Sandra Pihlak – kõik või mitte midagi

Londoni Püha Martini kolledžis on Pihlak õppinud pingutama nii, et veri ninast väljas, aga ka ennast usaldama.

JOANNA HOFFMANN

Sandra Pihlak tahab siis, kui tal on piisavalt kogemusi ja teadmisi,  tulla tagasi Eestisse ja õpetada EKAs.

Sandra Pihlak tahab siis, kui tal on piisavalt kogemusi ja teadmisi, tulla tagasi Eestisse ja õpetada EKAs.

Stephen Dabor

Eesti Kunstiakadeemia vilistlane ja Londoni maineka ülikooli Püha Martini kunsti- ja disainikolledži (Central Saint Matrins College of Art and Design – CSM) magistrant Sandra Pihlak võtab oma senised saavutused kokku sõnadega: „Mitte ükski etapp pole siiani lihtne olnud, kuid kui midagi väga tahta ja selle nimel tõesti pingutada, on kõik võimalik.“ Pihlak on unikaalne patrioodist kosmopoliidi kehastus, kelle aktiivsesse sõnavarasse ei kuulu „võimatu“, „keskpärane“ ega „laiskus“.

Sandra Pihlak (1989) läks 2009. aastal EKAsse tekstiilidisaini õppima. Pärast bakalaureusekraadi omandamist 2013. aastal jätkas ta disainerina Suva sukavabrikus. Möödunud sügisest on Pihlak Püha Martini kolledži magistrant, erialaks material futures ehk tulevikumaterjalid. Välisriigis õppimine pole XXI sajandil enam midagi erakordset, kuid CSMist on kujunenud üks legendaarsemaid disaini- ja kunstikeskusi. Kooli eestlastest vilistlased on näiteks disainerid Anu Samarüütel ja Roberta Einer. Pihlaku kõrval õpib CSMis praegu ka moelooja Johanna-Maria Parv. Londoni kunstide ülikool, mille alla CSMi kolledž kuulub, on maailma kunstiülikoolide edetabelis viiendal kohal.*

100% ja natuke rohkem. Et üldse kuhugi jõuda, tuleb Sandra Pihlaku sõnul anda endast sada protsenti ja natuke enamgi. Pihlak tegi juba EKA õpingute ajal rohkem, kui nõuti: ta juhtis üliõpilasesindust, osales EKA nõukogus ja mitmetes komisjonides, oli ERKI moeetenduste kollektsioonide kaasautor 2012. ja 2013. aastal, õppis vahetusüliõpilasena Pariisi kõrgemas kunstikoolis (L’école Nationale Supérieure des Arts Appliqués et des Métiers d’Art ehk ENSAAMA). Noor disainer on alati julgenud iseendaks jääda ja riskida, „panna täiega hullu“, nagu ta ise ütleb, luua jõulisi efektse dramaatilise, ent minimalistliku visuaalse keelega mustreid ning kangaid, kus isikupära oli juba esimesest kursusest peale selgelt tunda. Toimekus ja silmapaistvad õpingud EKAs päädisid tekstiiliosakonna Mari Adamsoni preemiaga.

Erialast tööd on Eesti kunstnikel ja disaineritel päris raske leida, sest võistlus on tihe ja töökohti vähe. Nii olekski võinud Pihlak jääda Eestis sokidisaineriks, kuid ta on maksimalist, kelle teekond ei lõpe iial. Ta ütleb enese kohta: „Ma pole peaaegu kunagi millegagi rahul. Ma ei tea, kuidas puhata, kuidas olla tegevuseta.“

Juba bakalaureuseõpingute keskel võttis Pihlak enesele sihiks jätkata haridusteed CSMis, sest oli kuulnud ning lugenud selle kõrgest tasemest. Oluliseks ei saanud koolivaliku puhul mitte ihalus välismaa või ka konkreetselt Londoni järele, vaid soov omandada võimalikult hea haridus: „Kui tahad väga heaks saada, siis pead kõige parematelt õppima,“ ütleb Pihlak. Ta nimetab CSMi oma ükssarvikuks, sest kuhugi mujale ta pabereid sisse ei andnudki. Tema moto on alati olnud „Kõik või mitte midagi“.

Erialavalik ehk tulevikumaterjalid on samm edasi: materjal on väga lai mõiste, ainult tekstiiliga pole siin midagi pistmist. Õppetöös keskendutakse probleemide lahendamisele kõikvõimalike materjalide kaudu, selleks on tudengitel suhteliselt vabad käed. Seda eriala on tulnud õppima väga erineva taustaga tudengeid: on arhitekte, biolooge, moekunstnikke ja ka tekstiilidisainereid.

Kuigi teoreetiliselt võiks Sandra Pihlak kasutada oma projektides kangast, ta seda pigem ei tee. „Tahan proovida uut. Kui teeksin oma projekte tekstiilidena, oleks see mugavustsoonis toimetamine. Õpin palju rohkem digitaal- või filmilaboris. Tahan kasutada kõiki CSMi võimalusi: õpingute jooksul saada võimalikult palju uusi ja erinevaid kogemusi. See annab rohkem vahendeid ka tulevikuks,“ põhjendab Pihlak oma valikut.

EKA patrioot. EKAt ja CSMi Pihlak võrrelda ei taha, sest need on niivõrd erinevad ja pigem täiendavad teineteist. EKAt nimetab ta oma koduks, ta on selle kooli patrioot. Pühendumust EKA-le tõestab noore kunstniku panus õppetöösse ja arengusse üliõpilasesinduse presidendina 2011. aastal. Samuti ringlevad EKA noorte vilistlaste seas legendid sellest, kuidas üks disainitudeng nädalaid õppehoonest ei lahkunud ja ajaviiteks kooli koridori lilla värviga kaunistas (lilla on EKA värv).

Sandra Pihlak ütleb, et poleks osanud endale paremat ettevalmistust CSMi magistrantuuriks tahtagi, kui sai EKAst. Tekstiiliõpinguid Mare Kelpmani kindla käe all hindab ta üle kõige. Eestis saadud laiapõhjalised teadmised nii teoorias kui ka tehnoloogiates on andnud talle enesekindluse: Londonis ei tunne ta kuidagi, et oleks teistest kehvem või viletsama taustaga. Pigem vastupidi, kunstiakadeemia põhjalik bakalaureuseõpe on tugev vundament. „Väikse riigi või ääremaa kompleksi mul ei ole,“ tunnistab ta.

CSMis on hoopis teised tingimused: üüratu tehnopark, workshop’id maailmakuulsate loomeinimeste käe all (Yury Suzuki, Chicks on Speed, Neil the Cyborg, Neil Harbisson), võimas mitmekorruseline raamatukogu ning hindamatud rahvusvahelised tutvused. Sinna tullakse õppima üle kogu maailma ning see hoiab taseme väga kõrgel. Konkurents on meeletu ja pinge suur, tuleb olla iseseisev, sihikindel ning pidevalt kohal, püsida rivis. Õppejõud on hästi ausad, kuid väga kriitilised, sest tudeng peab jõudma parima võimaliku tulemuseni. Õpingute alguses öeldi uutele magistrantidele, et kui nad ei koge koolis läbikukkumist, on midagi valesti. CSMis peab kogu aeg veri ninast väljas olema, sest muul juhul pingutatakse ilmselgelt liiga vähe.

Olgugi et Eesti kunstiakadeemia on väike ja rahalised võimalused tunduvalt piiratumad, toob Pihlak välja ka EKA tugevused, milles mõnigi tippülikool ehk jääb alla. EKAs suhtlevad õppejõud vahetult tudengiga hästi palju, CSMis on igale üliõpilasele ette nähtud oma õppejõuga kohtumiseks nädalas vaid pool tundi. Samuti hindab Pihlak EKA usaldust tudengite vastu, sest CSMis pannakse õhtul uksed lukku ja kõik peavad lahkuma. EKAs sai näiteks üksinda öösiti kuupaistel džässmuusikat kuulates telgedel kangast kududa või hoopis ühiselt koos kursusekaaslastega varajaste hommikutundideni gobelääni kallal nokitseda. Need on niivõrd meeldejäävad ja unikaalsed kogemused, et annavad rohkem, kui ükskõik kui võimas tehnopark eales suudab. Samuti hindab Pihlak EKAs tekkivaid sõpruskondi, milleks CSMis ei ole ei aega ega eriti tahtmistki, sest rohkele rühmatööle vaatamata on seal konkurents liiga jõhker.

Kool on kõige tähtsam. Sandra Pihlaku magistriõpingud CSMis kestavad kaks aastat. Üks on juba seljataga, teine, kui keskendutakse lõputööle, veel ees. Pihlaku sõnul oli esimene aasta hästi raske, aga ka peadpööritavalt põnev.

Selleks et Londonis ellu jääda, maksta elamise eest ja osta õppevahendeid, käib Pihlak nädalavahetustel tööl baaris, kus on vahetusevanem. Ta teab, et teeb õiget asja, ja on valmis õpingute nimel pingutama. CSM väärib küünlaid.

CSMi projektid, mille kallal tuleb töötada, kestavad mõne nädala. Tudengitele söödetakse ette probleeme ja teemasid, millele tuleb leida potentsiaalne lahendus. Ise ei pea valmislahendust lõpuni välja töötama, tuleb pakkuda uusi mõttesuundi, et tulevikus juba tõsisemat teadust ning uurimistööd teha.

Kuigi CSMi õpingutes on rõhk materjali potentsiaali avamisel diskussiooni käigus, on õppetöö väljund siiski füüsiline objekt. Tudengitele õpetatakse, et oma teose juurde ei peaks palju rääkima, vaid visuaalid kõnelevad enda eest. Disainerid pole kirjanikud, vaid leiutajad. Eksperimenteerimisel, ehitamisel, visandamisel ja meisterdamisel põhineb suurim osa tulemusest.

Eredalt mäletab Pihlak oma kõige esimest koolipäeva CSMis. Ta oli saanud vaid e-kirja, et kaasa tuleb võtta 40 Inglise naela, magamiskott ja veekindlad riided. Varahommikul ootas koolis ukse ees buss ning viis tundi hiljem leidsid verisulis magistrandid end Walesi metsast, kus meeskonnatööna tuli kolmepäevase töötoa käigus ehitada pajuvitstest vee peal püsiv ja esteetilise disainiga paat.

Juba enne kooliaasta algust anti ülesanne uurida viimse detailini üht meelepärast materjali, et seda teistele tutvustada. Pihlak valis materjaliks inimjuuksed, mille kohta ta luges raamatutest ja tegi katseid juuskurisalongidest kogutud toormaterjaliga. Seejärel tuli materjalile leida kontekst ja välja mõelda tulevikukasutus. Pihlaku väljund oli ookeanireostuse piiramise lahendus.

Tõsist väljakutset ning närvikõdi pakkus Pihlakule ka projekt, kus tuli keskenduda nanotehnoloogiate tulevikule. Lahendus tuli esitleda kaheminutilise performance’ina. Sandra Pihlak valis narkootikumide ületarbimise teema. Kahe nädala jooksul töötas ta projekti kallal, timmis oma kontseptsiooni ning video perfektsuseni. Viimasel õhtul kustutas ta üleväsimuse tõttu kogu töö arvutist. Ta oleks võinud saada nädala varuaega, kuid ambitsioonika tudengina otsustas ta kaheksa tunniga video uuesti teha. Täpselt nagu filmis, jooksis väsinud ja higine magistrant viimsel minutil hindamisele ning esitles oma projekti edukalt komisjonile. Selle liige oli ka moe- ja tehnoloogia­ettevõte Studio XO, kelle klientide hulgas on Lady Gaga, Black Eyed Peas ja Philips. Esitanuks Pihlak töö nädal hiljem, ei oleks Studio XO inimesi enam komisjonis olnud.

Just tagasisidet ning kriitikat on Sandra Pihlak õppinud hindama. Ta leiab, et muidugi tuleb konstruktiivset kriitikat arvesse võtta, kuid ennekõike tuleb usaldada iseennast. Õppejõud ajavad tudengeid meelega segadusse. Projekt on aga tudengi oma ning hingepõhjas hindavat ka pedagoogid kõige enam tudengi enda usku oma töösse.

CSM on Sandra Pihlaku maailmapildi niivõrd segi peksnud, et praegu on ta isegi nii-öelda kaotsis. Seda ennustati ka kooliaasta alguses: üliõpilastelt oodataksegi seda, et lammutamise ja uuesti ülesehitamise kaudu toimuks areng.

Sandra Pihlak tahab, et tekstiilidisain oleks üks valdkondadest, millega on seotud tema tulevik. Ta ei soovi ennast siiski raamidesse suruda: „Ma jõudsin järeldusele, et disainin emotsioone, et olen emotsioonidisainer. Mulle meeldib lahendada probleeme – seega olen disainer, mitte kunstnik.“ Aga Pihlak teab ka juba esimesest päevast, kui ta kunstiakadeemiasse astus, et just see suund on õige: „Töö ei ole mulle kohustus või teenimisvahend. Minu eriala on minu elu põhiosa ja nii see ka jääb.“ Sandra Pihlak igatseb aga taga Eestit ja meie kunstiakadeemiat: „Millalgi tahan tagasi tulla ja siis, kui mul on kogemusi ja teadmisi, mida teistele edasi anda, tahan töötada EKAs.“

*University of the Arts London. Top Universities. http://www.topuniversities.com/universities/university-arts-london#subject, vaadatud 15. VI.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar