Pealelend – Maria-Kristiina Soomre, kultuuriministeeriumi kunstinõunik

Reet Varblane

sirp_2016_47_0038__art_r1

Möödunud nädalal tutvustas kultuuriministeerium kunstivaldkonna uusi rahastamispõhimõtteid. Kunstivaldkonnas hakatakse mitmete institutsioonide nagu Tallinna Kunstihoone, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus või uutena ka EKKMi ja kunstnike liidu galeriide tegevust toetama otse kultuuriministeeriumist, kuid kaob ära näituseasutuste ja kunstikeskuste toetusprogramm. Selle toetuse eesmärk oli muu hulgas ka „kunstielu regionaalse tasakaalu parandamine“, nagu võib lugeda ministeeriumi kodulehelt. Ka kunstipoliitika põhialustes seisab rahvusvahelise nähtavuse kõrval ka tähelepanu pööramine Eesti kunstielu arengule laiemalt.

Kuidas saavad nüüd hakkama näiteks siiani hästi toiminud Haapsalu Linnagalerii või Tartu Kunstimaja? Iseäranis olukorras, kui kulka hakkabki toimima, nagu see on põhimõtteliselt ette nähtud, s.o sihtkapitali nõukogu teeb oma otsuse projektist lähtuvalt. Kuidas selline olukord mõjutab meie nii-öelda äärealade kunstielu ja professionaalse nüüdiskunsti sinna jõudmist?

Kultuuriministeeriumis on rahastamispõhimõtete korrastamine võetud ette süsteemselt, kunstis kui ühes väiksemas valdkonnas oli praktika muutmine lihtsam, ministeeriumi hinnangul hädavajalik.

Olime jõudnud kriitilisse punkti, kus oli selge, et „vanaviisi enam ei saa“. Senine süsteem ei olnud jätkusuutlik, kindlust ja selgust ei olnud kellelgi, valitses olukord, kus nii-öelda kõik taotlevad kõigilt. Rahastussüsteemi oli vaja muuta, sest kunstielu meie ümber muutub, kolleegid on seda järjekindlalt esile tõstnud ka mitmetes aruteluringides. Seekordne otsus on pikema protsessi algus, mitte lõpptulemus. Suurendasime märgatavalt (üle kahe korra) Tallinna Kunstihoone tegevustoetuse summat kultuuriministeeriumi eelarvereal, kasvas ka SA Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus tegevustoetus, nii-öelda real on nüüdsest Eesti Kunstnike Liidu galeriid ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum osalise tegevustoetusega. Kõik nad on viimastel aastatel olnud ministeeriumi näituseasutuste ja kunstikeskuste taotlusvooru ühed suuremad toetusesaajad, aga on suured taotlejad ka kulkas, seega oli rahastamispõhimõtete selline ümberkorraldamine loogiline. See otsus ei muuda midagi olemuslikult kultuurkapitali toetuste võimalikus profiilis. Ja kas peakski?

Paljud ministeeriumilt tegevustoetust taotlenud näitusekorraldajad küsisid tuge ühtlasi ka kultuurkapitalilt. Nüüd võivad nad kirjutada ainult ühe taotluse. Kultuurkapitali raha on samuti avalik raha, kulka otsustajad oskavad professionaalidena hinnata näituste rolli väiksemate kohtade kontekstis ning on kindlasti lugenud ka kultuuripoliitika põhialuseid.

Tegevus- ja projektitoetuste vastandamine on lihtsustatud lähenemine, pigem tuleks vaadata taotlejate profiili ja küsida, kui palju on kunstivaldkonnas asutusi või tegevust, millele peaks ministeeriumi tasandil tagama stabiilsuse, ja mida teha selleks, et kultuurkapital saaks selle kõrval tagada mitmekesisuse, toetada ka uusi algatusi.

Keskenduksin tegevusvormi asemel pigem teiste kultuurivaldkondade eeskujul kunstiasutuse enese töökorraldusele ja valdkondlikule mõjule. Paraku sõltume alati ka eelarve võimalustest, seega pole meie otsus mitte ainult ideaalide, vaid ka võimaluste nägu.

Ministeerium tagab Tallinna Kunstihoone tegevustoetuse nüüdsest täies mahus, näituste korraldamise eelarvet aga mitte. Ka teiste eelarveliste näituseasutuste tegevustoetus ei ole täiemahuline.

Kultuurkapitali koormus kunstivaldkonna kesksete asutuste põhitegevuse rahastamisel on endiselt suur. On tõsi, et vabanevale rahale pretendeerivad kohe väiksemad näituseasutused. See on meie hinnangul loomulik: paljud algatused meie kultuuris ongi olemuselt projektipõhised, olid seda ka siis, kui taotlusi toetati ministeeriumist. Paljud väiksemad tegijad vajaksid muidugi samuti suuremat stabiilsust, aga siin peabki vaatama otsa võimalustele. Kultuurkapitali vahendid pole kunsti avaliku rahastamise puhul lisaraha, see on põhiline avalik ressurss. Kokkuvõttes on kunstivaldkonnas järgmisel aastal avalikku raha rohkem kui seni. Muidugi on sellele ka pretendente rohkem, standardid on tõusnud ja kõik selle võrra kallim. Selgem tööjaotus tagab aga vähemalt kvaliteetsemad otsused. Selles olen veendunud.

Ei ole põhjust eeldada, et taotlusvoor oli kohaliku kunstielu garant, ministeeriumi minimaalnegi toetus peaks nii-öelda kvaliteedimärgina olema kohaliku rahastuse eeldus. Kohapealne kunstielu on tänaseni väga palju sõltunud omavalitsuste toest ja ma ei näe põhjust, miks see peaks muutuma, kui kaasrahastajaks on edaspidi ministeeriumi asemel näiteks kulka. Taotlusvooru puudumine ei tähenda seda, et me ei pea väikeste kohtade näituseelu oluliseks ega püüa edaspidigi seda toetada. Valmimas on näiteks väikepaikade galeriide investeeringuvajaduste ülevaade: loodame tulevikus tegijatele appi minna, et professionaalse nüüdiskunsti jõudmine väiksematesse keskustesse oleks ikka võimalik.

Haapsalu Linnagalerii on siin tõesti väga hea näide: kuraator on seal professionaalselt koostanud näituseprogrammi ja olemas on ka tehniliselt toimiv näituseruum. Ideaalina peaks selline näituseasutus tegutsema vähemalt igas maakonnalinnas, aga see ei sõltu kindlasti ainult ministeeriumi otsustest, kuigi kultuuriministeerium saab sellele kaasa aidata.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht