Poliitilise kitši hall argipäev

Eve Kask on nüüdseks jõudnud Eesti meediareaalsuse kõhu lahtilõikamiseni, et näha, kas Punamütsike ja vanaema on veel elus.

JOHANNES SAAR

Eve Kase näitus „2 + 2 = …“ Tartu Kunstimuuseumis kuni 13. V, kuraator Brigita Reinert, kujundaja Ott Kagovere, graafiline disainer Anna Kaarma ja koordinaator Julia Polujanenkova.

Eve Kase isikunäitus Tartu Kunstimuuseumi viltuses majas puudutab vana teoreetilist probleemi. Ta asetab selle esiti lähiajaloo konteksti, seejärel kultuuritarbija ette valiku näilise rikkusena. Lõpuks ajab asja isiklikuks, jutustades majamuuseumi retoorikas lugu, mis võis kunagi olla elulooks paljudele.

Näituse algusosas on probleem esitatud küsimusena ideoloogilisest kitšist „enne ja nüüd“. Me kõik suudame praeguseks kriitiliselt hinnata kunagise Nõukogudemaa riigitruud kroonukunsti, selle ülevat paatost ning poliitilist angažeeritust, eks ju? Sealsamas viltuses majas leidis mõned head aastad tagasi aset suurem retrospektiiv, kus Nõukogude Eesti kunstnike sellased saavutused olid taas päevavalgele toodud ning jutumärkidesse tõstetud – juba nad liigitusidki minevikueksootika rubriiki.

Eve Kask astub ilma, inimesi ja riigikordi näinud loojana sammukese edasi ja asetab samasugusesse võõristavasse valgusvihku taasiseseisvunud Eesti jutustused Suurest Juhist. Stalini asemel on letti võetud Mart Laar ja teised ning nende kujutamise kaanon erameedias. Valik pole juhuslik, ent sobitub selgelt nn lugude jutustamise vabasse maailma – tõekuulutajaid on külluses, tõdede assortiment on lai, ometi tuntakse tõest puudust. Kuraator Brigita Reinerti saatetekst raamistab probleemi moodsalt: järjekordse post-küsimusena tõejärgsusest ühiskonnas. Oma võidunud elukogemuse pinnalt võin kinnitada, et probleem on tänapäeva Eesti ühiskonnas samamoodi esil, nagu ajalukku haihtunud Nõukogudemaal: ideoloogiliste ikoonide võimekusena sulada kokku reaalsusega ning lõppude lõpuks seda ka asendada. Selliselt asetatuna ulatub küsimus juba sõja-eelsesse aega, eeskätt Clement Greenbergi 1939. aasta krestomaatilisse esseesse „Avangard ja kitš“, kus ta hitlerliku Saksamaa ja stalinistliku Venemaa näitel on selgitanud kitši olemust. Selle ülesanne on pakkuda kiiresti seeditavat ja kergesti omaksvõetavat reaalsuspilti, mis ei nõua analüütilist pingutust. Kujutav kunst sõna halvas tähenduses – mingisugune kujundite kogum, mis suudab funktsioneerida kõikehõlmava sotsiaalse reaalsusena ja välistab avangardi ning teisitimõtlemise.

Meie taasiseseisvuse koldehoidjad on esitatud Eve Kase näitusel retroks ümbersõnastatud flashback’ina – vanadele kuulutustulpadele kleebitud plakatitena, mis on laenanud kujunduse Eesti Ekspressi esikaantelt, ent mis ometi pole ei seda ega teist.

Karel Koplimets

Eve Kase vastus poliitilise kitši meediarünnakule sarnaneb selles küsimuses Komari ja Melamidi kunagiste valikutega: nad maalisid Stalini veel müütilisemaks, kui ametlik kaanon ette nägi, võimendasid selle muinasjutulist taustsüsteemi, kuni žanrilised traagelniidid rebenesid ja Stalin ilmus vaataja ette niivõrd eepilisena, et uskumine polnud enam võimalik. Nii nagu Komar ja Melamid teatud eluperioodil asusid sotsrealismi aasimise asemel kõigutama kaprealismi ikonograafilisi aluseid, on ka Eve Kask nüüdseks jõudnud Eesti meediareaalsuse kõhu lahtilõikamiseni, et näha kas Punamütsike ja vanaema on veel elus.

