Teise pilk aitab ennast leida

Kuraator Evi Pärna eesmärk oli luua eesti ja vene kunstnike dialoog ning tekitada vaatajas osalus- ja vastutustunne.

ALEKSANDRA ORLOVA

Eesti kunstnike näitus „Refleksioon: vaade seest ja väljast. Väljaanne III“ Moskva galeriis Triumf projekti „Ekstensioon“ raames 8. – 27. XI. Kuraator Evi Pärn.

Tänavu on Triumfi galerii „Ekstensiooni“ projekti raames toimunud Rumeenia, Lõuna-Korea, Iraani ja Eesti kunsti näitus. Nagu on kirjas galerii kodulehel, on „Ekstensiooni“ projektis oodatud osalema kunstnikud, kelle töödes on tugev lokaalne element, aga kes kõnelevad nüüdiskunsti keeles. Seda laadi näitustel saab näha loominguliste meetodite ja autorite dialoogi, kahtlemata kaasneb sellega kuraatori suur vastutus.

Eesti kunstnike näitusi ei ole Moskvas viimasel ajal just tihti olnud. 2007. aastal oli Moskva Kaasaegse Kunsti Keskuses Johannes Saare ja Vitali Patsjukovi kureeritud „Tagurpidi bluus“, 2008. aastal Tsereteli galeriis Eha Komissarovi kureeritud „Paradise is not Lost“ ehk „Paradiis ei ole kadunud“, mõnda üksikut teost on saanud näha ka rahvusvahelistel näitustel. Kõik see ei anna õiget ettekujutust praegusest eesti kunstist. Hiljutistest väljapanekutest võiks nimetada veel Maria Sidljarevitši isikunäitust „Looking for Silence“ ehk „Otsides vaikust“ Tušino galeriis. Veidi paremini ollakse Eesti kunstnike loominguga tuttavad Peterburis. 2014. aastal tegi Kristina Norman X „Manifesta“ raames performance’i Palee väljakul. Samal aastal oli Djagilevi muuseumis Janno Bergmanni kureeritud „Edela-Eesti anarhismi eripära“, 2015. aastal Luda galeriis Pjotr Belõi kureeritud „11 000 aastat hiljem“. „Refleksiooni“ on varem näidatud Tallinna vene muuseumis ja Narva kolledžis. Igas paigas on kuraator lisanud uusi töid. Näitus avab Eestis elavate eestlaste ja venelaste suhete mitmeid aspekte poliitilistest küsimustest isikliku kogemuseni: rahvusliku enesemääramise taassünd, postkoloniaalse pärandi mõtestamine, identiteedi muutumine jms. Kuraator Evi Pärn on öelnud, et tahtis edasi anda oma subjektiivse arusaama praegusest ajast. Ta valis näitusele kunstnikud ja tööd lähtuvalt sellistest kriteeriumidest nagu mälu, ühiskond, hirm ja enesepeegeldus. Tema eesmärk oli eesti ja vene rahvusest kunstnike dialoog, vahest tekitada ühtlasi vaatajas osalus- ja seega ka vastutustunne.

Galerii kahel korrusel olid väljas maalid ja graafika, kuid valdav oli siiski uue meedia kunst ehk videod, fotod ja audioinstallatsioonid. Eksponaatide valikus peegeldub üleminek interdistsiplinaarse kunsti juurde, mis leidis Eestis nagu ka teistes Nõukogude Liidu endistes liiduvabariikides aset 1990ndatel, kui sotsiaalesteetiliste revolutsioonide taustal tõusis esiplaanile installatsiooni-, performance’i- ja videokunst.

Eesti näitust on huvitav võrrelda Moskva kaasaegse poliitilise ajaloo muuseumis eksponeeritud Arseni Šteineri kuraatorinäitusega „Aktuaalne Venemaa. Elukeskkond“, mis on sündinud koostöös riigi institutsioonide ja nüüdiskunsti arengufondiga. Enamik seal eksponeeritust on maalid. Kui meenutada samal teemal korraldatud Marat Gelmani projekte „Kunst geograafia vastu“ 2000. aastal, „Venemaa 2“ 2005. aastal ja „Kultuuriallianss“ 2011. aastal, mis olid originaalsete teoste tõeline tulevärk, ja ka praegu eragaleriides eksponeeritavaid töid „Aktuaalse Venemaa“ näitusega, siis tundub, et Šteiner on valinud alalhoidlikuma lähenemise. Arvestades aga ametlikkuse taset, tekib tunne, et selline ekspositsioonivalik on teadlik vastandumine postrealistlikule ja kvaasiakadeemilisele strateegiale. Iseenesest võib see olla ka nüüdiskunsti strateegia, kui valitud tööde taseme üle ei oleks otsustanud ametnikud.

Mina ja nemad. Kuzja Zverevi (Vladislav Kuznetsov) ja Aleksei Gordini huvikeskmes on looja, kunstnikukuvand. Narva kunstnik Zverev näitab tahtlikult naiivses vormis ideaalset kunstnikku, kes astub värvilisse maailma ning elab rõõmu pakkuvate ja hingestatud sümbolite (hobuke ja muusa) keskel. Seevastu Aleksei Gordin osutab kunstniku elule kapitalistliku ühiskonna tingimustes, kus aktsionism ei ole kõigile lubatud. Ei installatsiooni- ega ka maalikunst ole piisavalt hinnatud ning kunstnik vireleb vaesuse piiril.

Kaido Ole ning Johnson ja Johnson mõtisklevad tänapäeva elu üle. Ole maalil „Sotsiaalne natüürmort pimeduses“ on kujutatud stratifitseeritud sootsiumi ebaõiglast ja -kindlat korraldust, kus vähemus naudib hüvesid ja enamus on paljustki ilma jäetud.

Johnsoni ja Johnsoni videoinstallatsioon on Paldiskisse ausamba püstitamise projekti dokumentatsioon. Kunstnikud viisid linnaelanike hulgas läbi küsitluse, millist Amandus Adamsoni skulptuuri nad oma linnas näha sooviksid. Hääletuse tulemusena valiti välja „Laeva viimne ohe“. Kunstnikud töötavad objektse efemeersuse ideega, lahustades ainelisuse paljude subjektiivsete kõnesüsteemide diskursuses. Neil õnnestus ajutiselt elustada skulptuurimaterjal (originaali marmori asemel tegid nad klaasplastikust koopia, raha saadi Eesti Kultuurkapitalilt), millega nad püüdsid tekitada ilmselt võimatu dialoogi epohhide vahel. Paldiski konteksti näitel on kunstnikud avanud demokraatliku süsteemi toimimise põhimõtte. 2008. aastal näidati seda tööd osaliselt ka Moskvas näitusel „Paradiis ei ole kadunud“.

Anna Škodenko on joonistanud utoopilise tuleviku visiooni, kus mina-mõiste on vabastatud klassikalistest vastandustest nagu mina ja Teine, õige ja vale, jumal ja inimene. Kunstniku autoportreede rida, kus ei puudu ka seksuaalsus, on omavahelises suhtluses ja tuletab meelde hiina kunstniku Cui Xiuweni tööde seeriat, kus on kujutatud Hiina pioneerivormis tüdrukuid. Taavi Suisalu ja Maksim Mjodovi kunstiline sõnum on seotud eelkõige isikliku maailmaga, isiklik kogemus on aga ju maailma tunnetamise alus.

Ekspositsiooni mõtteline tuum on mälu, lokaalsuse, ideologiseerimise ja kultuuridialoogidega seotud temaatika. Kuigi teemad on põimunud paljudes teostes, langeb kunstnike teemakäsitlus kokku siiski ainult mõnedes aspektides.

Mälu selektiivsus. On huvitav, et leedu kriitiku  Kęstutis Šapoka mõte noorte leedu kunstnike iseloomustamiseks – „noorte mälu on midagi individuaalset, põimitud kokku juhuslikest diskursiivsetest või visuaalsetest lõikudest ega ole suunatud analüütilis-ajaloolise narratiivi ülesehitusele või restaureerimisele, vaid lugude jutustamisele, protsessuaalsusele, mis toimib muinasjutu režiimis“ – käib kõigi endiste liiduvabariikide noorte kunstnike kohta.

Šapoka jätkab, et „mälu ja ajalugu (eriti nõukogudeaegne) avalduvad milleski, mis on nagu unenägu või fantastiline tegelikkus“.

Mälu teema juurde on pöördunud ka Annika Haas oma fotoprojektis, kus ta vaatleb Tallinna lennujaama külje all asuva külakese käekäiku poliitiliste muutuste dramaatilise prisma kaudu. Ta on fikseerinud nende inimeste elus kõik hea, mida ei säilitata üheski arhiivis. Kaduvat aega meenutab ka Maria Sidljarevitši maal „Teine, see on viimane“. Kunstiobjekt ei kujuta enam oma sisu, vaid annab seda edasi teiste objektide representeerimise mehhanismide abil. Teos muutub diskursiivseks selles mõttes, et see visualiseerib diskursuse, aga mitte kujundi.

Eva Sepping on uurinud kõige radikaalsemaid šovinismiilminguid nii eestlaste kui ka venelaste seas ja on püüdnud näidata, et ühendavat on palju rohkem, kui arvatakse. Evi Pärna silmapaistev teos „Erinevad keeled, üks rahvas“ kinnitab vastastikusel siirusel põhineva kultuuridevahelise kommunikatsiooni võimalikkust. Sandra Kossorotova teos kutsub Eesti vene elanikkonda üles ennast määratlema, pakkudes välja „Slavinaavia“ lipuprojekti. Sellest võiks saada nende Eesti venelaste visuaalne identiteet, kes ei taha assimileeruda eesti kultuuri.

Identiteedi konstrueerimine. Tanel Rander ja Kristina Norman arutlevad riikliku formatsiooni ideoloogilise muutumise üle. Randeri video „1983“ on varustanud filmikaadri vastuolulisuse seest- ja väljastpilguga Eestile, see vastuolulisus ei ole sünnitanud mitte ainult uue teose, vaid peegeldab ka nähtuse igavest liikumist ja muutumist.

Norman, võtnud aluseks meedia hukkamõistu klassifoto tegemisele Nõukogude Liidu ja Eesti NSV vapi taustal, esitas samas paigas, Orlovi lossis, loengu-performance’i, kus ta rääkis mitte ainult Evald Okka seinamaali saamisloost ja Eesti ideoloogiliselt adekvaatsest ruumist, vaid kutsus üles mõtisklema rahvuslike sümbolite konstrueerimise üle. Ka Venemaa Föderatsioonis puututi pärast Nõukogude Liidu lagunemist kokku rahvusliku identiteedi konstrueerimise vajadusega. Riigi föderatiivse ülesehituse tõttu ei olnud see ega ole ka praegu lihtne ülesanne. Omapärane virtuaalse arheoloogia ja identiteedi analoogide otsing minevikust sütitab aga impeeriumikompleksi ja viib ekspansiivse poliitikani, mida on ka väljaspool Venemaad nähtud. Paljudele riigis tundub see aga ajaloolise õiguse taastamisena. Neid küsimusi on oma loomingus käsitlenud vene kunstnikud, sealhulgas kõige konservatiivsemad ja ka anarhistlikumad.

Tänu Eesti kunstnikele sai Moskva kunstipublik võimaluse vaadata Teise silmade läbi mitte ainult Eestit, vaid ka oma maad ning aduda, et saab, kui kasutada postkolonialistliku teoreetiku Madina Tlostanova sõnu, „armastusega rännata võõrastes maailmades“.

Tõlkinud Reet Varblane

*Filoloog ja kunstnik Aleksandra Orlova on seotud Triumfi galerii „Ekstensiooni“ projektiga, tal on pooleli ühe Pihkva-lähedase küla antropoloogiline uurimus ja koos sõpradega teeb ta You Tube’is Venemaa kultuurivälja kriitilist analüüsi „Halvad kultuuriuudised”.