Suure juhi noortekoondise ajaloolabor

Eero Kangor

Näitus „Tiiu Lind” Tartu Y-galeriis kuni 27. I. Kas kellelegi meenub mõni näitus Eestis, millele kunstiväline isik oleks andnud pealkirjaks kõige väärtuslikuma, mis tal on – oma nime? Tunnistades oma vähest kogemust, kaldun siiski arvama, et seda pole tehtud. Psühhiaatriatudeng Tiiu Lind haarati totaalselt Tartu ülikooli maalikunsti magistrantide kunstiprojekti ja temast ei saanud mitte ainult omanimelise näituse matroon, vaid analüüsi, kujutamise ja tõlgendamise objekt. Seejuures mitte ainult Jaan Elkeni õpilastele maalikunstis Edgar Tedresaarele ja Tanel Tolstingile ning skulptuuri külalismagistrandile Eesti kunstiakadeemiast Matthias Sildnikule, vaid ka talle enesele. Nimelt on Tiiu Lind näituseprotsessis omandanud uue identiteedi – näituse avanud kuraator Elken tutvustas teda saksa arsti perest neiuna, kelle sünnimaa on Argentina, valgesse kitlisse riietunud Mädchen vastas sellele (kadaka)saksa keeles. Selle peale pidin endalt küsima: kas olen hulluks läinud? Õnneks olin sattunud õigel ajal õigesse kohta, sest näituse tarbeks oli Y-galerii kohandatud ennetus- ja ravikeskuseks, kuhu saab vastuvõtule ka tervisekindlustuseta. Peab küll tunnistama, et see pole moodne pastelsetes ja rõõmsates toonides rahustava disainiga rehabilitatsioonikeskus, kus kehtestada end täisväärtusliku subjektina, vaid endisaegne, kalkide valgete seintega keldris asuv punkrisarnane meditsiinilabor, mille „meedikud” näevad sinus vaid teatavatele tunnustele vastavat objekti – patsienti. Patsiendi kohus on kõigepealt registreerida end „Sinu võitluse” lõuendist lehele (Tedresaar), kirjutada sellega oma nimi (ja oma võitlus) ajaloo annaalidesse. Tavapärasest näitusekülastuse jäädvustamisest on saanud külastaja teadvust aktiviseeriv tegu, mis kohustab tagajärgede eest vastutust võtma. Rännak alateadvusesse (või mitteteadvusesse) algab valiku tegemisega: kas paremale või vasakule (kindlasti mitte ainult liikumis­suuna mõttes)? Paremale!

Järgmise võlvitud kambri seintel on Tolstingi naturalistlikus stiilis maalitud Tiiu Lind („Tiiu vari”, „Tiiu vasakul”, „Tiiu paremal”, „Tiiu keskendub”, „Tiiu-Tiiu”). Hallides ja kahvatutes toonides portreed kujutavad psüühiliste häiretega neiut ja kergitavad teadvusesse paralleeli prantsuse neuroloogi Jean Martin Charcot’ (1825–1893) fotodega oma kuulsaimast patsiendist Marie Wittmanist, keda (kuri)kuulsas Salpêtrière’i psühhiaatriahaiglas kutsuti Blanche’iks. Charcot’ õpilasena töötas Salpêtrière’is mõnda aega Sigmund Freud (1856–1939), omandades seal hüpnoosi teaduslikud alused. Foucault’st lähtuvalt võib näha hüpnoosis ühte ratsionaalse (ja natsionalistliku) riigiga kaasnevatest nähtustest, vahendit rakendamaks meditsiiniasutuses vägivalda üksikisiku suhtes, kes ei vasta standardiseeritud tavakodaniku kriteeriumidele. See meetod on ka aluseks psühhoanalüüsile, mis saavutas pärast Teist maailmasõda Ameerika Ühendriikides suure populaarsuse. Freudi mõju XX sajandi kultuurile kõige laiemas mõttes ei saa alahinnata; kunstiajaloos inspireeris ta muu hulgas dadaiste, sürrealiste ja Ameerika abstraktseid ekspressioniste. Seevastu Tolstingi maalid sarnanevad maailmasõdadevahelise saksa uusasjaliku laadiga, mis kujutab endast eelnimetatud stiilide ja neid kujundanud ideoloogiate antipoodi. XXI sajandi alguses ajaloole tagasi vaadates saab Tolsting näidata vastandlike ideoloogiliste strateegiate teineteises sulandumist ja vastastikust orgaanilist seost. Aga mingem edasi vasakule.

Kogu ekspositsiooni nael on Sildniku ja Tedresaare ühistööna valminud „Ken of Estland: uue aja Kalevipoeg ja Suur Tõll ühes isikus”. Kuigi nimi Ken viitab nukk Barbie’ abikaasale, kes on 1950. aastatest kujundanud ameerika tütarlaste meheideaali, pole siin klassikalisest antiikskulptuuri maskuliinsusest nähtavaid märke. Operatsiooni- või hüpnoosilauale suure prožektori rambivalgusse asetatud puust ja muust käepärasest materjalist valmistatud valgeks värvitud hiigelskulptuur meenutab sidemeisse mähitud muumiat või siis hoopis kodumaist puuslikku või kratti, kellele alles hakatakse hinge sisse puhuma. Psüühiline ja füüsiline lahkamine toimub läbivalgustamise meetodil, taustaks kõlavad Zarah Leanderi saksakeelsed lööklaulud 1940. aastatest. Teosele loodud poliitiline kontekst lubab siin ära tunda Saksa sõduri sõjajärgses hullumaja miljöös. Kuna ajalugu kirjutavad võitjad ja analüüsi õiguspärasust kontrollib julgeolekuasutus, siis ei lange talle osaks õnn esineda ülekullatuna Veneetsia kunstibiennaalil.

Tiiu Lind esitab oma psühhiaatriapunkris meile valusaid küsimusi identiteedi kohta, mida kujundavad ajalugu mitmeti tõlgendavad ideoloogiad, aga ka nüüdisaegne kunstipraktika. Küsimuste esitamiseks on välja pakutud psüühoanalüütiline meetod ning enese läbivalgustamist soodustav või selleks lausa sundiv keskkond. Näitusel välja pandud teosed kujutavad endast üldisemaid või siis kunstikesksemaid küsimusepüstitusi ja pakuvad eneseanalüüsis orientiiri. Tiiu Lindi enda transformatsiooni võtab kokku viimases kongis esitatav action-painting’u video (Sildnik), kus psühhiaatriatudengist on saanud abstraktne ekspressionist à la Jackson Pollock. Ka mina pole pärast selle näituse läbitegemist enam endine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming