Teadvuse hämarala ja kehamotoorika joonerägastik

Kõik triennaali kunstnikud on demokraatlikult eksponeeritud, kuid vaataja ei jõua kõigile väärilist tähelepanu pöörata.

LIISI AIBEL

Tallinna V rahvusvahelise joonistustriennaali näitus „Must ja valge“ Tallinna Kunstihoones kuni 27. IX, korraldaja Eesti Vabagraafikute Ühendus.

Ulvi Haagenseni „Pesunöör“ pakub minimalistlikus ruumilisuses tasapinnaliste teostega harjunud vaatajasilmale vaheldust.

Ulvi Haagenseni „Pesunöör“ pakub minimalistlikus ruumilisuses tasapinnaliste teostega harjunud vaatajasilmale vaheldust.

Mustast joonest valgel paberil tekkinud kompositsioonid tunduvad olevat sündinud mitte välisest, vaid siseimpulsist. See mõjub tegelikkust teravalt kritiseeriva kontseptuaalse kunstiga harjunud (noorema põlvkonna) vaatajale esmapilgul harjumatu ja veidi ebamugavana, sest vastuvõturetseptorid tuleb ümber seadistada – satutakse ju kellegi teise teadvuse hämaralasse või kehamotoorikast sündinud joonerägastikku. Kuna näitusel osalevaid kunstnikke ja seega ka teoseid on märkimisväärselt palju, siis tasub süvenemiseks aega varuda: iga meetri järel üllatavad uued mõtted, ideed ja tundmused. Valimi suurus on näituse nõrgim lüli, sest paratamatult väsib külastaja enne viimasesse saali jõudmist. On tore, et kõik triennaali kunstnikud saavad demokraatlikult ja välistamist kartmata eksponeeritud. Kuid kas sellest on ka kasu, arvestades, et vaatajad neile kõigile väärilist tähelepanu ei jõua pöörata? Informatsiooni on tohutult.

Esmalt haaravad tähelepanu suuremal või vähemal määral autistliku loomusega teosed. Loojad on nende valmimise ajal otsustavalt sulgunud ühe mustri maailma, demonstreerides sellega nii süvenemisvõimet kui ka lõppematut viitsimist töötada ühe idee kallal vääramatu pühendumisega. Prantslanna Hugonet Pascale’i kaks joonistust „Palingenees XL1“ ja „Palingenees XL2“ mõjuvad lausa uskumatult: maksimaalselt millimeetrise läbimõõduga ringid ja ristkülikud moodustavad (sadade) tuhandete kaupa paberile kantuna maastikke, mis annavad aimu inimvõimete piiritusest. Tema rahvuskaaslase Laurence Louise Landoise’i millimeetripaberile kantud arhitektuurikavandid „Värav“, „Eest ära 3“ ja „Kiirtee 2“ mõjuvad oma detailitäpsuse ja koloriidi tõttu utoopiliselt – justkui polekski need inimese kätetöö –, kuid siiski kutsuvalt. Omamoodi, ehkki mitte tehnilisest aspektist, sobitub autistliku kunsti valikusse ka Raul Meele kolmekümnest tahvlist koosnev komplekt „Pidulaudade plaanid I–XL/40/“, kus on kaardistatud nüri järjekindlusega kõikvõimalikud etiketikohased pidulaudade jaotuste variatsioonid, loodud nõnda argisest midagi, millel on olmelisega väga vähe pistmist.

Teistlaadselt meditatiivsed on naivistlik-unenäolise lähenemisega joonistused, kus kunstnikud eksponeerivad oma pahupidi pööratud alateadvuse fragmente. Rohkem või vähem abstraktse minimalismi piirimail tasakaalu otsivad teosed pakuvad ohtralt fenomenoloogilisi „valgeid laike“, mida vaatajad omalt poolt täita saavad. Krista Zimmi „Loomad ja masinad II“ on loomade masinlikule ekspluateerimisele viitavale pealkirjale vaatamata pigem fantaasiaküllane (ja hea!) lasteraamatuillustratsioon, mis jutustab oma mustadesse söejoontesse suletud vormidega ohtralt erinevaid ja pööraseid lugusid. Rootsi-Iraagi kunstniku Ahmed Modhiri „Pealkirjata I–III“ ja Ragne Uutsalu „Maastikud 1–2“ teostest esimene on ängistav ja teine armas ning moodustavad koos minu peas ideaalse õudus­animatsiooni kaadri.

Päris animatsiooni juurde liikudes köidavad tähelepanu Brita Benno „Hel(g)e koht“ ja Lilli-Krõõt Repnau „Animatsioon“, mis on paigutatud viimasesse saali näitusele lõppakordi andmiseks. Benno on loonud multifilmiliku ranna, mille soojal liival paistvad võib hea ettekujutusvõimega vaataja enda omadeks kujutada. Üsna lihtsate tajumehhanismidega mängiva animatsiooni helitaustaks on lainete laksumine ja kajaka kriisked, mis lasevad näitusekülastajal kesklinnast kaugemale triivida, kuid võivad näituse detailitäpsuse ja raskekaalulisuse üldmulje liigkiirelt tühistada. Repnau videoteos peidab endas kiht-kihilt müüdimaastiku loomise lugu, mis võib sugereerivate korduste tõttu viia vaatajad meditatiivse seisundini.

Rootsi-Iraagi kunstniku Ahmed Modhiri „Pealkirjata II“ (2014, tušš) mõjub õudusanimatsiooni kaadrina.

Rootsi-Iraagi kunstniku Ahmed Modhiri „Pealkirjata II“ (2014, tušš) mõjub õudusanimatsiooni kaadrina.

2 × Loit Jõekalda

Eri teadvustasanditel meelisklevate ja fantaasiasagarate mudimisel põhinevate teoste kõrval leidub joonistustriennaali Tallinna Kunstihoone näitusel ka ühiskonnakriitilisi ehk väljast sisse suunal loodud töid, mis mõjuvad üldpildis üllatavana. Mari Prekupi väga värskeid ühiskondlikke meeleolusid kõnetav vaimukas joonistus „Kui on must, siis näita ust!“ kujutab nii-öelda keskmise eesti mehe peas formuleerunud ülimlikkust, mis varjutab valimatult kõik teised ühiskonnaliikmed. Eesti-temaatikaga jätkab Belgiast pärit Josefien Cornette, kes on kirjutanud kirja „Armas Eesti“, kuid selle kohe tsenseerinud, nii et vaatajale jäävad tühjad pihud ja õhku rippuma küsimus, kas mustade ristkülikute alla on peidetud meie isamaa kohta käiv kiitus või laitus. Lätlanna Liena Bon­dare tahvlijoonistustena loodud seeria „Tšernobõl-Disneyland 1–11“ mõjub aga Google’i abil kunstitegemisena: tundub, et noorele kunstnikule on muljet avaldanud internetis levivad fotod Tšernobõli mahajäetud lasteaedadest ja mänguväljakutest, mille ta on oma kunstiks ümber vorminud, kuid unustanud (ilmselt katastroofiga ajalise/ isikliku kokkupuute puudumise tõttu) lisada omapoolse sisu.

Figuratiivne äng on sel näitusel puhtalt põhjamaalaste pärusmaa läti. Enesepeegelduse on välja pannud kunstnik Dana Vassiljeva, kes on kasutanud joonistuste komplektis „Autoportree suletud silmadega“ ja „Tolm“ ära peaaegu kõik söepliiatsiga saavutatavad värvinüansid, luues nõnda salapärase, justkui peeglitaguse maailma. Arhailine rõhutus on fookuses soomlanna Tarja Teräsvuori portreeseerias „Õudne pilk 1–7“, mis kõnetab vaatajaid omamoodi kirjanduslik-jutustaval moel (kujutuslikuks helitaustaks nõiduslikud šamaanitrummid) ning võlub praegusaegsest maailmatajust eraldatusega. Kogukondliku depressiooni ja rõhuvalt katkematu eluringi temaatika valitseb norralase Sol Kjøki puhtavormilistes teostes „Helmed 40“ ja „Helmed 41“, mis annavad tunnistust kunstniku võrratust anatoomilise joonistamise oskusest. Helmekuulidena keti otsa pikitud alasti väänlevad inimfiguurid kajastavad Kjøki pessimistlikku maailmapilti, millega suhestuvad ilmselt paljud näitusekülastajad .

Paberi ja pliiatsi kõrval on mitmed triennaalil osalevad kunstnikud valinud ruumilisi lahendusi pakkuvad meediumid. Omamoodi huvitav, kuid mitte täielikult õnnestunud on Kreeta Käeri eksperiment „Kirjutuslaud“, mis koosneb ühe toa nukumajalikust mudelist ning joonistusest, mis näitab sedasama tuba aknast vaadatuna. Joonistuse lai ja (taotluslikult) robustne joon ei haaku aga üldse toamudeli puhta minimalismiga ning teosest saadud elamus jääb seetõttu poolele maale pidama. Ulvi Haagensen ja Valeri Vinogradov on pliiatsitõmbe ekvivalendina kasutanud traati. Haagensen on sellest vorminud teose „Pesunöör“, mis pakub oma minimalistlikus ruumilisuses tasapinnaliste teostega harjunud vaatajasilmale vaheldust. Vinogradovi teoses „Tšistjakovi süsteemis teostatud ringjoonte projektsioonid“ on aga mindud abstraktsemat teed: vanadest voodivedrudest loodud kompositsioon pakub tõlgendusvõimalusi nii neile, kellele Tšistjakovi süsteem tuttav, kui ka neile, kes kuulevad sellest esmakordselt.

Siin loetletu-lahatu on vaid kaduvväike osa Tallinna Kunstihoones välja pandud töödest. Joonistustriennaali teoseid saab näha veel ka Tallinna Jaani kiriku lõunasaalis, arhitektuuri- ja disainigaleriis, Vabaduse galeriis, Kunstihoone siseõuel ning Viinistus tünnigaleriis, konverentsisaalis ja meregaleriis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming