Rael ja Rachel

Ühe kunstiprojekti anatoomia ehk hüpoteetiline mõtisklus

LEO ROHLIN

Enneolematult suurt meediakajastust on leidnud Rael Arteli kureeritud holokaustiteemaline näitus „Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest”, eriti sellel näitusel eksponeeritud Artur Žmijewski kaks videoteost „Kullimäng” ja „80064”. Tuleb au anda Rael Arteli professionaalselt kõrgetasemelisele kuraatoritööle. Seetõttu tasub heita kiirpilk ühe provokatiivse kunstiprojekti tekke- ja toimemehhanismile.

Poola kunstnik Artur Żmijewski viis noore abiõpetajana lapsed ekskursioonile koonduslaagrisse (ilmselt Auschwitzi). Hämmingus jälgis ta gaasikambris rõõmsalt kulli mängivaid lapsi. Milline ootamatu kujund! Oleks vaja vaid kaamerat ning kõnekas kunstiteos oleks sündinud. Kuidas aga muuta nähtu grotesksemaks, skandaalsemaks, provokatiivsemaks? Nii sündiski 1999. aastal videoteos „Kullimäng“, kus laste asemel mängivad sama lõbusalt gaasikambrit meenutavate kõledate keldriseinte vahel kulli alasti täiskasvanud.

2004. aastal lõi sama autor video „80064“, kus värskendatakse vabatahtlikult-sunniviisiliselt endisel koonduslaagri vangi, 92aastase vanuri aastakümnetega kulunud tätoveering, identifitseerimisnumber käsivarrel.

Rael Artel on koostanud Poola kunstnike holokaustiteemalistest töödest näitusekomplekti. Valik tuli teha paljude tööde hulgast. Vilunud kuraatorina on ta valinud välja vürtsikad teosed ning nii nagu meistriklassi malemängija, näeb ka tema ette vähemalt viis käiku edasises partiis, mille võidus ta ei kahtle. Projektile on laotud kindel vundament ja õhkõrn lootus skandaali puhkemisele on tekkinud. Eeldab ju provokatsiooniline kunst reeglina skandaali või vähemalt „skandaalikest“.

Näitus avatakse ning telemeediasse jõuab otsekohe Tartu juudi kogukonna esindaja suusõnaline nördimusavaldus. Mõistetavalt lisandub sellele mõne aja järel Eesti juudi kogukonna protest mõnede näitusel eksponeeritud tööde vastu. Sellest teavitati ka kultuuriministrit ja presidenti. Ning loodetud-oodatud skandaal ongi puhkemas. Rael Artel esineb kõikjal: audiovisuaalses ja ka trükimeedias. Näitus kogub populaarsust, muidu tühjavõitu näituseruum täitub külastajatest. Eesmärk on saavutatud ja projekti võib lugeda igati õnnestunuks. Kompromissina pakub Artel muuseumi direktorina käivitada problemaatilised videoteosed ainult näitusekülastajate soovil ning vabandab solvunute ees. Ja nii võinukski kõik jääda. Kuid …

Juudi kogukonda see ei rahulda: nõutakse kahe videoteose näituselt eemaldamist. Surve toimib ning oletatavasti kultuuriministeeriumi soovitusel eemaldatakse näituselt kaks sobimatut videoteost.

Braavo, Rael Artel! Ten points!

Nüüd alles puhkeb tõeline „torm”. Kurikuulsad videod, millest näituse avapäevil mööduti kas vastikustunnet maha surudes või lihtsalt õlgu kehitades ning mille vaatamisele pühendati vaid mõned sekundeid, jõuavad internetti. Keelatud vili on ju magus ning mõnesaja näitusekülastaja asemel tutvuvad videotega nüüd juba kümned tuhanded, võimalik, et koguni sajad tuhanded vaatajad. Ning juudi kogukond sattus oma initsiatiivil vihma käest räästa alla.

Holokaustist ja sõnavabadusest lobisetakse pealiskaudselt ja üksteise võidu kõigis meediakanalites. Sõna võtab meie kunstimaailma raskekahurvägi: Marko Mäetamm ja Kiwa, Anders Härm ja Sirje Helme, Heie Treier jt. Raadiosaates „Rahva teenrid“ mindi isegi nii hoogu, et ei jätkunud aega varem plaanitud Helsingi ja Tallinna vahelise tunneli käsitlemisele. Kommentaariumid kubisevad igasugustest väljaütlemistest.

Kirsi Raeli sünnipäevatordile asetab oma väikse valge „sõbrakäega“ Efraim Zuroff, kes endastmõistetavalt kiitis heaks näituse kallal tehtud kirurgilise operatsiooni. Bingo! Twelve points! Näitus toimib ka põhimängijateta täis­tuuridel.

Rachel jälgib näitusega seonduvat meediakajastuses. Targad kunstnikud ja kunstiteadlased räägivad „keha ja psüühika toimemehhanismidest“, „keha ja kollektiivse mälu seostest”, „paljast kehast kui kujundist ja materjalist, mis viitab erakordsele haavatavatusele” jne. Ta on kurb ja segaduses. Kas nad tõesti ise ka aru saavad, millest räägivad?

Rachel ei lähe näitust vaatama. Tema vanavanemad hukkusid Auschwitzi surmalaagris. Ta heidab siiski videotele internetis pilgu. Sealt vastu vaatav totrus on nii totter, et … Rachel sulgeb arvutiekraani ja paneb põlema küünla ning mälestab Arvo Pärdi „Aadama itku“ kuulates oma hukkunud vanaema ja vanaisa.

Samal ajal heidab meediasärast lummatud Rael andunud pilgu näituse avateosele – Marko Mäetamme ja Kaido Ole holokaustimaalile. Naeratab rahulolevalt ning ütleb vaikselt: „Tehtud!”