Rektor Vares ja vares

ERKIs oli vabadus olla teistsugune, mõelda teistmoodi ja öelda välja oma arvamus.

SIGNE KIVI

Kui kunstiakadeemia hoovi legendaarset vana puumaja lammutama hakati, oli kõige suuremaks mureks vares, kes oli aastaid katuseräästa all elanud. Oli ikka lennanud ümmargusest klaasita aknast sisse ja mõne hetke pärast siuhti välja. Küllap oli ta juba päris vana, sest eakamad õppejõud mäletasid teda ammusest ajast – vares oli nagu kooli maskott. Päris Vares ehk meie endine rektor Jaan Vares (1927–2016) teadis ja tundis varest ja lohutas muheledes, et küllap leiab lind pärast vana kodu kadumist endale läheduses teise koha või tuleb uut EKA maja kaema …

Mõnele inimesele on palju antud: palju aastaid, palju tegusid, palju vastutust. Just selline elukäik oli Jaan Varesel, legendaarsel ERKI rektoril, kes pidas oma ametit kolmkümmend aastat ja keda mäletavad sajad, kui mitte tuhanded kunagised üliõpilased.

Kui ma 1975. aastal eneselegi ootamatult ERKIsse sisse sain, venis aeg nõukogude Eestis oma tavalist sisseharjutatud rada ja reegleid pidi. Ajalehed kirjutasid üleliidulistest töövõitudest, ähmastel retušeeritud mustvalgetel piltidel poseerisid veteranid ja eesrindlikud töölised ning tõepärast informatsiooni loeti ridade vahelt, leiti surmakuulutustest ja ehk ka spordivõistluste kokkuvõtetest. Olid veel malenurk ja ristsõnad ja kommunaalhuumor. Kunstinäituste arvustused ilmusid siis, kui näitus oli ammu läbi, kevad- ja sügisnäitused olid aga oodatud ja rahvarohked nagu laulupeod. Ku-Ku klubi oli kunstirahvale teiseks koduks ja teised inimesed pääsesid sinna vaid klubiliikme külalisena, üliõpilastel ja algajatel loojatel polnud sinna pääsu. Teine ihaldatud oaas oli Eesti Riiklik Kunstiinstituut (ERKI).

ERKI üliõpilasele oli rektor jumal. Mäletan, kuidas esimese kursuse hindamisel rektorikomisjon, kes pidi alati üle vaatama ja kinnitama teaduskonna pandud hinded, teise korruse tekstiiliosakonna ruumidesse astus: ees ulja sammuga alati heatujuline ja galantne Vares, tema järel range matroon Mari Adamson, alles seejärel veidi kohmakalt dekaanid Tarvas ja Rohlin ning tagapool riburada pidi kõigi osakondade professorid. Meie lipsasime kiiruga ruumist välja ja sättisime end vastu koridoriust kuulama, aga ega sellest kasu polnud, sest jutukõminast ei saanud midagi aru. Aeg venis. Lõpuks tuli kõrge komisjon välja ja rektor pöördus meie poole: „Väga hea, tõesti väga hea!“ Õnnelike ja väsimusest nõrkenuna vajusime koridoris kokku, seljataga oli magamata nädal kavandite lõpetamist ja maalide pasporteerimist (see tähendas maalide kummiliimiga alusele kleepimist ja valgete ribadega raamimist, nii et hommikuks oli liimihaisust süda paha), öösel tööde ülesriputamist, tühja kõhtu, liitrite viisi kohvi joomist ja lõputut närveerimist. Olime ju näinud vanemate kursuste elusuurusi maale ja aktijoonistusi, millega oli latt esmakursuslasele sätitud ületamatult kõrgele ja mis tekitasid tõsise alaväärsuskompleksi. Aga ka meil olid omad trumbid: hambaharjaga pritsimisel said vaiba- ja teised kootud kavandid sellise viimistluse, et silm arvas need päris olevat. Ja akvarellidele lisasime vedelaid tekstiilivärve, mis andsid segades paremaid ja kirkamaid toone, nii et teiste erialade üliõpilased käisid neid meilt oma maalide jaoks nurumas. Nii et mitte ilmaasjata ei jäänud me juba tookord komisjonile silma ega saanud Vareselt kiita.

Rektorit nägime muidugi ka muul ajal kui hindamistel, aga rektorikabinetti kutsuti siiski ainult erilisel põhjusel. Näiteks tuli kuulsate ERKI pidude eeskava kinnitada rektori juures ja selle juurde kuulusid tavapäraselt noorema õppejõu Mesikäpa allkiri peol toimuva eest vastutuse võtmise kohta ja ka dekaan Tarvase manitsus, et „oldagu seekord ettevaatlikumad, sest muidu saab rektor Vares jälle valges majas noomida“. Võib ainult ette kujutada, millised etteheited ühelt poolt ja väljamõeldud vabandused teiselt poolt järgnesid peole, kus tantsiti seltsimees Brežnevi kiirendatud tempoga kõne saatel, või mis juhtus, kui mööduja helistas „organitesse“, sest ta olevat näinud kusagil klassis jõulupuud …

Jah, insta, nagu tollal oma riiklikku kunstiinstituuti kutsusime, oli koht, kus kehtisid teised tavad ja reeglid kui mujal eestiennesvees. Meil oli vabadus olla teistsugune, mõelda teistmoodi ja öelda välja oma arvamus. Ja ausalt öeldes kasutasime seda luksust päris jultunult, tajudes vaid uduselt meid kaitsva ülikooli ja rektori koormat. See teadmine tuli palju hiljem, kui ülikool läbi ja rusuv nõukogude tegelikkus hoopis teistsugused reeglid kehtestas.

Üks mälestus on siiski eriliselt meeles: käisime oma kursusega ka pärast kooli lõpetamist veel aastaid ERKI pidudel ja ühel seesugusel otsustasime minna tervitama õppejõude, kes tollal alati koos üliõpilastega pidutsesid. Kui me uljalt ukse avasime, nägin kohe rõõmsalt üllatunud Varest, kes istus pika laua otsas, konjakiklaas käes. Ruumis oli mõnus meeleolu ja peenemate sigarettide hõng. Kõik vakatasid. Sekundipealt läks meelest, kuidas ja mida tahtsime öelda, milleks tulime, ähmi täis, ei jäänud mul muud üle, kui võtsin oma parema käe pika valge siidise kinda ja heitsin selle rektorile. Vares püüdis selle elegantselt kinni ja pistis pintsakurevääri kõrval olevasse taskusse sõnadega „see jääb nüüd mulle ja kui kenasti palud, saad kunagi tagasi“. Nii läkski. Ikka ja jälle meenutasime naerdes seda õhtut ja ikka polnud veel tulnud aeg kinnast tagasi anda. Aga see päev tuli, nüüd juba rohkem kui kümme aastat tagasi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar