Steroididega toidetud stereotüübid ja loomismüüt

Tartu Kunstimaja ja Tallinna Kunstihoone asukad on huvitavad isikud, ent mida veel peale andmebaasi oleme selle projektiga võitnud?

INDREK GRIGOR

Raivo Kelomehe videoinstallatsioon „Eesti kunstnike triloogia“ Tartu Kunstimajas kuni 13. XII.

Nupukeeramine ja klõpsuga vajutamine annab teosele mõnusalt vanakooliliku olemuse, mis on meenutusteks kahtlemata sobiv vorm. Tartu Kunstimaja asukad kõnelevad oma majast ja endist.

Nupukeeramine ja klõpsuga vajutamine annab teosele mõnusalt vanakooliliku olemuse, mis on meenutusteks kahtlemata sobiv vorm. Tartu Kunstimaja asukad kõnelevad oma majast ja endist.

Indrek Grigor

Interaktiivne video on formaat, millega Raivo Kelomehe nimi seostub enesestmõistetavalt. Nii on viimase kahe aasta jooksul filmitud ning tükati ka varem eksponeeritud videoinstallatsioon „Eesti kunstnike triloogia“ teosena ootuspärane. Mööndes oma ebapiisavaid teadmisi meediakunsti ajaloo ja hetkeseisu kohta, väldin siinkohal pikemat arutelu Kelomehe võimalike meediatehniliste ambitsioonide üle, ent ütlen näitusevaataja seisukohalt, et nupukeeramine ja klõpsuga vajutamine annab teosele mõnusalt vanakooliliku olemuse, mis on meenutuste esitamiseks kahtlemata sobiv vorm. Lahtiseks jääb siiski teose sisuline eesmärk. Tegemist oleks justkui steroididega toidetud stereotüüpidega, kuid kas selle korduse tulemus peaks olema katartiline enesekriitika – oletus, mis on sama klišeelik ja sisutühi, kui teose moodustavad intervjuud, või on tegemist, nagu Kelomees on ise sõnastanud, demokraatliku kinoga, kus saan vaatajana valida, milline „rahvalaulik“ mulle kogukonna loomemüüdi taasesitab?

Triloogia. „Eesti kunstnike triloogia“ koosneb kolmest intervjuude ringist kokku viiekümne viie kunstnikuga, keda seostatakse Tallinna, Tartu ja Pärnuga. Tallinna ja Tartu puhul on valimi alus ja intervjuude keskne küsimus seotus Tallinna Kunstihoone ja Tartu Kunstimajaga. Kelomees küsib kolleegidelt maja rolli, kunstniku argipäeva ja nende majaga seotud kultuurilooliste seikade järele. Pärnu intervjuude keskmes on pidevalt kinnisvaraprobleemide tõttu vaevelnud, ent sellegipoolest Pärnus kunstiplahvatuse põhjustanud ja seejärel kiiresti hääbunud Non Grata kool, mille mõningat järellainetust on veel linnas tunda. Kolmandik intervjueeritud kunstnikest on aga juba Pärnust lahkunud ja ülejäänud ei saa enamasti öelda, miks nad seda veel teinud ei ole. Viidatakse võimalusele, et praegu võib Narvas olla potentsiaali, nagu oli seda 1990ndate keskpaigas Pärnus, kuid esitatakse endale ka küsimus, kas meil ikka on üldse nii palju kunsti vaja.

Tallinna ja Tartu ning Pärnu erinevus on ilmne. Kui Tallinnas on tegemist sõjaeelse vabariigi riigimeeste targa ja ettenägeliku otsusega ja Tartus stalinistliku pärandiga, siis Pärnus leidis aset unikaalne kunstilooline sündmus, mis on paraku läbi ja lähima sajandi jooksul tõenäoliselt ei kordu. Nii et kui Pärnust pagetakse, siis Tallinnast ja Tartust lahkutakse jalad ees (ateljeed tuntakse ja nimetatakse omavahel tavaliselt eelmise omaniku järgi) või sunniviisiliselt (näiteks tõstukiga läbi akna).

Kelomees on intervjueerijana mõjutanud Tallinna Kunstihoone või ka Tartu Kunstimaja ajaloolise rolli esiletulemist kaudselt sellega, et on küsinud kõigilt majaga seotud loo kohta, (eks)pärnakad aga peavad meenutama Non Gratat. Majalood kulgevad üldiselt samas rütmis: igasuguseid vägevaid asju on juhtunud, aga … ja sellele järgnes harva veel midagi. Non Grata kohta antud vastused olid küll sisulisemad, ent kohati korrati üksteist veelgi enam. Mind üllatas tõepoolest, et pärnakate vastustes puudus nostalgia. Kas on kibestumus nii suur või ajaline distants veel liiga väike?

Kesklinn vs. gentrifikatsioonikeskus. Tartu Kunstimaja ja Tallinna Kunstihoonet nimetatakse rohkem kui korra reservaadiks, mis eriti Tallinnas omandab sümboolse tähenduse, sest Tallinna Kunstihoonet nähakse tavaliselt autonoomse kommuunina keset Tallinna kapitalistlikku kesklinna. Tuleb möönda, et Kelomees suunab intervjueeritavaid oma küsimusega. Tundub, et vastajad ise näevad märksa reljeefsemat konflikti Tallinna Kunstihoone ja Tartu Kunstimaja ning kesklinnast kaugemal paiknevate gentrifikatsioonikeskuste Telliskivi loomelinnaku ja Tartu aparaaditehase vahel. Tartu Kunstimaja ja Tallinna Kunstihoone on oma autonoomsuse tõttu passiivsed üksused. Tartu Kunstimaja ise ei mõjuta kunstielu. Enamik inimesi isegi ei tea, et Opera Pizzaga samas hoones asub Tartu kunstnike liit ateljeede ja galeriidega. Gentrifikatsioonikeskusi nähakse aga märksa aktiivsema kohana. Telliskivi linnakut ei teata mitte F-hoone asukohana, vaid F-hoonet teatakse kui Telliskivi linnakus paiknevat restorani. Seejuures mööndakse kapitalistlikust korraldusest tingitud kultuuritehaste ajutisust: üür tõstetakse peagi nii kõrgele, et see pole enam jõukohane.

Tartu Kunstimaja ja Tallinna Kunstihoone ateljee kasutuspõhimõtetes on tunda kerget polarisatsiooni. Nii Tartu kui ka Tallinna pool on kunstnikke, kes määratlevad oma ateljee tööpinnana, ent mõlemal pool on ka hulk ateljeeomanikke, kelle puhul on tegemist isikliku ruumiga, kohaga, kuhu tullakse enne või pärast õpetamistööd koolis.

Mida ei tea, selle järele ei saa küsida. Küsitluse eripära on, et selle käigus ei selgitata välja midagi uut, vaid kinnistatakse teadaolevat. Mida ei tea, selle järele ei saa küsida. Nii on eriti Tartu ja Tallinna intervjuud väga sarnased. Kes viimastel aastatel üha kiiremini kasvavast dokumentaalfilmide toodangust osa on saanud, see on tõenäoliselt märganud, et tänapäevase dokumentaalfilmi keskmes on rääkiv pea ning jutustaja on taandunud hääletuks režissööriks. Dokumentaalfilm ise on sealjuures minetanud osa oma metakriitilisusest ning sellest on saanud kogukonna või subkultuuri enesekehtestamise tööriist. Selle suurepärane näide on hiljuti Kumu auditooriumis ja rahva soovil ka Tartu Cinamonis näidatud Johannes Holzhauseni „Suursugune muuseum“ („Das Grosse Museum“), kus on näidatud Viini kunstiajaloo muuseumi espositsiooni uuendamist muuseumitöötajate argipäeva kaudu. (Filmi kohta võib lugeda Maarin Ektermanni artiklit „Üks võimalikest kultuuriinstitutsiooni portreedest“, Sirp 12. VI.)

Kelomehe andmebaasi-dokumentatsiooni põhiline eelis näib olevat vaataja võimalus valida, kes talle lugu räägib. See on tõepoolest demokraatlik, nagu autor lubab. Ent siiski tahan küsida: mis siis? Tartu Kunstimaja ja Tallinna Kunstihoone asukad on tõepoolest huvitavad isikud – seetõttu on tõenäoliselt projekt saanud ka kolmes linnas näituse võimaluse. Ent mida veel oleme võitnud peale viiekümne viie kunstniku intervjuuga andmebaasi? Kui eespool viidatud film „Suursugune muuseum“ näib ennekõike kosutavat muuseumitöötaja enesehinnangut ja on avalikkusele suunatud turundusprojekt, siis kelle tarvis ja millist ülesannet täidab Pärnu, Tallinna ja Tartu kunstielu klišeede forsseeritud kordus?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming