Sukavabrikus särises õhk intelligentsist ja mõtestatusest

Nii mõnegi töö nõrk külg oli vaataja ja teose vahelise silla puudumine.

JOANNA VEELMAA

EKA lõputööde näitus „Tase“ EKA tulevases hoones 4. – 14. VI.

EKA vilistlaste ja emeriitprofessorite taieste heategevuslikul oksjonil kogutud 1500 eurot otsustati anda stipendiumina ühele magistritaseme ja ühele bakalaureusetaseme üliõpilasele. Auhinnatud valis lõputööde näituse põhjal välja Kumu kuraator Eha Komissarov. Suure auhinna 1000 eurot pälvis magistrantuuri lõpetaja Mihkel Ilus kohaspetsiifilise ruumiinstallatsiooniga „Väljalaske tööruum“.

EKA vilistlaste ja emeriitprofessorite taieste heategevuslikul oksjonil kogutud 1500 eurot otsustati anda stipendiumina ühele magistritaseme ja ühele bakalaureusetaseme üliõpilasele. Auhinnatud valis lõputööde näituse põhjal välja Kumu kuraator Eha Komissarov. Suure auhinna 1000 eurot pälvis magistrantuuri lõpetaja Mihkel Ilus kohaspetsiifilise ruumiinstallatsiooniga „Väljalaske tööruum“.

Joanna Veelmaa

EKA lõputööde näitus oli väga mahukas, mistõttu süvenesin maaliosakonna esimese kursuse magistrandina eelkõige just vabade kunstide teaduskonna kunstide õppekava magistritöödesse. Tänavu pälvisid kunstide magistrikraadi maali­eralal Kaspar Tamsalu, Karin Strohm, Jane Lappo, Angela Maasalu ja Mihkel Ilus, graafikas Mari Prekup, Ede Raadik ning Ats Nukki, skulptuuri- ja installatsioonierialal Eva Järv, Eldar Jakobov, Uku Sepsivart ja Hanna Piksarv, uusmeedias Lilli Tölp.

Selle aasta lõpetajate töödes võis täheldada tõsist ja sügavat teemavalikut: väljapanekus puudusid punnitatud ning labased pseudoprobleemipüstitused. Õhk särises intelligentsist ja mõtestatusest. Positiivselt üllatas, et mitu noort autorit julges esineda väga personaalsete ning autobiograafiliste teostega.

Autobiograafiline lähenemine. Tõeliselt isiklik oli Kaspar Tamsalu maaliseeria „Emad ja pojad“. Viiest maalist koosnev komplekt kajastas mälupilte eluperioodist, kui autori vanemad lahutasid. Tamsalu lähenemine oli lihtne ning küllaltki traditsiooniline – narratiivne figuratiivne maal lõuendil –, kuid just see mõjuski värske ning ausana, puudusid trikid ja tehnoloogiline tulevärk. Nauditav oli ka kunstniku meisterlik, ehkki eklektiline maalimislaad, milles oli märgata arenenud tehnilist taset ja ka heas mõttes toorust.

Väga liigutava teosega astus üles Ats Nukki, kelle töö keskmes oli tema vanaisa, keda autor soovis paremini tundma õppida. Ühtlasi oli Nukki eesmärk saada vabaks painavast mälestusest kellestki, kes on teda nii palju mõjutanud. Teostes oli kasutatud perekonnaarhiivist pärit fotosid, kuid Nukki oli otsustanud mustade ringidega varjata vanaisa näo, mis on sellistel fotodel põhiline infoallikas. Pildimaterjali täiendasid lühikesed tekstid, mis põhinesid vanaema kommentaaridel või Nukki enda mälestustel. Kogu väljapanek oli väga esteetiline, puhas ja professionaalne, aidates teosel räämas sukavabriku keskkonnas esile tõusta.

Perekondliku autobiograafiaga esines Jane Lappo, kelle kahest videost, postamendist ning piiblist koosnev installatsioon „Usufanatismist tingitud vaimne ja füüsiline vägivald minu lapsepõlve osana“ käsitleb autori lapsepõlves kogetut, mille põhjustas ema usufanatism. Autori eesmärk oli tõsta teadlikkust sellisest probleemkohast ühiskonnas. Teos on küllaltki sünge, kuid maitsekas.

Identiteediküsimusi oli lahanud samuti Karin Strohm, kelle „Visuaalne autobiograafia“ põhines Walter Benjamini autobiograafilisel meetodil. Strohmi tehniline lahendus on põnev: senistest kodudest pärit kangatükkidest oli ta vorminud traatalusele kortsutatud lõuendi, millele oli maalitud fragmente ruumimälestustest. Tekkis aga küsimus, kas formaat, mis jättis lapiteki mulje, oli sihilik või oleks saanud kuidagi suurustega mängides sellist visuaalset seost hoopis vältida? Väljapanek oleks ilmselt paremini mõjule pääsenud suuremas ruumis.

Isiklikkusest näis olevat lähtunud ka Angela Maasalu installatsiooniga „Konstrueeritud/unistused“, kus on lahatud materiaalseid ja vaimseid dilemmasid unistamisega seoses. Teos koosneb viiest maalist ja videost. Pildid mõjusid lõpetamatult ja toorelt ning video tundus pigem juhuslik. Autori lõplik eesmärk ning sõnum jäid paraku arusaamatuks, väljapanek näis rutakalt ja uisapäisa tehtuna.

Meditatiivsus. Teisiti olid lähenenud isiklikule temaatikale Piksarv, Raadik, Järv ja Sepsivart, kelle tööd võiks koonduda sõna alla „meditatiivsus“. Nende teoste olemus peitub ajas ja protsessis, puudub üks ja konkreetne narratiiv.

Visuaalselt hästi lihtne, kuid sisult uskumatult küps ja mõtlik oli näitusel Hanna Piksarve töö „november-mai“. Tühja ruumi nurka oli laotud ligi kakssada haokubu, igaüks tähistamaks üht kunstniku jalutuskäiku metsas. Oksakeste korjamine ja looduses liikumine on pakkunud inspiratsiooni, ideid ja kogemusi, mida galeriikontekstis on raske ehedalt taasluua. Korjatud haokubud annavad vaatajale aga mingil määral aimu isikliku retke mahust ja loovad seoseid kogetud elamustega.

Puitu oli kasutanud oma magistritöös ka Uku Sepsivart. Esimest korda eksponeeris kunstnik Koprakunsti muuseumi ideed Hobusepea galeriis tänavu mais ja juunis. Vaatajale rohkem tekstilist informatsiooni ei pakutud, eeldati kursisolemist autori varasema loominguga. Kes tausta ei teadnud, võis sellegipoolest nautida abstraktse vormiga skulptuuride ilu. Teosed on olemuselt meditatiivsed, sest olulisel kohal on töörõõm, vajadus rahuldada iha midagi valmistada. Näritud puitskulptuurid ei ole kobraste töö, „hambad“ oli käiku lasknud kunstnik ise.

Ede Raadiku teosest „Mina ja minu kujuteldavad sõbrad“ tuleb välja obsessiivne kirg ja raugematu jõud teha tööd. Ta on üles pildistanud põllukive erinurkade alt, nii et sealne struktuur tundub nägudena, ja fikseerinud need asukoha koordinaatide ja ka tabavate märksõnadega. Töö eesmärk tundub olevat enesekaemus. Töö maht ja professionaalne puhas, lausa teaduslik vormistus on muljetavaldav.

Eva Järve hajaskulptuur, leidkividest ja fragment-marmorskulptuuridest koosnev installatsioon, jäi kaugeks. Autori sõnutsi on igal kivil oma lugu ja temal igaga neist samuti, kuid ta ei soovinud publikule vihjeid anda. Järv tunnistas, et tema hinnangul haakus külastajatest tema teosega umbes viiendik. Pimedas ruumis väikese lambiga valgustatud kivid ja skulptuurid mõjusid siiski küllaltki elegantselt ja müstiliselt, kuid kas või paar õrna vihjet teose tausta kohta oleks kutsunud suurema hulga vaatajaid süvenema.

Filosoofilised mängud. Hoopis teises laadis olid oma magistritööle lähenenud Mihkel Ilus ja Mari Prekup. Ilus oli läinud teostusega kaugemale, püüdes maalilisi vahendeid kasutada uutes situatsioonides ja kontekstides, Prekup oli kombineerinud traditsioonilise graafika uute tehnoloogiliste materjalidega.