Pean tunnistama, et pidevad õppemetoodilised võrdlused Nõukogude ajaga kujunevad sel näitusel veidi kurnavaks, liiga dotseeriv ja sirgjooneline on see kahe riigikorra rippumine ühe margapuu otsas. Muidugi on mõlemad tootnud endale sobivat riigikitši, muidugi on mõlemad süüdi teisitimõtlejate lintšimises ning Harjumäe nõlvale upitatud „issanda rist“ trumpab üle ka kümme Lenini monumenti. Ent erinevusi on siiski rohkem, kas või viisides, kuidas praeguse Eesti meediareaalsus pääseb elanikkonnale lähemale kui Nõukogudemaa kunagised pompoossed reaalsusparaadid. Hetkest, mil sotsiaalmeedia sai professionaalse pressi andmekaevuks, on ju meie kõigi internetikäitumine pidevalt ülalpool uudisekünnist ning eriti halval päeval ka juhtkirja materjal. Põrandaalust ruumi ja kultuuri enam pole, lavalolek on pidev ning inforuum Suurte Juhtidega ühine, traagelniitideta. Meediareaalsus ei pea enam midagi kujutama, see ongi ainuke reaalsus. Greenbergi tunnetusteoreetilise määratluse kohaselt on ta ka kitši absoluutne apoteoos.

Eve Kask astub eksponeerimistehnikaga sellest jõest välja ja raamib ka kõnealuse apoteoosi jutumärkidesse ning … minevikueksootika rubriiki. Laar, Ansip ja teised taasiseseisvuse koldehoidjad ilmuvad näitusel meieni retroks ümbersõnastatud flashback’ina – vanadele kuulutustulpadele kleebitud plakatitena, mis laenavad kujundust Eesti Ekspressi esikaantelt, ent mis ometi pole ei seda ega teist. Ja ometi teevad nad ideoloogia­kriitilist tööd: Stalini üleelusuuruse mälestuse kõrvale ilmuvad sama titaanlikud kujutised Erki Noolest, Jürgen Ligist, Edgar Savisaarest ja teistest tänapäeva poliitheerostest, kes juba ammu ei suuda kontrollida oma meediakuvandit. Point taken, Nõukogude aeg ei lõppenud Berliini müüri langemisega.

Näituse teises toas astutakse kitši tunnetuslikust lõksust välja ega kujutata midagi. Mimeetilisi kohutusi pole. Tähendustelt ambivalentsemana jätkatakse fiktiivsete raamatute näituseseeriat varasematest aastatest. Leian, et kontseptuaalne tühikäik, vaba mikrofon ja ilukirjanduslik karaoke, mis Eve Kase juhatusel on mitmekümnel literaadil läbi aastate tuua rahva ette kirjutamata raamatuid, on märksa vabastavam ning meeliköitvam kui Nõukogude aja vari praeguse poliitreaalsuse kohal. Endale pettumuseks tuleb tunnistada, et minu väljamõeldised ei vallandanudki kõige vägevamaid mõttepastišše Eesti elavikust. Mart Kangur, Maarja Vaino, Kristjan Haljak, Jaan Pehk, Berk Vaher ja veel mitmed teised seisavad aga ilmselt varsti moraalse kohustuse ees need libaraamatud ka päriselt valmis kirjutada, sest põlvkonnaromaanide paatost jagub esikaantel küll: „Kui seda koppa ees ei oleks“, „Hüüdja hääl oaasis“, „Kreisi hull“, „Traumatarbija tarbimistraumad“ ja teised sõnaks saanud katked olematusest on lugejaootusi ergutanud. Ja need nõuavad oma. Järgmine kord peaks tellima ka tagakaane annotatsioonid prominentsetelt kirjanduskriitikutelt, kes valdavad lugemissoovituste tungivat keelt.

Näituse kolmandas osas astutakse samm kannatuste arheoloogiasse, et jõuda poliitkitši ajalooliste juurteni. Selles toas selgub, et tegelikult on materjali välja pandud kolme näituse jagu, igaüks nagu saadik erinevast reaalsusdimensioonist. Majamuuseumi väljanägemisega ekspositsioon annab teada, et tõejärgsuse ja libategelikkuse sees elavad ja surevad päris inimesed, mõni neist meie lähedane, mõni juba surnud. Et Eesti elulugudes seob Vorkuta vari siiani ühiseks elutunnetuseks mitut põlvkonda inimesi, kelle kannatused annavad küll moraalse jalgealuse praegusele poliitilisele korraldusele, ent kes ise ei osale kunagi tänapäeva meediatitaanide omavahelises varjupoksis. Sest juba on sulgunud raudsed tunnetuslikud kardinad uue poliitilise reaalsuse ümber, mis lubab vaid valitud isikute pidulikke ilmumisi rahvale. Ring on jälle täis – ühtede vaikimine annab teistele hääle. Kitšil võivad küll olla lühikesed jalad, ent tal on ka head advokaadid ja kiired autod.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming