimuks demokraatlikult ning kõik asjaosalised saaksid selles osaleda mitte viimases, kinnitamise etapis, vaid kaasa rääkida juba sihtide seadmisel ning lahendusteede valikul. Seda ka uue Kotzebue tänava maja planeerimisel.

Andres Tali prioriteet on hästi toimiv organisatsioon ja ruumiline keskkond.

Andres Tali: Minu prioriteet rektorina on hästi toimiv organisatsioon ja kunstiakadeemia tegevuseks ruumiline keskkond. See aga on laiem kompleks, mitte ühe kiire reformi küsimus. Vaatamata aeg-ajalt meedias esile kerkivale negatiivsele arvamustele (tavaliselt on põhjuseks faktide mittetundmine võimendatuna isikliku suhtumisega), on kunstiakadeemia toimiv ja tasemel kool. Suurim mure – eraldi asuvad ning ebaotstarbekad ruumid – on lahenemas. Kogu aeg kiputakse unustama, et oma hoone puudumisele vaatamata on meie üliõpilased (ning lõpetajad) rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised. Kiputakse unustama, et EKA juhindub oma tegevuses peale kunstikultuuri arengu alati ka Eesti kõrghariduse standardist ja teistest haridusvaldkonna dokumentidest. Ja unustatakse, et kunstiakadeemias töötavad kõrgtasemel loomingulised õppejõud – meie visuaalkultuuri esinimed, kes on paremad tingimused täiega ära teeninud.