Mihkel Ilusa installatsioon „Väljalaske tööruum“ kujutas endast sukavabriku üht suurt ruumi, kus sealsed laevalgustid olid nii ümber tõstetud, et neist oli saanud installatsiooni osa. Lahendus oli kaunis lihtne, aga üpris mõjus ja väga praegusaegne. Hea oli see, et teosega kaasnenud selgitav tekst lubas külastajal mõõduka mõttetöö järel aru saada, milliste kunstifilosoofiliste teemadega autor tegeleb.

Mari Prekupi teose „Tõmbejõud: elektri esoteerika“ ülesehitus ja kontseptsioon jäid veidi segaseks. Niigi tööstuslikku interjööri oli paigutatud elektrilisi interaktiivseid seadmeid. Kahjuks oli raske mõista, kus algab ja kus lõpeb teos. Interaktiivsed teosed eeldasid sekkumist ja näppimist, kuid viiteid sellele oli raske märgata; juhtmerägastikku ja laetud esemetesse terve mõistusega inimene aga niisama heast peast sõrmi ei topi. Idee on köitev, publik vajanuks aga rohkem suunamist.

Eldar Jakubovi ja ka Lilli Tölbi magistritööd võib iseloomustada sõnaga „keelemäng“. Kui Jakubovi vahendiks on pigem kirjutatud sõna ning tuntud kirjanike looming, siis Tölp tegutseb kõlamaailmas, luues uusi häälutusi.

Eldar Jakubovi installatsioon „The Metalingual Captivity“ on on erakordselt intellektuaalne ja mitmetasandiline teos. See põhineb Richard Rorty kontseptsiooni põhimõistetel „sattumuslikkus“, „iroonia“ ja „solidaarsus“. Installatsiooni iga osa oli eraldi pealkirjastatud ja ehitatud üles luuletustele (Ridala „Haiguse aegu“, Puškini „Teid armastasin …“ ja Pasternaki „Talveöö“). Installatsiooni motiivide valimisel on autor kasutanud sattumuslikkuse meetodit: juhuslik raamat, lehekülg, rida ning kolm sõnaliiki (tegusõna, omadussõna, nimisõna). Nii said teose aluseks ja visuaalseks materjaliks sõnad „ootama“, „külm“ ja „kana“. See šedööver esitas publikule tohutu intellektuaalse ja põneva väljakutse. Neile, kes kontseptsiooni süüvida ei mallanud, pakkus filigraanne väljapanek sellegipoolest visuaalse naudingu. A4-paberitega kaetud valge sein, tekstid, kanapeaga figuurid, jäine kamin, inkubaatorilaadne objekt, valgusinstallatsioon – kogu komplekt mõjus väga poeetiliselt.

Lilli Tölbi teose „Lärm“, 12-tahulise kärge meenutava heliinstallatsiooni kõlaritest pärit sumin meenutas mesilas­parve efekti. Autor oli loonud uusi häälutusi võõrkeelsetest audiovestlustest kostuva üleskirjutuste põhjal: nii tekkisid uued tähenduseta sõnad ja jutumulin. Kunstnik on kogunud helisid maailma mitmetest paikadest. Autori eesmärk on keelekõla väärtustamine ja keelemaltsa, „kultuurkeelest“ rammusama taime kultiveerimine.

Kuigi kunstiteos võiks ideaalis rääkida enese eest, sain kõige terviklikuma ja põnevama kogemuse ikkagi alles kaitsmisi jälgides. Nii mõnegi töö nõrk külg oli vaataja ja teose vahelise silla puudumine. See, mis on kunstnikule sageli enesestmõistetav, ei pruugi publikule seda olla. Piisanuks kas või paarist täpsustavast vihjest teost tutvustavas tekstis. Kõik ei peagi olema puust ja punaseks tehtud, kuid liigne enesesse­sulgumine ja vihjete peaaegu täielik puudumine võib tähendada, et publik jääb ilma tegelikult väga heast kogemusest, mille pakkumiseks teosel päriselt potentsiaali oleks.

Vabade kunstide teaduskonna magistritööde väljapaneku tugev külg oli lai spekter unikaalseid lahendusi. Mitmekesisest kollektsioonist tõusid esile aga just sellised tööd, millel oli läbimõeldud kontseptsioon, silmatorkavalt professionaalne teostus ja puutepunkt vaatajaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming