Tädi Siima imaginaarne muinasmaa

Siima Škopi näitusel sai selgeks, et tegelikkuse ja unistuse, kavandi ja trükise kuristiku tajumiseks on vaja näha originaalkavandeid.

IVAR SAKK

 Siima Škopi tööde näitus Tiina Tammetalu kuraatoriprojekti „Imaginaarne muuseum“ raames Tallinna Õpetajate Majas 3. – 29. II 2016.

See arvustus ei pidanud olema nekroloog ja palun seda sellena ka mitte võtta. Näituse koostamise ajal oli Siima Škop veel täiesti tegus, kuigi avamisele pidas ta lihtsamaks mitte tulla. Võib aga olla nii, et vaim ja keha, saanud valmis läbitud tee järjekordse kokkuvõttega, otsustavad üheskoos võtta oodatud puhkuse, et vaadata tagasi kõrgemalt ja kaugemalt, kui igapäev võimaldab … Jumal seda teab.

Ilu ja inimlikkus kui salakaup

Näitusel on eksponeeritud Siima Škopi plakatid 1950. aastatest – kõige hullemast ajast, kui kommunistid olid saavutanud korduvate terrorilainetega (1941. ja 1944. aasta küüditamine, 1949. aasta kolhoseerimine, 1950. aasta märtsipleenum vastaliste „paljastamisega“) hirmuõhkkonna kõrgeima astme. Piltlikult öeldes käis eesti ühiskond kikivarvul ja hoidis hinge kinni, sest keegi ei teadnud, kelle pea võib järgmisena põhjuseta timuka kirve alla jääda. Sellistes tingimustes oli loomeinimeste kaelakett eriti lühike, s.t kogu loominguline tegevus oli ette kirjutatud ning stalinistlike kaanonitega sandistatud. Plakat oli kommunistliku propaganda oluline osa. Kuigi kõik totalitaarsed režiimid on seda kunstiliiki austanud ja hinnanud, jõudis see jäiga nõukogulikkusega kanoniseeritult formalismi tippu. Saatuse irooniana nimetati nõukogude kunstiteaduses formalismiks hoopis lääne kunsti: abstraktsionismi, ekspressionismi ja teisi tollal aktuaalseid kunstivoole.

Me pole veel jõudnud tollaste plakatite tunnustamiseni. Tõenäoliselt on asi selles, et neid pole kuskil vaadata. Meil pole sellist kohta nagu Londoni Victoria ja Alberti muuseum, kus saab ühiskonna ajaloo tarbeesemeid pidi läbi käia. Muusikas on see nostalgia hulga tuntavam: kas või Georg Otsa repertuaari jätkuvas populaarsuses või Gustav Ernesaksa teoste ettekannetes. Ka tema koorilaul „Mu isamaa on minu arm“ vääriks professionaalset analüüsi, kuipalju on selles stalinistlikule harmooniale ja kompositsioonile omaseid elemente. Kunstis ju teame, et stalinistlikust nn tööriistakastist leiame realistliku joonistuse, heroilised poosid, ideaalsed kehad, diagonaalile üles ehitatud kompositsiooni, soojades toonides värvipaleti, suure plaani ja üldplaani dialoogi, XIX sajandi ampiirile omased stafaažielemendid, klassikalised antiikvakirjad jms. Klapib ju Ernesaksaga?

Siima Škop teadis intuitiivselt kõike seda. Kui palju sellest aga omal ajal abi oli? Mina tundsin tädi Siimat põgusalt, aga ikka juhtus ta jutustama oma katsumustest plakatikunstnikuna noil aegadel. Tavalise (nais)kunstniku vaenamine käis tol ajal lihtsalt ja labaselt. Plakatikavandid kinnitati enne trükkiminekut kompartei keskkomitees ja glavlitis. Kui Siima Škop näitas Eesti NSV kompartei keskkomitee ideoloogiasekretärile Leonid Lentsmanile plakatit, kus oli kolm karmiilmelist naisenägu (valge, mulatt ja asiaat) ning tekst „Kõik naised võitlevad rahu eest!“, kommenteeris Lentsman: „Kus need kõik naised on? Siin on näha ainult kolm. Tuleb ümber teha.“

Sellistes tingimustes said plakatitest (maalidest, graafilistest lehtedest, majadest, luuletustest) tavaliselt hingetud, skemaatilised, konstrueeritud tombud. Seetõttu torkab Siima Škopi näitusel silma, kui palju on seal elu! Kogu selle teeseldud tegelikkuse taustal on näha kunstniku kirglikku soovi tollast kinninööritud elu kuidagigi õilistada. Kaevurite-tööeesrindlaste plakatil on perfektselt akvarellitud suruõhuhaamriga noormees, kes muigab ja on kahtlaselt noore James Bondi (Sean Connery) nägu. Teisel plakatil astub esiplaanile vanaldane postiljon, kes poseerib kirjakastide taustal ja küsib kavalal ilmel, kes tahaks tellida ajakirja Eesti Kommunist. Aga ta pole sugugi vintsutatud potštaljon Petškini moodi, vaid sarnaneb pigem muheda vanahärraga Somerseti krahvkonda kirjeldavatest filmidest. Laulupeo plakatil säravad noored rahvariides tüdrukud maailmaavastamise õhinas. Niimoodi alustas Siima Škop iga oma plakati­kavandit kavatsusega teha tema kasutada olnud vahenditega halli igapäeva natukenegi paremaks. Ilu võib õilistada karmi maailma, isegi kui on parasjagu põlu all. Ajajärgule tunnuslikud olid ju paatos, vale, pime ustavus, teesklus, pugemine, hirm ja ängistus. Ilu nende hulka ei kuulunud.

Tehnoloogia Prokrustese säng

Sellel näitusel torkab eriti teravalt silma Škopi kavandite ja väheste välja pandud trükitud plakatite selge erinevus: tundub, et visand on alati meisterlikum kui töökavand, see aga omakorda täiuslikum kui trükist tulnud valmistoode. Kahjuks pole eksponeeritud ühtegi täiskomplekti esmastest visandlikest variantidest trükitud plakatini. Kõige lähemal sellele on kaevuri-Conneryga komplekt, kus on säilinud pliiatsijoonistus, akvarell ning lõpuks segatehnikas trükivalmis originaal (guašš, akvarell ja grafiit). Pole aga trükist, mis näitaks, kui palju on teos kaotanud pärast reprodutseerimist.

Tollaste reproduktsioonivahendite ja trükitulemuse lahknemise põhjuse seletas mulle ära kunstnik Aarne Mesikäpp. Nimelt oli nii, et kunstniku igati viimistletud, lihvitud ja ümber joonistatud (-akvarellitud) paberkavand liikus edasi trükikotta, kus selle värvilahutuse tegid litograafid, tehnikud, kelle ülesanne oli muuta kunstniku teos trükikõlblikuks. See tähendas, et anonüümsed tehnikud joonistasid akvarellitud originaali litokivile ümber, tavaliselt neli-viis värvi neljal-viiel litokivil. See oli manuaalne värvilahutus. Kuidas nende kivide originaalitruudus ja kokkutrükitavus saavutati, kuulub ulmemaailma, sest praegusel ajal on reprokihid ju digitehnoloogia asi. Näitusel paistab välja, et kunstniku elavast teosest on jäänud alles küll üldine kujund, aga kaotsi on läinud kogu natuuritruudus, elegants, joonistuslik detail. Anatoomiline usutavus on kadunud: käsivarte ja jalgade asemele on ilmunud vorstid, nägudesse põskede ja lõugade asemele pelmeenid. Nii on näha, et plakatile „Siin oli soo“ tekitatud portreed on pigem kunstniku elavate figuuride tuimad jäljendid.

Iseasi on see, et litograafilt ei nõutudki XX sajandil enam sellist professionaalset virtuoossust, kui sajand varem. Juba 1910ndatel liikus saksa plakat üldistuse suunas (nn plakatstil) ning edaspidi üldistusaste vaid suurenes. Nii oli ka 1930ndate plakatis valdav art déco stilisatsioon, mis nõudis tehnikutelt küll üldise vormi tajumist, kuid detailis pigem dekoratiivset üldistust. Ma arvan, et ei eksi palju, kui oletan, et Cassandre’i sujuvate värviüleminekute ja pigem Léger’ kubistliku anatoomiakäsitlusega harjunud Eesti litograafide ametioskused pandi 1950ndate realistlike kujutistega tõsiselt proovile. Oma hariduselt ja kogemustelt polnud neist stalinistliku akadeemilise joonistuskooli ja plastilise anatoomia stuudiumiga karastunud uutele kunstnikele võrdset vastast. Trükist tulnud plakatid jäid originaalide haledaks varjuks oma algelise anatoomia kopeerimise tõttu, kuid kuna teist reproduktsioonitehnoloogiat 1950ndatel võtta ei olnud, polnud ka muud väljapääsu. Pigem sarnanesid pärastsõjaaegsed trükised sellesama art déco’liku reproduktsiooni tõttu sõjaeelsetega ja tekitasid ideoloogiafunktsionäärides segadust, kuna perifeeria trükised ei vastanud kaugelt-kõrgelt Moskvast saadetud näidistele. Siima Škop on meenutanud, et tema lemmik on 1947. aasta laulupeole kavandatud „Torupilli-Jussi“ plakat, mille kavandikonkursi ta omal ajal noore tudengina võitis. Trükituna oleks see oma stilistika ja detaili poolest võinud vabalt kaunistada 1937. aasta laulupidu.

Tehnoloogiline uuendus leiab aset 1950ndate lõpupoole. Plakat „Vilja riigile!“ (1957) paistab silma selle poolest, et litograafi pliiatsitõmmet asendab trükisel reprokaamera udune rasterpunkt. Lõpuks ometi on tehnoloogia jõudnud kunstnikuga sünkrooni – kuid jällegi mitte täiuslikult. See, mis oleks sobinud veel viis aastat tagasi, mähib plakatitel taotletava karmi stiili kohustuslikud võimsad kontuurid pehmesse villasesse loori.

Kõik on „nagu päris“

1950ndatel treenitakse kõiki kunstiõppureid Peterburi XIX sajandi akademismile toetuva stalinistliku joonistuskooli põhimõtete järgi. Tulemuseks peab olema täiuslik natuuri kujutamine, mida siis saab tempida vastavalt valitsejate maitsele. Siima Škop oli andekas õpilane ja jõudis klassikalises joonistuses kõrgtasemele. Näitusel on huvitav jälgida, kuidas ta on modelleerinud figuuri kontuuriga, aga sealsamas kõrval ka valguse-varjuga. Inimkeha vormi markeerivad joonistustööd, need juba pigem 1960ndatest, leiavad suurepärase lahenduse värviga modelleerimisel, näiteks postiljoni nägu on kujutatud peamiselt violetse ja pruuni tooniga. Seda saab küll rakendada 1957. aastast, mil stalinistlik ampiir on lõplikult hukka mõistetud. Tundub, et nn karmile stiilile üleminek 1960. aastate vahetusel oli stalinismi trenni läbiteinutele suhteliselt valutu: detailiseeritud kujutise transformeerimine üldistava käsitluse suunas pole neile probleem, samuti vormi klassikalise modelleerimise asemele kontrastse valguse-varju meetodi kasutuselevõtt.

Siima Škopi plakatid 1950ndate ja 1960ndate vahetusest tunduvad täiuslikud. Kunstnik pole enam esimeses nooruses, nooruslikule idealismile on lisaks tulnud elulist resignatsiooni. Karm stiil näib talle sobivat. Keskkoolilõpetaja kujus („Noorte suvepäevad“, 1959) on joonistuslikku perfektsust, julget perspektiivi, aga ka psühholoogilise portree usutavatust – tüdruk, kel on kõik veel ees. Siiras rõõm maailma avanemisest.

Kuid samal ajal on Škop aru saanud, et olla kommunismi hääletoru, nagu eelmisel kümnendil, ei ole tema saatus ega kutsumus. Plakat ei köida teda enam: ju on nendega seoses läbi elatud liiga palju alandusi ja etteheiteid, ümbertegemisi ja enesesalgamisi. Juba 1956. aastal saab ta Eesti Raamatu kirjastuselt tellimuse illustreerida lastele vendade Grimmide muinasjutt „Lumivalgeke“. See on Siima Škopi paleus: väsimatult on ta uurinud ajaloolisi allikaid, et kujutada autentset riietust ja interjööre. Ta kontsentreeris kõik oma unistused ja igatsused igasse illustratsiooni – justkui jääks see tal viimaseks.

Tegelaste kostüümid, interjöörid, portreed ja maastikuvaated loovad omalaadse akvarellitud muinasmaa, kus kõik on helge ja ilus. Isegi kuri kuninganna oma pahelisusega on ülivõluv. Mäletan oma lapsepõlvest, et kõige põnevamad olidki illustratsioonid, kus kuri ja võimas tegelane mürki segas või oma öökulliraamis peegliga konsulteeris. Enne „Lumivalgekest“ (1958) oli küll juba ilmunud H. C. Anderseni „Pöial-Liisi“, kus Siima Škop on rakendanud samuti virtuooslikku akvarelli kõrgpilotaaži kujutamaks pisiloomade (konna, muti) fantaasiarikast elukeskkonda. Vendade Grimmide „Vahva rätsepa“ illustratsioonid esindavad juba karmi stiili perioodi, kuid on endiselt elavad ja natuuritruud. Juurde on tulnud üldistust, elegantsi ja hoogu.

Siima Škopi raamatuillustratsioonid on tema muu loominguga võrreldes tuntud ja armastatud. Selle kinnituseks on uuel vabaduse ajal välja antud omaaegsete kultusraamatute kordustrükid. Kahju ainult, et illustratsioonide originaale säilinud ei ole. Pärast honorari väljamaksmist sai neist omal ajal kirjastuse omand või ehk jäid need ka kusagile trükikoja riiulile. Arvestades, millise kiiruga meie Pika tänava kirjastused ja trükikojad 1990ndate alguses tühjaks koliti, võidi need vabalt vana rämpsu hulgas ära visata. Millisel kinnisvarategelasel oli aega „prahis“ tuhnida? Kahju, sest tänapäevase tehnoloogiaga reprodutseeritult oleks virtuoosne originaal nüüd olnud täiuslik. Aga plakatite kavandid on ju olemas, iseasi, et Eestis pole muuseumi, kes neist huvituks. Tarbekunsti- ja disainimuuseumil on mõnevõrra teine profiil ja kunstimuuseum on kõrk ja kauge. Siima Škopi näitusel sai selgeks, et ajastu trükiste kõrval on ülivajalik näha ka originaalkavandeid, et tunnetada tegelikkuse ja unistuse, käega tehtud kavandi ja trükise kuristikku.